Tuumaenergia kasutuselevõtu võimalustest Eestis

1.Tuumajaamadest üldiselt
2.Eesti ajalooline seotus aatomienrgiaga
3.Tuuma reaktorid ja kütus
4.Ohud ja tuumakütuse jäägid
5.Majanduslik otstarbekus ja omanikud

Viimastel ajal on hoogustunud debatt Eesti oma tuumajaama võimaliku ehitamise üle.Jaapanis asetleidnud 9 magnituudine maavärin, sellele järgnenud 38,5 m hiidlaine ja  järgnenud avariid Fukushima Daiichi tuumajaamas  on pannud inimesed muret tundma tuumaenergeetika tuleviku üle. Nagu ikka esineb nii poolt kui vastu käivaid seisukohti. Kahjuks pole tuumajaama vastastel eriti muid põhjendusi kui vaid see, kui ohtlik see on. Kuid maailmas on söe, gaasi ja hüdroelektrijaamades tunduvalt rohkem õnnetusi kui tuumajaamades. Praegu on maailmas umbes 443 töötavat tuumareaktorit ja ajast, mil esimene tuumajaam aastal 1954 NSVL tööd alustas, on olnud vaid 3 suuremat avariid. Ja tuletagem kasvõi meelde ajaloost seda, kuidas 1906. aastal hävis terve San Fransisco linn USA-s. Linn ei hävinud mitte niivõrd maavärina läbi, kui sellega seoses puhkenud tulekahju tõttu. Selle aga põhjustasid linna läbinud gaasitrassid. Kas need energiakandjatena on vähemohtlikud? Ka praegu teostatav Nord Streami projekt meie ranniku lähistel kujutab meile  ohtu. Gaasijuhtme plahvatades ei kujuta ette, mis meie rannikulähedasest asustusest saab.

Seoses inimkonna jätkuva suurenemisega ja  majanduse plahvatusliku kasvuga Aasias pole maailm jätkusuutlik ilma tuumaenergiata. Ka Eestis pole asi teisiti. Oleme eelnevalt vaadelnud Eesti energeetilist seisu ja seda, et Eleringi arvutuste kohaselt ootab meid aastal 2025 ees energiavõimsuse puudujääk umbes 1400 MW . Ja ega seda pole ka kuskilt saada, nii lähinaabritel Põhjalas kui ka kogu Euroopa Liidus valitseb defitsiit ja seda vähemalt 2025 aastani.

Kuna tuumajaama rajamine on pikaajaline protsess, mis kestab ligi 12 aastat siis on viimane aeg langetada otsus oma TJ rajamise poolt või vastu. Tuumajaam töötab nüüdisajal juba umbes 60 aastat, sulgemisele kulub pea 10 aastat ja kui siia lisada ka jäätmete lõppladustusele kuluv aeg, siis on tegemist pea 80 aastase projektiga ning selle teostamiseks peab olema eelkõige poliitiline tahe. Kui vaadata seda, kuidas mitmetes EL riikides on parlamendi otsusel või referendumil tuumajaamu kord suletud ja taas avatud, siis võib öelda, et poliitiline ebakindlus on oluline risk, mida tuleb TJ ehituse juures arvestada.

Aga käsitleme alljärgnevas tuumajaamadega kaasnevat lähemalt.
Ajaloost niipalju, et tuumaenergia kasutuselevõtt pole mingi uus asi, juba 1951. aastal toodeti USA-s tuumareaktori abil elektrienergiat. Esimene TJ alustas tööd aga NSVL-s 1954. aastal Kaluuga oblastis, Obninskis. Ja sellest ajast alates on nende hulk vaid kasvanud. Praegu töötavatest reaktoritest on neid enim USA-s - 104. Järgnevad  Prantsusmaa (54),  Jaapan (50), Venemaa (31), Suurbritannia (23), Kanada (18) Saksamaa (17) jne.Kokku 35 riigis. Töötavate reaktorite hulk võib kõikuda, kuna osa neist on renoveerimisel või suletud aga ka ajutiselt peatatatud.

