Jahiseaduse eelnõu ja seletuskiri

JAHISEADUSE EELNÕU

 01.12.2010
Jahiseadus
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
Käesolev seadus määratleb jahiõiguse mõiste, reguleerib jahimaa kasutamist ja jahipidamise
korraldamist ning kehtestab jahiulukite kaitse ja ohjamise meetmed.
§ 2. Seaduse eesmärk
Käesoleva seaduse eesmärgiks on tagada jahiulukiasurkondade säästlik kasutamine ning
liikidevaheline ökoloogiline tasakaal, arvestades ulukite looduslikku juurdekasvu.
§ 3. Seaduse kohaldamine
(1) Jahipidamisel kaitstavate loodusobjektide piires kohaldatakse käesoleva seaduse nõudeid,
kui seadus või kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti.
(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse
sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
§ 4. Jahimaa
(1) Jahimaa on jahiulukite vabaks elamiseks sobiv ja jahipidamiseks kasutatav ala.
(2) Jahimaa hulka ei kuulu:
1) planeeringuga määratud linna, alevi ning aleviku ja küla selgelt piiritletava kompaktse
asustusega ala (edaspidi tiheasustusala);
2) planeeringuga määratud puhkeala, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik;
3) kaitseala vöönd, kus jahipidamine on seaduse või kaitse-eeskirjaga keelatud.
(3) Jahimaa jaotatakse jahipiirkondadeks.
§ 5. Jahipiirkond
Jahipiirkond on jahipidamiseks moodustatud ala, mille jahimaa pindala ühes ringpiiris on
vähemalt 5000 hektarit.
§ 6. Jahiõigus
(1) Jahiõigus on maaomaniku õigus oma kinnisasjal käesoleva seadusega sätestatud ulatuses
ja korras:
1) jahindust korraldada, sh võtta tasu oma maa jahmaana kasutusse andmise eest;
2) jahipidamist keelata;
3) pidada jahti väikeulukitele.
(2) Riigimaade jahimaana kasutusse andmise eest võetava tasu ülemmäär on 0,5 eurot hektari
kohta.
§ 7. Jahipidamisõigus
Jahipidamisõigus on füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui ta omab jahipidamisõigust
tõendavaid dokumente.
§ 8. Jahiaasta
Jahiaasta on ajavahemik 1. märtsist 28.(29.) veebruarini.
§ 9. Jahiulukid
(1) Jahiulukid jaotatakse kaitse ja ohjamise eesmärgil suur -ja väikeulukiteks.
(2) Suurulukid on:
1) põder;
2) punahirv;
3) metskits;
4) metssiga;
5) pruunkaru;
6) hunt;
7) ilves;
8) hallhüljes.
(3) Väikeulukite loetelu kehtestab keskkonnaminister määrusega jahieeskirjas.
§ 10. Halduskoostöö jahinduses
(1) Riik võib kaasata jahindustegevuse korraldamisele eraõiguslikul alusel toimivaid
jahindusorganisatsioone. Jahindusorganisatsioonide kaasamiseks võib keskkonnaminister
sõlmida halduslepingu käesoleva seaduse § 28 lõike 3 ja § 35 lõike 8 alusel halduskoostöö
seaduses sätestatud korras.
(2) Järelevalvet käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt sõlmitud halduslepingu täitmise üle
teostab Keskkonnaministeerium.
(3) Kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab
haldusülesande edasist täitmise jätkamist, on täitmise edasine korraldaja Keskkonnaamet.
2. peatükk
JAHIPIIRKONNA MOODUSTAMINE JA KASUTAMINE
§ 11. Jahipiirkonna moodustamine
(1) Jahipiirkonna moodustab Keskkonnaameti peadirektor käskkirjaga. Sama käskkirjaga
kinnitakse ka jahipiirkonna kaart. Käskkiri peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) jahipiirkonna nime;
2) jahipiirkonna suurust;
3) jahipiirkonna piirikirjeldust.
(2) Jahipiirkonna moodustamisel ja selle piiride muutmisel kohaldatakse avatud menetluse
sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(3) Kui saare pindala ei võimalda käesoleva seaduse § 5 sätestatud suurusega jahipiirkonda
moodustada ja saar ei ole liidetud mõne teise jahipiirkonnaga, võib moodustada käesoleva
seaduse §-s 5 sätestatust väiksema pindalaga jahipiirkonna.
(4) Väikesaari hõlmavate jahipiirkondade moodustamise käskkirja eelnõu kooskõlastatakse
kohaliku omavalitsusega.
(5) Mere, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve, Võrtsjärve ja teiste veekogude, mis ei asu tervikuna
ühes jahipiirkonnas, jahipidamiseks sobiv akvatooriumi osa jaotatakse jahipiirkonna
moodustamise käigus akvatooriumiga piirnevate jahipiirkondade vahel võrdsete kauguste
printsiibil.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud jahipiirkonna moodustamise otsuse, samuti
jahipiirkonna kaarti avalikustab Keskkonnaamet oma veebilehel ning asjakohane teade
jahipiirkonna moodustamise kohta avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded ning
vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes.
§ 12. Jahipiirkonna piiride muutmine
(1) Jahipiirkonna piire muudetakse, kui:
1) jahipiirkonna jahimaa jääb väiksemaks kui 5000 hektarit;
2) jaotatakse kasutusse andmata jahipiirkond;
3) jahipiirkonnaga liidetakse maa, mis ei ole arvatud ühegi jahipiirkonna koosseisu;
4) jahipiirkond jaotatakse jahipiirkonna kasutaja soovil;
5) piirnevate jahipiirkondade kasutajad on jahipiirkondade piiride muutmises kokku leppinud.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5 sätestatud juhul esitatakse
Keskkonnaametile kirjalik taotlus, mis peab sisaldama:
1) taotleja nime, registri- või isikukoodi, asu- või elukoha ja kontaktandmeid;
2) jahipiirkonna piiride muutmise kirjeldust;
3) taotluse esitamise kuupäeva ja taotleja allkirja.
