www.omanikud.ee

Koduomaniku mure - radoon

Maa-alused kääbused põhjustavad siiani surma ...

Tšehhi ja Saksamaa piiril tänapäevalgi edelast kirdesse kulgevas Erzgebirge maagimäestikus algasid kaevandustööd XV sajandi esimesel poolel. Renessansiajastul suurenes järsult vajadus metallide järele ning avatud kaevandustes leidus kulda, hõbedat, vaske, rauda ja ka muid metalle. Piirkond arenes, inimeste elujärg paranes. Maagikaevurite eluiga oli aga lühike, usuti, et varajast surma põhjustasid germaani mütoloogiast tuntud maa-alused kääbused (saksa kl. Unterirdische Zwergen).

Hiljem selgus, et tegemist oli siiski kopsuvähiga. Saksa teadlane F.E. Dorn avastas aastal 1900 radooni, mis võimaldas mõõdistuste tulemusena teha kindlaks, et just kaevandustes on tänu lõhutud pinnavormidele radooni tasemed erakordselt kõrged ning siit edasi tuletati seos radooni ja kopsuvähi vahel. Nimetatud seoses on aegade jooksul ka kaheldud, kuna ei suudetud alati tõestada radooni kantserogeenset mõju kopsudele ning on üldteada, et kaevurite töö ongi tervistkahjustav. Hilisemad uuringud on näidanud, et radooni ohtlikkus seisneb kopsudesse sissehingatud aatomite lagunemisel vallanduvas ioniseerivas alfakiirguses, mis kahjustab elusaid rakke ja tekitab vabu radikaale. Väikesed toosid radooni ei pruugi olla koheselt kahjulikud, kuid suurendavad oluliselt kopsuvähi ja kopsukasvaja tekke riski. Radooni sisenemine organismi toidu ja vee läbi võib põhjustada ka maokasvajat ning leukeemiat. Sellest tulenevana on radooni näiteks USAs klassifitseeritud A klassi kantserogeeniks, mis tähendab, et radoon on võimeline ainufaktorina algatama vähi teket, soodustama selle arengut ja levikut organismis. Eestis on radoon vastavalt keskkonnatervise riiklikule tegevusplaanile määratud enim levinud terviseohtlikuks keskkonnateguriks.

Radoon tekib uraani lagunemisel
Uraani sisaldub looduses enim diktüoneemakildas, oobolusfosforiitides, graniidis, moreenis, tard- ja moondekivimites. Tänu sellele võib radoonijälgi leida ka ehitusmaterjalides. Samas tuleb tõdeda, et hetke seisuga tehtud mõõtmiste põhjal ei ole täheldatud Eesti majades ehitusmaterjalidest põhjustatud kõrgeid radoonitasemeid. Ehitusmaterjale silmas pidades on fikseeritud, et poorsem ja lõhelisem on ehitusmaterjal, seda suurem kogus radooni materjalidest eraldub. Tarbevees võib radoonisisaldus olla kõrgem kambrium-vendi ja kvaternaari veekompleksis, kui ülesvoolu paikneb oobolusfosforiit, diktüoneemakilt või nende töötlemisjääkide puistang. Näiteks USAs ja Skandinaavia maades on graniit peamine radoonisisalduse põhjustaja põhjavees. Pinnavees on radooni tavaliselt vähe, tingituna selle eraldumisest atmosfääri. Radoon ise on värvitu ja lõhnatu ning õhust raskem gaas. Mõõtühikuks on Bq/m³ (bekrell kuupmeetri kohta).

Olukord Eestis
Eesti on suhteliselt suure radooniohuga maa. Peamiselt on radooniohtlik Põhja-Eesti,    kus uraanirikka diktüoneemaargilliidi peal asetseb poorne ja lõheline paekivi. Uraani lagunemise käigus tekkiv radoon saab sellisel juhul vabalt maapinnale tõusta. Radooniohtlikke alasid on ka Lääne-Virumaal ning Tartumaal, kus kõrge radoonisisalduse on ilmselt põhjustanud jääajal Skandinaaviast kandunud materjal.

Elades Põhja-Eestis ei saa automaatselt eeldada, et radooni ohustab meie tervist. Radoon pääseb majja ehituse halva kvaliteedi ning hoone amortiseerumisel tekkivate pragude tõttu. Seetõttu on ideaalvariandis oluline olla teadlik võimalikust radooniohust juba enne majaehitust. Korralik ehituskvaliteet, paks vundament, toimiv ventilatsioonisüsteem ning paigaldatud radoonikile, peaksid tagama päris korraliku kaitse mürkgaasi eest.