Tuumaenergia katab suurima osa kogu riigi energiavajadusest Prantsusmaal 86%, Sloveenias ja Belgias 55%, Rootsis 50%, USA 20%. Naabritel soomlastel moodustab tuumaenergia kogu toodetud energiast ligi 30%. Lähema 20 aastaga kavandatakse maailmas ehitada ligi 350 uut tuumareaktorit, pooled neist Hiinasse, Indiasse ja Venemaale. Ka maailma suurim tuumakütuse uraani tootja Austraalia kavatseb rajada oma TJ. Tuumaenergia kavatsevad kasutusele võtta pea 30 riiki, kel ses osas varasem kogemus puudub. Eestit nende hulgas ei ole. Euroopas  kavandatakse lähiaastail 31 uue TJ rajamist ja seda ollakse sunnitud tegema kahel põhjusel. Neist esimene on EL kliimapoliitika ja teine fossiilsete kütuste üha kasvav hind ning energiasõltumatuse tagamine. Siia lisandub veel see, et erinevate elektrijaamade tööiga on erinev.
Näiteks  nii gaasi kui ka söe elektrijaamadel 30-40 aastat, tuulejaamadel 20-30 ja vanematel TJ 40 aastat. Seega langeb võimsust  kümnete GW mahus pidevalt välja. Erinev on ka elektrijaamade rajamise periood, mis on 1-6 aastat.

Tuumaenergia kasuks räägib üks suur argument – see et ta on odavaim. Ja see on ka põhjuseks, miks naabrite juures Soomes, kel on kaks tuumajaama 4 reaktoriga ja üks ehitamisel, osalevad tuumaenergeetika edendamisel just puidu- ja metallitööstusettevõtjad kui suuremad energiatarbijad. Euroopas omab riikidest mastaapseimat tuumaenergeetika programmi Suurbritannia, kel on kavas asendada kõik vanad gaasjahutusega reaktorid uute, efektiivsemate ja võimsamatega. See näeb ette rajada 4 TJ ja teises etapis veel 6-8.

Ka Eestis on astutud esimesi samme tuumaenergia kasutuselevõtuks. Valitsus kiitis mullu heaks energiamajanduse arengukava aastani 2020, mis käsitleb esmakordselt ka tuumaenergeetika arendamist Eestis. Ja ka uuel Riigikogul seisab lähiajal ees tuumaenegia kasutuselevõtu alase seadustiku vastuvõtmine. Soomel on see olemas juba pea 50 aastat. Seoses 2008.a. lõpus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu vahel vastuvõetud kliima ja energiapaketile, mis näeb ette 2020. aastaks kasvuhoonegaaside vähendamise 20%, energiatõhususe suurendamise 20% võrra ja energiavajaduse katmise 20% osas taastuvate energiaallikatega.