(3) Kui jahipiirkonna piiride muutmise taotlus vastab nõuetele, algatab Keskkonnaamet
jahipiirkonna muutmise menetluse ja teatab sellest taotlejale posti teel või elektrooniliselt
seitsme päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
(4) Keskkonnaamet teeb otsuse jahipiirkonna piiride muutmise kohta kolme kuu jooksul
pärast nõuetekohase taotluse saamist. Otsus tehakse taotluse esitajale teatavaks posti teel
seitsme päeva jooksul otsuse tegemisest arvates.
(5) Jahipiirkonna piiride muutmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõiv
riigilõivuseaduses sätestatud määra järgi. Riigilõivu tasumist tõendav dokument lisatakse
taotlusele.
§ 13. Jahipiirkonna kasutusõigus
(1) Jahipiirkonna kasutusõigus on õigus korraldada jahipiirkonnas jahti ja teostada jahiulukite
seiret seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud alustel ja korras.
(2) Jahipiirkonna kasutusõigus antakse jahipiirkondade kaupa jahipiirkonna kasutusõiguse
loaga.
§ 14. Jahipiirkonna kasutaja kohustused
Jahipiirkonna kasutaja on kohustatud:
1) koguma ja esitama jahiulukite seireandmeid § 21 lõikes 3 sätestatud korras;
2) hüvitama jahipiirkonda kuuluva kinnisasja omaniku nõudmisel jahiulukite tekitatud kahju
käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud ulatuses ja korras.
§ 15. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba
(1) Jahipiirkonna kasutusõiguse luba on õigus saada, juhul kui tal on vähemalt ühe
jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kokkulepe tema kinnisasja kasutamiseks
jahinduse korraldamiseks:
1) Eestis registreeritud juriidilisel isikul;
2) riigiasutusel;
3) füüsilisel isikul, kes on Eesti Vabariigi kodanik.
(2) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa annab ja lubade arvestust peab Keskkonnaamet (edaspidi
loa andja).
(3) Jahipiirkonna kasutusõiguse loale kantakse:
1) jahipiirkonna kasutaja nimi, registri- või isikukood, asu- või elukoha- ja kontaktandmed;
2) seadusest või kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud ja tingimused.
(4) Jahipiirkonna kasutusõiguse loale lisatakse jahipiirkonna piirikirjeldus ja kaart.
§ 16. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemine
(1) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks esitatakse loa andjale kirjalik taotlus, mis peab
sisaldama:
1) taotleja nime, registri- või isikukoodi, asu- või elukoha- ja kontaktandmeid;
2) taotletava jahipiirkonna nimetust;
3) jahipiirkonna kasutusõiguse loa kättetoimetamise soovitavat viisi ning selleks vajalikke
kontaktandmeid;
4) taotluse esitamise kuupäeva ja taotleja allkirja.
(2) Taotlusele lisatakse taotletavas jahipiirkonnas kinnisasja omavate maaomanikega sõlmitud
kokkuleppeid kinnitav nimekiri, mis peab sisaldama:
1) taotleja nime, registri- või isikukoodi, asu- või elukoha- ja kontaktandmeid;
2) maaomaniku nime, isiku- või registrikoodi (selle olemasolu korral), kontaktandmeid,
kinnistu nime, numbrit ja suurust;
3) maaomaniku nõusoleku andmise kuupäeva ja maaomaniku allkirja.
(3) Taotlusi võetakse vastu 30 päeva jooksul jahipiirkonda moodustava Keskkonnaameti
otsuse jõustumisest või § 20 lõikes 4 sätestatud teate avaldamisest arvates.
(4) Loa andja registreerib jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse kohe pärast selle saamist.
(5) Kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlus vastab nõuetele, algatab loa andja loa andmise
menetluse ja teatab sellest taotlejale posti teel või elektrooniliselt seitsme päeva jooksul
nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
(6) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõiv
riigilõivuseaduses sätestatud määra järgi. Riigilõivu tasumist tõendav dokument lisatakse
taotlusele.
§ 17. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse avalikustamine
(1) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks esitatud nõuetekohase taotluse avalikustab loa
andja 14 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamise päevast arvates väljaandes Ametlikud
Teadaanded.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teadaandes avaldatakse:
1) taotletava jahipiirkonna nimetus ja taotleja nimi, registri- või isikukood, asu- või
elukohaandmed;
2) omavalitsusüksused, mille maid jahipiirkond hõlmab;
3) taotlusega tutvumise aeg ja koht ning viide ettepanekute ja seisukohtade esitamise
võimalusele.
§ 18. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmine või sellest keeldumine
(1) Loa andja annab jahipiirkonna kasutusõiguse loa või keeldub loa andmisest kahe kuu
jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
(2) Loa andja keeldub jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest, kui:
1) jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlejal on kehtiv karistus jahindusalaste õigusaktide
rikkumise eest või loa taotleja ei vasta käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 sätestatud nõuetele;
2) loa taotleja on esitanud teadlikult valeandmeid;
3) jahipiirkond on juba kasutusel.
(3) Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust
ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel
on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise
korraldamiseks nende kinnisasjal.
(4) Loa andmise või sellest keeldumise otsus tehakse taotluse esitajale teatavaks posti teel
seitsme päeva jooksul otsuse tegemisest arvates.
(5) Jahipiirkonna kasutusõiguse luba tehakse avalikult teatavaks 14 päeva jooksul, loa
andmisest arvates, väljaandes Ametlikud Teadaanded.
§ 19. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmine
(1) Jahipiirkonna kasutusõiguse luba muudetakse, kui:
1) käesoleva seaduse § 16 lõike 1 punktis 1 nimetatud andmed on muutunud;
2) jahipiirkonna kasutusõiguse loa nõuete aluseks olnud õigusnormid on muutunud;
3) loa omaja on esitanud selleks põhjendatud taotluse.