Aastal 2009 jõustus standard EVS 840:2009 „Radooniohutu hoone projekteerimine“,    kus tuuakse välja ka kohustuslikud meetmed ehitamisel, arvestamaks radooniohtu.
Vastavalt nimetatud standardile liigitatakse radoonisisaldus pinnaseõhus madalaks tasemeks, kui
radoonisisaldus pinnaseõhus on alla 10 kBq/m³, keskmine tase on 10 kuni 50 kBq/m³, kõrge tase algab 50 kBq/m³ ning ülikõrgeks tasemeks peetakse  radoonisisaldust üle 250 kBq/m³.

Vastumeetmed on olemas
Kui juba hoone on valmis ning selgub, et radoonitase on suur, siis tuleks korrastada ventilatsioonisüsteem, puhastada lõõrid ning torud. Üle tuleks vaadata põranda konstruktsioon, sulgeda kõik nähtavad augud ja praod, näiteks maja alt tulevate torude või juhtmete ümbrused. Samuti on head radooni sisselaskjad seina ja põranda vahelised praod. Ohtlikud võivad olla vihmavee kollektorid garaažides ja abiruumides, kui seal viibitakse tihti või kui sellised ruumid on ühendatud elu- või töökoha ruumidega. Hermeetiliseks tuleks muuta ka pistikupesad ning muud avaused seintes, sest radoon võib maapinnast liikuda poorsesse seinamaterjali. Ruume tuleks võimalikult tihti tuulutada,   nii vahetub radoonirikas õhk kiiremini ning selle mõju on väiksem. Tuulutada tuleb ka ruume, kus tihti ei viibita (näiteks kelder), et radoon sinna kontsentreeruda ei saaks. Ruumid peavad olema puhtad tolmust ning suitsu- ja tahmaosakestest vabad, sest radooni tütarproduktid kleepuvad nende külge ning liiguvad õhu abil inimeste hingamisteedesse.

Eesti Keskkonnaministeeriumi andmetel tasub teada, et kui radoonitase on üle kahe korra kõrgem soovitatavast normväärtusest (keskmine radooni sisaldus elu-, puhke- ja tööruumides peab olema väiksem kui 200 Bq/m3; vanades hoonetes on lubatud ka 400 Bq/m3), ei pruugi eespool toodud meetodid tõhusad olla. Kasutada tuleb mõjusaimaid meetmeid. Paigaldada tuleks uus ning tihe põrandakate; efektiivsem on aga paigaldada täiesti uus põrand. Võimaluse korral oleks tõhus paigaldada hoone alla radooni kogumise torud või võimaldada välisõhu juurdepääs hoone alla. Kasulik oleks paigaldada ventilatsioonisüsteem, mis tekitab hoonesse väikese ülerõhu. Lisaks sellele, et õhk vahetub kiiremini, tekitab väike ülerõhk ka olukorra, kus radoon ei saa nii intensiivselt hoonesse tungida. Ülerõhu tekitamisel peab olema kindlasti ventilatsioonisüsteem, mis üheltpoolt puhub õhku sisse, ent samas teistest ruumidest õhu välja tõmbab. Muidu võib ülerõhk tekitada seinade hallitust.

Mõõteriistad peavad olema kalibreeritud.
Enne meetmete kasutuselevõttu on mõistlik viia läbi radoonitaseme mõõdistused, saamaks informatsiooni olukorra kohta. Radooni mõõdetakse enne hoone ehitust maapinnast pinnaseõhu proove võttes ning neid hiljem vastava aparatuuriga analüüsides. Olemasolevates hoonetes mõõdetakse radoonisisaldust kollektoritega või aktiivsöe meetodiga ruumiõhust. Osa aparaate näitavad koheselt radooni taset, täpsemad meetodid nõuavad aga põhjalikumat ja pikaajalisemat uuringut. Hetkel ei nõua Eesti seadusandlus, et  radoonimõõdistuse teostaja peaks olema registreeritud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt peetavas Majandustegevuse registris, oluline on et kasutatavad mõõteriistad oleksid kalibreeritud ning analüüsi meetodid oleksid aksepteeritud.

Allikad:

www.envir.ee

www.termo.ee/radoon.htm

www.wpb-rado.com

Keskkonnatehnika, 3, 2003 V. Petersell „Radoonist tulenev terviserisk“

Keskkonnatehnika, 6, 2009 A. Jantsikene, R.Koch „Radoonist veel ja ühest selle määramise meetodist“

 



Logi sisse

Liitu meiega
ERIPAKKUMINE