Ega meil teist alternatiivi polegi peale tuumaenergia, kui tahame järgida EL liikmeks astudes vastuvõetud kohustusi. Aga ega enamik vist teagi, et enne, kui olime ühes teises liidus, olime väga lähedal sellele, et meil oleks tuumajaam juba olemas. Nimelt oli 1967.a. venelastel tõsine kavatsus lisaks Leningradi (Sosnovõi Bor) tuumajaamale rajada ka Võrtsjärve äärde TJ koos mitmekümnetuhandese linnakuga Võrtsjärve ja Elva vahele. Asi oli teadagi salajane ja sellest olid teadlikud  vaid kohalikud parteiliidrid ja mõned Teaduste Akadeemia liikmed ja tulevased liikmed, nagu H.Habermann, I.Öpik, A.Raukas, E.Lippmaa jvm.
Kuna aga tollal oleks see tähendanud hävingut eesrindlikule põllumajanduslikule „vabariigile“ siis sõdisid ka tolleaegsed parteiliidrid kõigi oma oskustega selle vastu. Põhjuse selleks andis Võrtsjärve vähene veehulk ja suure osa äsja maaparanduse läbinud hea põllumajandusliku maa kaotsiminek. Ega siis tollal polnud lihtne Lenini ordeniga autasustatud kuulsat tootmisjuhti ignoreerida ja tema juhitava kolhoosi maadele meile mittevajalik TJ ehitada. Ilmselge, et pärast seda oleks meie fosforiidivarud käiku läinud, sest väetiste ja fosfori tootmiseks vajalik võimsus oli olemas. Eks sellega kaasnevat invasiooni ja muid ohte taipasid ka meie teadlased ja ühiste jõupingutuste tulemusel suudeti see ära hoida. Ajaloost veel niipalju, et ENSV Plaanikomitee initsiatiivil veel 1989.a.vastuvõetud Eesti energeetika arengukavva võeti sisse punkt, milles nähti ette, et aastatel 2010-2015 võetakse Eestis kasutusele tuumaenergia. Aga  esimesi samme selles osas on üritatud astuda, kui pidada silmas Eesti Energia üritusi osaleda Leedus, Ignalina projektis. Lisaks sellele, et tegemist on end diskrediteerinud partneriga, kes vähendas Eesti osalust projektis 20%-le oleks kaasnenud ka mitme miljardiline investeering väljapoole Eestit, oleks ärajäänud tänane elektrienergia eksport,saamata miljoneid maksutulu ning olematuks tuhanded otsesed ja kaudsed töökohad.
Õnneks ei tule sellest midagi välja, sest seni kuni sisepoliitilises uimas vaevlev Leedu otsustavate sammudeni jõuab, on lähikonnas nii Venemaa, Valgevene ja Poola juba otsused langetanud ja käivitanud oma tuumajaamade ehitamise programmi. Leedu protestidele vaatamata kavatseb Valgevene venelaste abiga ehitada oma TJ lausa nendevahelisele piirile, Vilniuse lähedale. Meie ettepanekud soomlastega kahasse ehitamise osas pole aga põhjanaabrite poolt leidnud erilist vaimustust, kogu toodetav võimsus tarbitakse ise ära ja jääb veel puudugi.
Nii et jääb loota vaid enda peale.

Kuna Eesti elektrisüsteem on nii tarbimise kui ka avariivõimsuste seisukohalt suhteliselt väike, siis sobiksid meile 500-1000MW võimsusega reaktorid nagu USA-s toodetav AP 1000 või Kanada CANDU 6 (750MW). Mõlemad on III või III pluss põlvkonna reaktorid, milles tuumakütuse U235 lõhustumine toimub nn.aeglaste neutronite abil. Seejuures kasutatakse kütust vaid kord ja kasutatud kütust ümber ei töödelda. IV põlvkonna reaktorid, mis võimaldavad tuumkütuse ära põletada peaaegu jäägitult, on tänapäeval veel prototüübi staatuses ja nende ehitamine oleks tehniliselt küllaltki suur väljakutse. Pealegi ei ole Eesti koht nende katsetusteks, kuna meil pole olemas ka tuumatööstust. CANDU 6 kasutab kütuseks looduslikku uraani isotoopi U235, mille rikastusastmeks on 0,7%. Kuna looduses leiduv uraan sisaldab peamiselt isotoopi U238 ja vaid vähesel määral reaktoris lõhustuvat U235, siis on vajalik kaevandatud uraani rikastamine, teiste sõnadega -  uraani isotoobi U235 protsendi tõstmine kütuses.
Reaktori tööks piisav rikastusprotsent jääb tavaliselt alla 10%, pigem kusagile 5% lähedale, kuid näiteks relvatööstuses kasutamiseks peab see olema 90% piires. Tuumkütusena on kasutusel  nii uraani kui plutooniumi paaritu arvuga isotoobid ja ka toorium. CANDU 6 võib tuumakütusena kasutada  tooriumi  (Th),mida on maakoores 3 korda enam kui uraani. Uraan on tohutu energiasisaldusega element. Pelgalt 1gr uraanis sisalduv energia on võrdne 24000kWh ja 1 tonn uraani vastab energia sisalduselt 3,6 milj. tonnile kivisöele. Kivisüsi on omakorda üle nelja  korra energiarikkam kui põlevkivi.
Maailmas tõestatud uraani varudest arvatakse jätkuvat 80 aastaks, kuid hinnangulisi ressursse arvesse võttes, võiks jätkuda maapõue uraanivarudest ligi 270 aastaks. Lisaks on jaapanlased teinud edukaid katseid uraani kätte saada mereveest, kus selle sisaldus on 0,003 ppm (parts per million), mis muudab uraani ressursi piisavaks tuhandeteks aastateks. Tõsi selle hind tõuseb küll pea kolm korda, kuid arvesse võttes kütuse osa tuumaenergia hinnas on see väike. Samas USA ja Venemaa vahel 2010.a. sõlmitud START kokkuleppe kohaselt väheneb maailma tuumaarsenal 650 tuumalõhkepea võrra, mis eeldatavasti lähevad kasutusse tuumaenergia tootmiseks. Maailmas on praegu ülekaalukalt suurim uraanitootja  Austraalia. Järgnevad Kasahstan, USA, Kanada, L-Aafrika Vabariik, Nigeeria jt.