(2) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa muutmise menetlemisele ei kohaldata haldusmenetluse
seaduse avatud menetluse sätteid.
§ 20. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemine või kehtetuks tunnistamine
(1) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus lõpeb, kui:
1) kasutusõiguse loa saanud juriidiline isik või riigiasutus likvideeritakse;
2) jahipiirkonna kasutaja teatab kasutusõigusest loobumisest;
3) kasutusõiguse loa saanud füüsiline isik on surnud.
(2) Jahipiirkonna kasutusõiguse luba tunnistatakse kehtetuks, kui:
1) loa taotlemisel on teadlikult esitatud valeandmeid;
2) jahipiirkonna pindala 2/3 ulatuses on maaomanikud esitanud ühise taotluse jahipiirkonna
kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks;
3) paragrahvi 12 lõike 1 punktides 1 ja 4 nimetatud juhul;
4) jahipiirkonna kasutaja ei täida jahipiirkonna kasutusega kaasnevaid kohustusi;
5) jahipiirkonna kasutajal on rohkem kui üks kehtiv karistus käesoleva seaduse või selle alusel
antud õigusaktide nõuete rikkumise eest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud taotlus peab sisaldama:
1) jahipiirkonna nimetust;
2) maaomanike nimesid, ärinimesid või nimetusi, isiku- või registrikoode (nende olemasolu
korral), kontaktandmeid, kinnistute nimesid, numbreid ja suurust;
3) maaomanike nõusoleku andmise kuupäeva ja allkirju.
(4) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamise
avalikustab loa andja väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise
levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes.
3. peatükk
JAHIULUKITE SEIRE, KÜTTIMISMAHT JA -STRUKTUUR
§ 21. Jahiulukite seire
(1) Jahiulukiasurkonna seisundi jälgimiseks korraldatakse jahiulukite seiret.
(2) Jahipiirkonna kasutaja on kohustatud teostama jahiulukite seiret oma jahipiirkonna piires.
(3) Seireandmete loetelu ja kogumise korra kehtestab ning seiret korraldama volitatud
asutuse määrab keskkonnaminister määrusega.
(4) Igal aastal koostab käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt määratud asutus jahiulukite
seirearuande. Seirearuanne peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) jahiasurkondade seisundi kirjeldust;
2) jahiasurkondade seisundi muutuseid;
3) jahiasurkonna seisundi prognoose ja ohutegurid;
4) jahiulukite soovituslikku küttimismahtu ja -struktuuri.
(5) Seirearuanne avalikustatakse käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt määratud asutuse
veebilehel.
(6) Juhul kui seirearuande tulemustest nähtub, et liigi soodne seisund on ohus või kui liigi
arvukuse suurenemisest on tingitud oluline negatiivne mõju keskkonnale või oht inimese
tervisele või varale, koostatakse looduskaitseseaduse §-s 49 nimetatud tegevuskava.
§ 22. Jahiulukite küttimismaht ja -struktuur
(1) Põdra, punahirve, metssea ja metskitse küttimismahu- ja struktuuri otsustab igal jahiaastal
jahipiirkonna kasutaja.
(2) Pruunkaru, hundi, ilvese ja hallhülge küttimismahu kehtestab jahipiirkondade kaupa igal
jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes käesoleva seaduse § 21 lõikes 4 nimetatud aruandest.
(3) Väikeulukite küttimismahu otsustab igal jahiaastal:
1) jahipiirkonnas – jahipiirkonna kasutaja, kui maaomanik ei ole seadunud täiendavaid
tingimusi;
2) oma kinnisasja piires – maaomanik.
(4) Keskkonnaametil on õigus seada täiendavaid piiranguid ja tingimusi, lähtudes § 21 lõikes
6 nimetatud tegevuskavast. Piirangud ja tingimused tehakse teatavaks väljaandes Ametlikud
Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes.
4. peatükk
JAHIPIDAMINE
§ 23. Jahipidamine
(1) Jahipidamine on uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine.
(2) Jahipidamisega on võrdsustatud jahisaagi, jahirelva, jahikoera või püünistega looduses
viibimine.
(3) Jahipidamiseks ei loeta:
1) tiheasustusaladele tunginud ulukite jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist;
2) ulukite surmamist Keskkonnaametis registreeritud ulukite tehiskeskkonnas hoidmise
kohas;
3) liiklusõnnetuses või muus õnnetuses viga saanud uluki surmamist sündmuskohal;
4) jahimaal viibimist püssikotis oleva laadimata jahirelva või lõastatud jahikoeraga;
5) jahikoerte jooksutamist, katsetamist ja õpetamist selleks lubatud ajal ja kohas;
6) ulukite jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist teaduse eesmärgil
looduskaitseseadusega kehtestatud korras.
(4) Keskkonnaamet korraldab jahipidamist:
1) loodusese sattunud jahieeskirjas nimetamata võõrliigi surmamiseks;
2) inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimise eesmärgil;
3) jahiulukite tekitatud kahjustuste vältimise eesmärgil väljaspool jahiaega;
4) vigastatud uluki hukkamiseks väljaspool jahiaega;
5) ulukite kaudu levivate haiguste tõkestamiseks;
6) kasutusse andmata jahipiirkonnas või jahimaal või riigi veekogu osas, mis jääb väljapoole
jahipiirkonda;
7) kaitstaval maa-alal, mis ei ole liidetud jahipiirkonnaga.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 6 ja 7 sätestatud juhul kehtestab jahipidamise
korraldamise alused ja jahiloa hinna keskkonnaminister määrusega.