Kuid ka Eesti maavarade hulka kuulub arvestatav hulk uraaniresurssi. Nimelt sisaldab diktüoneemaargilliit ehk meie teine põlev kivi uraani 20 -1000gr/tonnis. Üksnes Toolse fosforiidimaardlas arvatakse seda olevat kokku 27000 t. Lisaks on teda ka fosforiidis endas 0,2-0,4 milj. tonni. Üksnes Kabala kaeveväljal leidub seda 11000 t ümber. Veelgi enam leidub uraani P-Eesti graniidis,kus selle sisaldus küünib kuni 1kg/t kohta ja tooriumil kuni 3kg/t. Kuid hoolimata kohatisest küllalt kõrgest sisaldusest on käesoleval ajal mõistlikum juba rikastatud uraani kontsentraadi sissevedu. On oluline,et uraani enda hind moodustab ca 5% toodetava elektri hinnast, olles ühe kütuse osana, mis moodustab elektri hinnast kuni 10%. Seega isegi uraani hinna kahekordistamine tõstab elektri hinda vaid 3-4%. CANDU 6 tüüpi 750MW reaktor kulutab aastas 113t tuumakütust.  Kui kasutada  kõrgema rikastusastmega, näiteks 4% kütust, kuluks seda 5 korda vähem. Kanada statistikaameti andmeil oli 2005. aastal tuumakütuse hind 111$/kg, 2008 a.  75 $/kg  ja käesoleva aasta aprillis110$/kg. Seega kuluks aastas tuumakütusele ca 125 milj. krooni. Huvitav on teada,et ka  Eestimaal on  sellega juba tegeletud.Nimelt aastail 1948-1990 toodeti Sillamäel kokku 100022 t uraani, kuid kohalikest varudest oli vähe ja sedagi vaid 1953. aastani. Lihtsam oli tollal uraanimaaki sisse vedada ja siin vaid rikastada.
Enamik meist kipub ekslikult arvama, et TJ peaks olema võimalikult kaugel inimasustusest. Teatud ettevaatusabinõud peavad kindlasti kehtima, kuid näiteks Loviisa TEJ asub 5 km kaugusel Loviisa linnast, Saksamaal aga Biblise TJ 2 km Biblise linnast. Belgia 4 tuumareaktoriga TJ Doel aga 7km kaugusel miljonilinn Antwerpenist. Lähedus inimasulatele looks just võimaluse kasutada aga jahutusvee soojust kütteks. Väide nagu ei mahuks TJ Eestisse ei pea paika, oleme ümbritsetud  niigi tuumajaamadest, Leningradi TJ asub meist 235 km kaugusel ja ega ka Soome ja Rootsi tuumajaamad suurt kaugemal ei ole.

Teatavasti kaasnevad TJ tööga aga ka radioaktiivsed jäägid. Kuna kütusest kasutatakse  ära peamiselt lõhustuv U235, siis moodustavad selle lõhustumatu uraan, mitmesugused laguproduktid ja aktiniidid. Need ladustatakse tavaliselt vahehoidlatesse, madal -ja keskaktiivsed radioaktiivsed jäätmed eraldi. Tuumajaamade tööle rakendudes hakkab jäätmeid tekkima kohe, kuid tegu on eelpoolmainitud jäätmetega. Kõrgaktiivne kasutatud tuumakütus, mis asendatakse uuega kord aastas on pärast reaktorist väljavõtmist äärmiselt radioaktiivne ja sealt eraldub palju soojust. See jahutatakse aga samuti vahehoidlates eraldi , kus radioaktiivne lagunemine muutub aeglasemaks. Üldjuhul võib jäätmed tuumakütust tarnivale maale tagasi saata, kuid selle transportimise ja logistikaga seotud kulud on märkimisväärsed ja ohtlik , näiteks Soome, kes viis venelaste ehitatud Loviisa tuumajaama kütuse jäägid tagasi Venemaale, keelas hiljem kasutatud jäätmete eks- ja impordi. Kuna Soomes pole  aktsepteeritud ka selle ümbertöötamine, siis on kavandatud kasutatud tuumakütuse jääkide lõppladustamine  maa all ligi 400 m sügavusel graniitsesse pinnasesse maetud vaskkonteinerites, mis on ümbritsetud veel ka saviga. See peaks arvestuste järgi tagama, et ka uue jääaja saabudes, näiteks 10 000 aasta pärast ei mõjuta see ladustamise kohta. Esialgsetesse plaanidesse on aga sisse viidud muudatus arvestusega neid korduvkasutamiseks kätte saada võimalike  IV põlvkonna reaktorite kasutuselevõtmisel, mis suudavad U238 toota plutooniumiks (Pu) ja selle ära põletada. Siit ka idee tulevikus nii III kui ka IV pk reaktorite paralleelseks kasutuselevõtuks.
Ka Eestis on leidnud tuumajäätmete ladustamise probleem tähelepanu. Geoloog R Einasto on leidnud, et ka Eesti maapind on tuumajäätmete lõppladustamiseks sobiv. Kuid selle asemel, et minna lihtsalt maa sisse, nagu on tehtud Paldiskis venelaste allveelaevade baasi tuumajaama demonteerimisel tekkinud radioaktiivsete jäätmete vahehoidlaga, oleks sobiv kasutada Maardusse kavandamisel olevat graniidikaevandust. Graniidi varud asuvad ligi 300 m sügavusel  ja seal saaks kasutada soomlaste väljatöötatud ja seni parimat metoodikat. Samas on ka Kirde-Eestis piisavalt sinisavi, mida saaks kasutada jäätmete hermeetiliseks kaitsmiseks võimaliku lekke eest. Samas valmistab aga Euroopa Komisjon ette direktiivi, mis võimaldab tulevikus EL-s luua piirkondlikke kasutatud tuumakütuse lõpphoidlaid. Pole ju mõtet meietaolistel väikeriikidel nagu Leedu, Sloveenia, Holland, kes omavad vaid paari reaktorit, igaühel oma lõpphoidlat teha , silmas pidades ka seda, et Euroopa ühinenud elektriturul toimub pidev elektri müük ühest riigist teise. Ega lõppladustamise tehnilise lahendusega polegi kiire, seda pole vaja isegi tuumajaama valmimise hetkeks, küll oleks vajalik lõpphoiustuse strateegia. Soome on ses suhtes erand, kellel tööd  käivad ja kus ollakse juba lõpusirgel. Kuna aga loodusliku radioaktiivsuse saavutavad tuumajäätmed kümnete tuhandete aastatega siis peavad ka jäätmete lõpphoidlad püsima sama kaua.