(6) Jahipidamine suurulukitele on lubatud Keskkonnaameti moodustatud jahipiirkonnas, mille
jahimaa pindala peab ühes ringpiiris olema vähemalt 5000 hektarit
§ 24. Jahipidamisvahendid ja -viisid
(1) Lubatud jahipidamisvahendid on:
1) sile- või vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv;
2) jahipidamise ostarbel registreeritud poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks
padrunit;
3) püünis;
4) peibutis ehk peibutusvahend;
5) jahikoer;
6) piirdelipud.
(2) Tasku- või otsmikulampi võib kasutada lasketulemuse selgitamiseks ning haavatud või
surnud uluki otsimiseks.
(3) Lubatud jahipidamisviisid on:
1) hiilimisjaht;
2) varitsusjaht;
3) peibutusjaht;
4) ajujaht;
5) otsijaht;
6) urujaht;
7) uluki püüdmine.
(4) Lubatud jahipidamisvahendid, -viisid ja jahiajad jahiulukiliikide kaupa kehtestab
keskkonnaminister määrusega jahieeskirjas.
(5) Keelatud on jahipidamine:
1) looma elupaika kahjustaval või hävitaval viisil, kui seadus või selle alusel kehtestatud
õigusakt ei sätesta teisiti;
2) inimesele ohtlikul viisil;
3) iselaskja, lõhkelaengu, elektri, linnuliimi, silmuse, võrgu, mürgi, gaasi ja suitsu abil;
4) mootorsõidukiga ulukit taga ajades, ulukit mootorsõidukist lastes või mootorsõidukit uluki
laskmiseks muul viisil kasutades;
5) kunstliku valgusallika abil;
6) õhusõidukilt;
7) vibu, ambu, õhkrelva, laser- või öösihikut kasutades;
8) loodusõnnetuse eest põgenevale ulukile;
9) abitus seisundis olevale ulukile, kui seadus ei sätesta teisiti;
10) jahikulle kasutades.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 4 sätestatud keeld ei laiene veelinnu-, kopra- ning
mingijahile seisva mootoriga mootorpaadist.
§ 25. Kinnisasja kasutamine jahipidamiseks
(1) Piiramata või tähistamata kinnisasjal tohib jahti pidada, kui jahipiirkonna kasutaja ja
kinnisasja omanik ei ole kokku leppinud teisiti või kinnisasja omanik ei ole jahipidamist
keelanud.
(2) Piiratud või tähistatud kinnisasjal või selle osal tohib jahti pidada selle kinnisasja omaniku
loal.
(3) Maaomanik ei või keelata oma kinnisasjal:
1) jahiulukite seireandmete kogumist;
2) jahisaaduste jahipiirkonnast äraviimist;
3) haavatud uluki jälitamist või surmamist;
4) vigastatud uluki surmamist;
5) jahipidamist loomade kaudu levivate haiguste tõkestamiseks.
§ 26. Jahirelva ja laskemoona kasutamine
(1) Jahirelv on tulirelv, mis on relvaseaduse alusel omandatud jahipidamise otstarbel.
(2) Laskemoon peab olema lubatud tsiviilkäibes relvaseadusega sätestatud korras.
(3) Püstolit või revolvrit võib kasutada püütud väikeuluki surmamiseks.
(4) Suurulukijahil ei tohi vintraudne püss laadida ega sellest tulistada täismantelkuuliga laetud
padruniga.
(5) Põtra, pruunkaru, punahirve, metssiga ja hallhüljest võib tulistada ainult kuuliga.
(6) Põdra, pruunkaru, punahirve, metssea ja hallhüljese küttimisel vintraudse püssiga peab
vintraua kaliiber olema vähemalt 6,5mm ning padrunis kasutatava kuuli kaal vähemalt 9,0g.
(7) Ääretulepadrunit võib kasutada püütud väikeuluki surmamiseks ning kährikkoera, nugise,
tuhkru, mingi, ondatra ja lindude, välja arvatud haneliste ja laugu, küttimiseks.
(8) Pliihaavlite kasutamine veelinnujahil veekogudel on keelatud.
§ 27. Püünise kasutamine
(1) Püünisena on lubatud kasutada:
1) kastlõksu, mis ei vigasta ulukit;
2) varesemõrda;
3) ondatramõrda;
4) kopramõrda;
5) piirdevõrku või kopra eluspüügikahva;
6) ulukit kohe surmavat püünisrauda.
(2) Püünisel või varjatud püünise juures peab olema nähtaval kohal märgis püünise omaniku
jahitunnistuse numbriga. Märgise loetavus peab olema tagatud kogu püügiperioodi kestel.
§ 28. Jahikoera kasutamine
(1) Jahipidamisel kasutada lubatud koeratõugude (jahikoerte) nimistu kehtestab
keskkonnaminister määrusega jahieeskirjas.
(2) Jahipidamisel tohib kasutada ainult jahikoerapassiga ja kiibistatud või tätoveeringuga
märgistatud jahikoera või Euroopa Liidu lemmikloomapassi omavat jahikoera. Jahikoeraga
jahipidamisel peab jahikoerapass või Euroopa Liidu lemmikloomapass kaasas olema.
(3) Jahikoerapassi annab ja antud jahikoerapasside arvestust peab Keskkonnaamet või
keskkonnaministri volitatud isik halduslepingu alusel.
(4) Jahikoerapassi saamise nõuded, taotlemise ja andmise korra ning passi vormi kehtestab
keskkonnaminister määrusega.
(5) Väljaspool jahikoeraga jahipidamiseks lubatud aega tohib jahikoera:
1) kasutada lasu tulemuse selgitamiseks ning haavatud või surnud uluki või liiklusõnnetuses
viga saanud jahiuluki otsimiseks;
2) jooksutada ilma ulukit laskmata jahipiirkonna kasutaja kirjaliku loaga määratud kohas 1.
septembrist 30 septembrini;
3) katsetada ja õpetada maaomaniku või jahipiirkonna kasutaja ettepanekul Keskkonnaameti
kirjaliku loaga määratud ajal ja kohas.
§ 29. Peibutusvahendi kasutamine
(1) Peibutusvahendina võib uluki ligimeelitamiseks kasutada kujusid või lõhnapreparaate või
uluki häälitsusi järeleaimavaid vahendeid, välja arvatud elektroonilised vahendid.
(2) Peibutusvahendina ei tohi kasutada elusaid loomi.
§ 30. Ühisjaht
(1) Ühisjaht on mitme isiku osavõtul toimuv jaht, mida korraldatakse vähemalt ühele jahist
osavõtvale isikule antud jahiloa alusel.
(2) Ühisjahi korraldamiseks valitakse jahist osavõtvate isikute hulgast jahijuhataja, kes
koostab jahist osavõtjate nimekirja, mis peab jahipidamisel kaasas olema. Jahijuhataja peab
omama kehtivat jahitunnistust.
(3) Jahist osavõtjate nimekiri peab sisaldama:
1) vähemalt ühe jahiloa numbrit;
2) kõikide jahist osavõtjate nime ja allkirja;
3) jahi toimumise aega ja kohta;
4) jahijuhataja nime ja allkirja.
(4) Jahist osavõtjate nimekirja kantud isikul ei pea olema jahipidamiseks vajalikke dokumente
või jahipidamisvahendi kasutamist õigustavaid dokumente, kui ta ei kasuta dokumendi
olemasolu eeldavat jahipidamisvahendit või temale antud jahiluba ei ole lisatud jahist
osavõtjate nimekirjale.
(5) Jahijuhataja on kohustatud:
1) jahiuluki surmamise või haavamise korral tegema märke jahiloale;
2) teavitama jahist osavõtjaid jahiohutuse nõuetest, küttida lubatud jahiulukitest ja loale
märgitud erinõuetest;
3) kõrvaldama jahist isikud, kellel puuduvad jahipidamiseks vajalikud ja kehtivad
dokumendid või kelle jahipidamisvahendid ei vasta nõuetele;
4) juhatama ise või määrama isiku, kes juhatab ühisjahil kütid või ajajad vastavalt laskekohale
või aju alguskohale koos aju suuna kätte näitamisega;
5) kõrvaldama jahilt joobeseisundis või ilmsete haigustunnustega isikud;
6) tarvitusele võtma vajalikud abinõud õnnetusjuhtumite korral;
7) esitama jahipiirkonna kasutajale jahist osavõtjate nimekirja jahiaasta lõpuks.
(6) Ühisjahist osavõtja on kohustatud:
1) täitma jahijuhataja õiguspäraseid korraldusi;
2) andma jahist osavõtjate nimekirjale allkirja jahiohutuse ja jahipidamise nõuete teatavaks
tegemise kohta.
§ 31. Ohutusnõuded jahipidamisel
Ohutusnõuded jahipidamisel kehtestab keskkonnaminister määrusega jahieeskirjas.
§ 32. Nõue urujahile
Urujahil lahti kaevatud uruosad tuleb jahi lõppedes kohe kinni ajada.
§ 33. Marutõvetunnustega uluki surmamine ja sellest teavitamine
Ilmsete marutõvetunnustega jahiuluki võib surmata loata. Hukatud jahiulukist tuleb koheselt
teatada Keskkonnainspektsioonile.
§ 34. Jahisaadus
(1) Jahisaadus käesoleva seaduse tähenduses on jahipidamise käigus surmatud jahiuluk või
surmatud jahiuluki liha, nahk või muu toore.
(2) Jahisaadus kuulub jahiloa saanud isikule, kui jahipidamise heade tavade ja jahist
osavõtvate isikute vahelise kokkuleppe alusel ei toimita teisiti.
(3) Liiklusõnnetuses hukkunud või liiklusõnnetuse tõttu hukatud suurulukist või selle osadest
tuleb kohe teavitada jahipiirkonna kasutajat või Keskkonnainspektsiooni.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud suuruluk või selle osad kuuluvad jahipiirkonna
kasutajale, kes surnud tarbimisväärtuseta suuruluki utiliseerib või matab kohapeal.
§ 35. Jahisaaduse käitlemine
(1) Jahisaaduse valdaja peab tõendama jahisaaduse päritolu.
(2) Jahiuluki liha ja toornahkade müük nende veterinaarkontrollita on keelatud.
5. peatükk
JAHIPIDAMISÕIGUST TÕENDAVAD DOKUMENDID
§ 36. Jahipidamisõigust tõendavad dokumendid
(1) Jahipidamisõigust tõendavad dokumendid on:
1) jahitunnistus;
2) jahiluba;
3) jahist osavõtjate nimekiri;
4) jahipidamisõiguse eest tasumist tõendav dokument.
(2) Jahipidamisõigust tõendavad dokumendid peavad jahipidamise ajal kaasas olema, välja
arvatud § 30 lõikes 4 nimetatud juhul.
(3) Paragrahvi 23 lõikes 4 nimetatud juhul võib Keskkonnaamet korraldada jahipidamist
jahiulukite loetellu mittekuuluvale ulukile suurulukiloa alusel.
§ 37. Jahitunnistus
(1) Jahitunnistus on dokument, millega antakse jahipidamisõigus ja mis tõendab füüsilise
isiku oskust jahti pidada.
(2) Jahitunnistuse tohib anda vähemalt 16aastasele isikule, kes on läbi teinud jahindusalase
koolituse ning edukalt sooritanud jahiteooriaeksami. Jahitunnistuse saamise eest tasutakse
riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määrade järgi või muud ettenähtud tasu.
(3) Kui jahitunnistuse taotleja soovib jahipidamisel kasutada jahirelva, tuleb selleks sooritada
laskekatse. Laskekatse sooritamise korral tehakse asjakohane märge jahitunnistusele.
(4) Jahitunnistus antakse kümneks aastaks.