Kõige rohkem tekitab inimestes vastuseisu tuumaenergeetika kasutuselevõtmisel tuumajaamade nn.ohtlikkus. Kui vastata küsimusele, kas äsja asetleidnud Fukushima taoline avarii saaks juhtuda  uue ja  ka meile sobiva III+ pk reaktoriga, siis peaks vastama eitavalt. Nii Fukushimas kui meie lähinaabruses Leningradi tuumajaamas on tegemist 1960.a. ehitatud IIpk reaktoritega. Nende oluline erinevus on selles, et III ja III+ pk reaktorite turvasüsteemid on erinevalt eelmistest n.ö. passiivsed ehk ei toetu elektrienergia kasutamisele. Tuumareaktori jahutamine toimub gravitatsiooni ja naturaalse tsirkulatsiooni jõul ehk siis põhinedes füüsikaseadustele. Jahe vesi vajub reaktorisse, surudes sealt välja auru, mis omakorda kondenseeritakse basseinides.
Selline protsess võib iseseisvalt ilma välise jõu sekkumiseta toimida teatud aja jooksul ja selle määrab ära tuumajaama veereservuaari suurus. Mahtudest annab ettekujutuse kasvõi see, et näiteks Leningradi TJ vajab jahutuseks ööpäevas 240000 m3 vett.  Asi on selles, et kuna on tegemist mitmekordse tsirkulatsioonide süsteemiga, kus reaktorist tulev soojus jahutatakse maha väljastpoolt veega , mis aurustudes läheb väliskeskkonda, siis reservuaar saab lihtsalt tühjaks. Selle ajaga peab olema lahendatud täiendava jahutusvee saamise küsimus. On ilmselge, et inimlik faktor jääb ka uue põlvkonna reaktorite käitlemises mängima oma osa, kuid ohud on viidud miinimumini panustades kõige tavalisematele loodusseadustele. Muide teadmiseks, et nii Tshernobõli kui Fukushima tuumajaamades toimunud plahvatused polnud inimestes hirmu tekitanud tuumaplahvatused vaid hoopiski paukgaasi ehk vesiniku ja hapniku teatava kontsentratsiooni juures tekkiv iseeneseslik detonatsioon. Vesinik tekib kui reaktor jääb jahutuseta ja kõrgel temperatuuril reageerib kütusevarrastes kasutatav tsirkoonium(Zr) ja ka uraan(U)veeauruga. Oht on just selles,et need plahvatused paiskavad suurema osa reaktoris olevast ainesegust  taevasse ja sealt  ka  radiatsioonisaaste ümbritsevale keskkonnale. Tuumajaamade reaktorid ei saa aga mitte mingil tingimusel pommilaadselt plahvatada. Nimelt on tuumakütuses kasutatava lõhustuva U235 ja plutooniumi hulk 40 korda väiksem, kui on vajalik ahelreaktsiooni kiiruse saavutamiseks, mis viiks tuumaplahvatuseni.
Kui Eesti teeb otsuse ehitada omale TJ , mis võib maksma minna umbes 40 miljardit krooni, siis tõstatub koheselt küsimus selle finantseerimisest. Kui analüüsida Eesti Energia finantspositsiooni ja põlevkivielektri minimaalse jätkamise investeerimisvajadusi, siis ilmneb, et EE pole piisavalt tugev teostamaks üksi tuumajaama projekti. Peamiseks teguriks selles on, et EE peab ostma põlevkivielektri tootmise jaoks CO2 kvooti üha suureneva kvoodihinnaga, mis aastaks 2020 ulatub 100% emissioonimahust. Sõltuvalt selle hinnast see kas vähendab EE elektri eksporti või lõpetab selle hoopis. Oma osa finantsvõimekuse vähenemisel on ka põhivõrkude viimisel otse riigi omandisse. Seega on vältimatu välispartnerite kaasamine, kel on vastaval alal kogemusi nii TJ rajamise kui opereerimise osas.
Kuid Eesti riik saaks tuumajaamast enim kasu, kui ettevõtmises oleks osalus nii omamaistel suurtarbijatel kui kui kohalikel omavalitsustel, kel oleks tulevikus võimalus saada elektrit omahinnaga. Nii on talitanud ka põhjanaabrid soomlased, kel on Olkiluoto TJ opereerivas OY Teollisuuden Voimas 24 osanikku, väikseim neist tarbib elektrit  aastas umbes sama palju, kui meil mõni suurem kaubanduskeskus. Sellist stsenaariumit toetab ka Eesti Omanike Keskliit.