(5) Jahitunnistust ei anta isikule, kellel on kehtiv karistus jahipidamisõiguse äravõtmise näol
või kes ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõuetele.
(6) Jahitunnistuse kehtivusaja möödumisel, andmete muutmisel, jahitunnistuse kaotamise,
kasutamiskõlbmatuks muutumise või jahitunnistuse kehtivuse peatamise korral antakse uus
jahitunnistus või taastatakse jahitunnistuse kehtivus kümne päeva jooksul pärast taotluse
esitamist ja riigilõivu või muu tasu tasumist.
(7) Jahitunnistuse taotlemise, taotleja koolitamise, jahiteooriaeksami ja laskekatse sooritamise
ja tunnistuse andmise korra ning jahitunnistuse vormi kehtestab keskkonnaminister
määrusega.
(8) Jahitunnistuse annab ja jahitunnistuste üle arvestust peab Keskkonnaamet või
keskkonnaministri volitatud isik (edaspidi tunnistuse andja) halduslepingu alusel.
(9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 6 nimetatud tasu peab olema kulupõhine, selge ja
lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest ning kujundatud selliselt, et kataks asjaomase
teenusega seotud põhjendatud kulutused. Tasu suurus sätestatakse Keskkonnaministeeriumi ja
tunnistuse andja vahel sõlmitud halduslepinguga.
(10) Välisriigi kodanik võib jahti pidada välisriigis antud kehtiva jahipidamisõigust tõendava
dokumendi alusel.
§ 38. Jahitunnistuse kehtivuse peatamine
(1) Jahitunnistuse kehtivus peatatakse kuni kolmeks aastaks, kui:
1) tunnistuse saanud isiku suhtes on jõustunud jahipidamisõiguse äravõtmise otsus.
2) tunnistuse saanud isikut on karistatud käesoleva seaduse § 47 lõikes 2 ning §-des 50–57
nimetatud tegevuste eest.
(2) Jahitunnistuse kehtivus peatatakse tunnistuse andja otsusega, mis tehakse viivitamatult
tunnistuse omanikule teatavaks väljastusteatega tähtkirjaga.
§ 39. Jahitunnistuse kehtivuse peatamise tagajärjed ja kehtivuse taastamine
(1) Pärast jahitunnistuse kehtivuse peatamist on tunnistuse saanud isik kohustatud kehtivuse
peatamise otsuse kättesaamisele järgneval tööpäeval jahitunnistuse üle andma tunnistuse
andjale. Kehtivuse peatamise tähtaeg hakkab kulgema jahitunnistuse loovutamisest arvates.
(2) Kui jahitunnistuse kehtivuse peatamise otsuse peale esitati vaie või kaebus kohtule ja vaiet
lahendav haldusorgan või kohus tunnistas jahitunnistuse kehtivuse peatamise seadusega
vastuolus olevaks, on tunnistuse andja kohustatud selle pärast otsuse jõustumist viivitamatult
tagastama.
(3) Kui isiku jahitunnistuse kehtivus on peatatud kauemaks kui 12 kuuks, saab isik
jahitunnistuse kehtivuse taastada üksnes siis, kui sooritab edukalt jahiteooriaeksami.
(4) Kui isik ei ole pikendanud jahitunnistust 12 kuu jooksul selle kehtivusaja möödumisest
arvates, saab ta jahitunnistuse kehtivuse uuendada, kui sooritab edukalt jahiteooriaeksami.
§ 40. Jahitunnistuse kehtetuks tunnistamine
(1) Jahitunnistus tunnistatakse kehtetuks, kui isik on selle saanud pettuse teel või kui talle on
jahitunnistus antud võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi alusel.
(2) Jahitunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse teeb tunnistuse andja.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul teatab tunnistuse andja asjaomasele isikule
jahitunnistuse kehtetuks tunnistamise otsusest väljastusteatega tähtkirjaga kümne päeva
jooksul ning isik on kohustatud jahitunnistuse üle andma otsuse tegijale.
§ 41. Jahiluba
(1) Jahiluba annab õiguse ulukile jahipidamiseks. Jahiluba antakse kehtivat jahitunnistust või
välisriigis antud kehtivat jahipidamisõigust tõendavat dokumenti omavale isikule, kellel on
tasutud käesoleva seaduse §-s 43 sätestatud jahipidamisõiguse tasu.
(2) Jahilubadeks on suur- ja väikeuluki küttimise luba.
(3) Jahiloa annab ja kehtivusaja määrab:
1) jahipiirkonna kasutaja jahipidamiseks jahipiirkonnas;
2) Keskkonnaamet § 23 lõike 4 punktides 6 ja 7 sätestatud juhtudel.
(4) Jahipiirkonna kasutaja on kohustatud kehtiva jahitunnistuse alusel andma tasuta
väikeulukiküttimise loa oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule. Loale kantavad
jahiulukid ja loa kehtivusaja jahiaasta piires määrab maaomanik, välja arvatud maaomaniku
volitatud isikule antud jahiloale, mille kehtivust on jahipiirkonna kasutajal õigus piirata, kuid
mitte vähemaks kui kümme päeva.
(5) Jahiloa andja peab jahilubade andmise, tagastamise ja jahiloale kantud andmete arvestust.
(6) Jahiloale kantakse:
1) jahiloa number;
2) loa andja nimi ja asukoht;
3) loa saaja ees- ja perekonnanimi;
4) loa andmise aeg ning loa kehtivusaeg;
5) ala, kus jahipidamine on lubatud;
6) küttida lubatud jahiuluki liik, suurulukiküttimise loale vajaduse korral uluki vanus ja sugu;
7) loa andnud isiku allkiri.
(7) Jahiloale tohib kanda kuni kolm loa kasutajat.
(8) Suurulukiküttimise luba antakse eraldi iga isendi küttimiseks.
(9) Jahiloa kehtivusaeg ei kuulu pikendamisele.
(10) Jahiluba ei kehti kolmanda isiku käes.
(11) Jahilubade vormid kehtestab keskkonnaminister määrusega.
§ 42. Jahiloa täitmine uluki tabamisel
(1) Jahiuluki tabamisel teeb asjaomase märke jahiloale:
1) jahiloa omanik üksikjahil suurulukile viivitamatult pärast suuruluki haavamist või
surmamist või väikeulukitele peetava jahi lõpus;
2) jahijuhataja ühisjahil viivitamatult pärast suuruluki haavamist või surmamist või
väikeulukitele peetava jahi lõpus.
(2) Suuruluki haavamisel korral märgitakse jahiloale viivitamatult haavamise kuupäev ja
kellaaeg. Kui haavatud suurulukit 24 tunni jooksul ei tabata, lõpetatakse suurulukiküttimise
loa kehtivus märkega, et haavatud suurulukit ei leitud.
(3) Haavatud suuruluki tabamise korral märgitakse suurulukiküttimise loale lisaks tabamise
ajale ka jahipiirkond, kus suuruluk tabati.
(4) Suurulukit ei tohi enne suurulukiküttimise loale tabamise kohta märke tegemist
tabamiskohast ära viia.
(5) Jahiluba tagastatakse selle andjale vahetu üleandmisega või väljastusteatega tähtkirjaga
kümne päeva jooksul jahiloale märgitud tähtaja lõppemisest arvates. Loa andja säilitab
tagastatud jahilube ja temale saadetud jahist osavõtjate nimekirju kolm aastat.
6. peatükk
TASU JAHIPIDAMISÕIGUSE EEST
§ 43. Tasu jahipidamisõiguse eest
(1) Jahipidamisõiguse eest makstakse tasu kord aastas keskkonnatasude seaduse ja selle alusel
kehtestatud õigusaktide järgi.
(2)Jahipidamisõiguse eest tasumist tõendavaks dokumendiks on maksekorraldus või
pangaväljavõte.
7. peatükk
JAHIULUKITE TEKITATUD KAHJUSTUSTE HÜVITAMINE
§ 44. Jahiulukite tekitatud kahjustuste hüvitamine
(1) Jahiulukite tekitatud kahjustus käesoleva paragrahvi tähenduses on põdra, punahirve,
metssea või metskitse tekitatud kahju põllumajanduskultuuridele või metsamaal kasvavatele
okaspuudele.
(2) Jahiulukite tekitatud kahjustuste hindamise metoodika kehtestab keskkonnaminister
määrusega.
(3) Jahiulukite tekitatud kahju hinnatakse käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud
metoodika kohaselt, kui maaomanik ja jahipiirkonna kasutaja ei ole kirjalikult kokku leppinud
teisiti.
(4) Kokkuleppe puudumisel on jahipiirkonna kasutaja kohustatud maaomaniku nõudmisel
hüvitama jahiulukite tekitatud kahjustused, mis ületavad maaomaniku omavastutusmäära,
kuid mitte rohkem kui 100 eurot kahjustatud ala hektari kohta.
(5) Maaomaniku omavastutusmäär on 100 eurot kahjustatud ala hektari kohta.
(6) Jahipiirkonna kasutaja ei ole kohustatud hüvitama jahiulukite tekitatud kahju, kui
maaomanik on kirjalikult keelanud jahipidamise oma kinnisasjal.
(7) Jahiulukite tekitatud kahju hüvitab riik, kui:
1) kahju tekib kaitstava loodusobjekti territooriumil, kus kahju tekitanud jahiulukile on
seaduse või kaitse-eeskirjaga seatud jahipidamise piirangud;
2) kahju tekib alal, kus Keskkonnaamet on peatanud jahipidamise kahju tekitanud jahiulukile.
(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud juhul hüvitatakse keskkonnaministri määrusega
kehtestatud korras.
(9) Pruunkaru, hundi, ilvese, hanede ja laglede tekitatud kahju hüvitatakse
looduskaitseseadusega kehtestatud korras.
8. peatükk
JÄRELEVALVE JA KESKKONNALE TEKITATUD KAHJU
§ 45. Järelevalve
Järelevalvet käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle
teostab Keskkonnainspektsioon keskkonnajärelevalve seadusega sätestatud korras.
§ 46. Keskkonnale tekitatud kahju
Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega
keskkonnale tekitatud kahju määrad kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
9. peatükk
VASTUTUS
§ 47. Jahipidamine ilma jahipidamiseks vajaliku dokumendita
(1) Jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut
või arestiga.
(2) Jahipidamise eest ilma jahiloata või jahipidamisõiguse eest tasumist tõendava
dokumendita – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.
§ 48. Jahipidamine jahikoeraga, kellel puudub jahikoerapass või Euroopa liidu
lemmikloomapass
Jahipidamise eest jahikoeraga, kellel puudub jahikoerapass või Euroopa Liidu
lemmikloomapass - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
§ 49. Jahipidamiseks vajalike dokumentide jahipidamisel kaasasoleku nõude rikkumine
Jahitunnistuse, jahiloa, jahipidamisõiguse eest tasumist tõendava dokumendi, jahist osavõtjate
nimekirja, jahikoerapassi või Euroopa Liidu lemmikloomapassi jahipidamisel kaasasoleku
nõude rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
§ 50. Jahipidamine keelatud vahendiga või keelatud viisil või keelatud kohas või
keelatud ajal
Keelatud vahendiga või keelatud viisil või keelatud kohas või keelatud ajal jahipidamise eest
– karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
§ 51. Jahipidamise nõuete rikkumine
Jahipidamise nõuete rikkumise eest või jahiohutuse nõuete eiramise eest – karistatakse
rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
§ 52. Jahijuhataja korralduste eiramine
Jahijuhataja korralduste eiramise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
§ 53. Jahijuhataja kohustuste rikkumine
Jahijuhataja kohustuste rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
§ 54. Uluki tabamise või haavamise kohta jahiloale märke tegemata jätmine või teadvalt
vale märke tegemine
Uluki tabamise või haavamise kohta jahiloale märke õigeaegse tegemata jätmise või teadvalt
vale märke tegemise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
§ 55. Jahiloa andmise, tagastamise ja jahiloale kantud andmete arvestuse nõuete
rikkumine
(1) Jahiloa andmise, tagastamise ja jahiloale kantud andmete arvestuse nõuete eiramise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
32 000 eurot.