Arutades küsimust Eesti oma TJ rajamisest on suur tähtsus muidugi inimressursil. Eeldatavalt võiks oma tuumajaamaprojektis 4-5 aasta jooksul tööd saada ligi 2000 inimest, kellest umbes 400 oleks otseselt tuumajaamaga seotud. Inimeste arv sõltub seal ka reaktoritüübist ja nende arvust. Väga suure mahu töödest moodustavad üldehitustööd. Reaktorihoone rajamine koos massiivse vundamendi ja raudplaatidega kaetud 2 m paksuste betoonseintega  võtab aega 1,5 aastat, muud hooned nagu tavalistel elektrijaamadel. Teine suur ehitusvaldkond on torustiketööd ja suuregabariidilised metallkonstruktsioonide alased ehitised nagu avariijahutussüsteem, soojusvahetid,  kasutatud kütuse korvid jne. Paljud nendest töödest suudaks teha kodumaiste jõududega. Muidugi oleks majanduslikult otstarbekas kasutada TJ installeeritud võimsus ära maksimaalselt. Parimaks lahenduseks oleks TJ sidumine pumphüdrojaamaga, kus öise madaltarbimise ajal pumbatakse toodetud elektriga vett ülemisse reservuaari, mis päevase tippnõudluse ajal lastakse alumisse reservuaari tootes nii elektrit ka hüdroakumulatsioonijaamaga. Ühtlasi oleks see ka suurepärane avariireservjaam, mis on kiirelt käivitatav. Eestis on selline projekt OÜ Energiasalv poolt juba ka arendamisel ja see on kavandatud Maardu graniidilasundisse 200m sügavusele võimsusega kuni 500MW.
Juba on ettevamistatud ka õppekavad ,mille kohaselt alustatakse sel aastal magistritasemel vastuvõttu nii TTÜ-s tuumaenergeetika kui ka TÜ-s tuumaohutuse erialal, kummassegi 15-20 tudengit aastas.
Kuid tööd tuumajaamaga seonduvas leiaks nii mehhaanika, füüsika, energeetika ja keemia erialal lõpetanud. Arvamus, justkui meil pole vastavat kaadrit, ei vasta tõele. Üsna suures osas  sarnaneb tuumajaam tavalisele elektrijaamale, koos seal töötava personaliga. Vaid reaktori tööga seonduv nõuab selle valdkonna spetsialiste. Aastaks 2020 oleks aga meil umbes 150 tuumaspetsialisti, kes on läbinud vajaliku praktika ka välismaal. Kokkuleppeid koostöö osas on juba sõlmitud mitmete riikide ülikoolidega. Kuid  tuumajaamas ei leia hõivet ainult kõrghariduse saanud. Soomlaste Olkiluotos moodustab näiteks põhiharidusega personal 9% ja keskeriharidusega 25% tuumajaama töötajaskonnast. Tõenäoliselt on need  peamiselt transpordi, tuletõrje, heakorra  ja turvateenistusega seotud valdkonnad.
Kuna EL direktiivid näevad ette, et lähitulevikus ühegi energialiigi osa ei tohi ületada „energiaporfellis“ 50% siis küsimusele, mida me selle energiaga teeme, võiks vastata järgmiselt.
 Peale energiajulgeoleku ja oma kodanikele taskukohase hinna saavutame võimaluse kaaluda oma loodusvarade mõistlikku kasutuselevõttu.Ükski riik, kes midagi ei tooda, pole õieti jätkusuutlik, on loomulik, et kui meie suurtööstusettevõtted ja majandus arenevad,  siis paraneb ka inimeste elujärg. Põllumajandus vajaks omamaiseid väetisi, nende hind maailmaturul on kõrge ja see tõstaks meie põllumeeste konkurentsivõimet.

Eelpool on juttu olnud meie teisest põlevkivist ja selles sisalduvatest haruldastest metallidest. Kõiki neid ja ka uraani oleks võimalik vajadusel toota. Lisaks on energiamahukad nii fosfori kui ka  põlevkiviõli tootmine või sellest mootorkütuste valmistamine. Praegu kaevandatakse elektritootmiseks 15 milj t põlevkivi, mille võiks kaevandamata jätta ja suurendada põlevkiviõli mahtu 350 000 t tänapäeval, kahekordseks.
Nafta varud maailmas vähenevad ja bensiini hind sellele vastavalt aina suureneb. Meie oleksime nendest muredest priid, kui tarbiksime kodumaist mootorikütust.

On ilmselge, et tuumaenergia kasutuselevõtt avaks uued perspektiivid, kaotaks tööpuuduse ja suurendaks seeläbi majanduse konkurentsivõimet. Ja ehk leiavad siis ka välismaal töölkäijad omale  sobiva ameti ja saaksid oma kodu kodumaal luua.

Arvestades seda, millises mahus on kogu maailmas kavandamisel tuumaenergeetika kasutamise suurendamine ei ole mõistlik ka Eestis selle kasutuselevõttu peljata, sest vaevalt on põhjust arvata, et teised meist lollimad on.


Pärtel  Tõnsberg
EOKL volikogu aseesimees
auliige