§ 56. Keskkonnaameti kehtestatud piirangute või tingimuste rikkumine
(1) Keskkonnaameti kehtestatud piirangute või tingimuste rikkumise eest – karistatakse
rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
32 000 eurot.
§ 57. Jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevate kohustuste rikkumine
(1) Jahipiirkonna kasutusõiguse loaga kaasnevate kohustuste rikkumise eest – karistatakse
rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni
19 000 eurot.
§ 58. Maaomanikule väikeulukiloa andmise tingimuste rikkumine
Maaomanikule väikeulukiküttimise loa andmise tingimuste rikkumise eest - karistatakse
rahatrahviga kuni 6400 eurot.
§ 59. Jahisaaduse käitlemise nõuete rikkumine
(1) Ebaseaduslikult loodusest hangitud jahisaaduse omamise, töötlemise või müügi eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
(2) Sama tegevuse eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga
kuni 6400 eurot.
§ 60. Jahikoera katsetamine või õpetamine keelatud ajal või ilma loata
Jahikoera katsetamise või õpetamise eest keelatud ajal või ilma asjaomase loata – karistatakse
rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
§ 61. Konfiskeerimine
Keskkonnainspektsioon või kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-des 47–55 sätestatud
väärteo toime panemise vahendi või väärteo vahetuks objektiks olnud eseme või jahisaaduse
konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le 83.
§ 62. Menetlus
(1) Käesoleva seaduse §-des 47–60 sätestatud väärtegude menetlemisele kohaldatakse
karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid.
(2) Käesoleva seaduse §-des 47-60 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on
Keskkonnainspektsioon.
10. peatükk
LÕPPSÄTTED
§ 63. Jahiseaduse kehtetuks tunnistamine
Jahiseadus (RT I 2992, 41, 252; 2010, 44, 259) tunnistatakse kehtetuks.
§ 64. Seaduse rakendamine
(1) Enne käesoleva seaduse jõustumist jahipiirkonna moodustamiseks kehtestatud õigusakt
kehtib kuni jahipiirkonna piiride muutmiseni § 12 alusel.
(2) Käesoleva seaduse jõustumisel kehtiv jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib ulatuses,
millises see ei ole vastuolus käesoleva seadusega, kuni selle kehtivuse lõppemiseni või
kehtetuks tunnistamiseni § 21 alusel.
(3) Paragrahvi 27 lõikes 7 sätestatud keeld hakkab kehtima 1. jaanuaril 2013.
§ 65. Relvaseaduse muutmine
Relvaseaduses (RT I 2001, 65, 377; 2010, 43, 256) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 201 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Helisummuti on tulirelvaga tulistamisel tekkiva heli summutamiseks ettenähtud seadis.
Helisummuti omandamise õiguse annab relvaluba, millele on kantud spordi- või jahitulirelv.
Helisummutit on lubatud omada ja vallata sporditulirelva kasutamise eesmärgil lasketiirus
ning jahitulirelva kasutamise eesmärgil jahipidamisel või lasketiirus. Helisummuti on lubatud
kinnitada sporditulirelvale vaid lasketiirus.“;
2) paragrahvi 29 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Jahitulirelv on põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sileraudne, vintraudne või
kombineeritud püss, püstol või revolver, millel on kergesti lülitatav kaitseriiv, välja arvatud
revolver. Jahitulirelva võib isik soetada, omada ja vallata tingimusel, et tal on jahitunnistus,
millele on kantud laskekatse eduka soorituse märge.“;
3) paragrahvi 31 lõikes 6 asendatakse sõna „jahipüssi“ sõnaga „jahitulirelva“.
§ 66. Keskkonnatasude seaduse muutmine
Keskkonnatasude seaduses (RT I 2005, 67, 512; 2010, 44, 260) tehakse järgmised
muudatused:
1) paragrahvi 5 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„6) Jahipidamisõiguse eest tasumist tõendav dokument.“;
2) paragrahvi 7 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) jahipidamisõiguse tasu.“;
3) paragrahvi 12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 12. Jahipidamisõiguse tasu
(1) Jahipidamisõiguse tasu makstakse õiguse eest pidada jahti.
(2) Jahipidamisõiguse tasu on kohustatud maksma jahitunnistust omav isik:
1) kes soovib saada jahiluba;
2) kes on ühisjahil kantud jahist osavõtjate nimekirja.
(3) Nõuded jahipidamisõiguse eest tasumist tõendavale dokumendile kantavate andmete kohta
ja tasu suuruse ning maksmise korra kehtestab keskkonnaminister määrusega arvestades
käesolevas paragrahvis sätestatud piirmäärasid.
(4) Jahipidamisõiguse eest võetava tasu piirmäärad on 10 kuni 20 eurot aastas. “;
4) paragrahvi 31 lõige 3, § 32 lõige 5 ja § 34 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;
5) paragrahvi 37 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Jahipidamisõiguse tasu makstakse enne jahiloa saamist.“;
6) paragrahv 39 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;
7) paragrahvi 45 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2)„Kutselise kalapüügiõiguse ja harrastuskalapüügiõiguse või jahipidamisõiguse tasu
maksnud isikul on õigus omandatud püügivõimaluse või jahipidamise õiguse kasutamise aasta
jooksul taotleda makstud keskkonnatasu tagastamist käesoleva seaduse § 44 alusel.“.
§ 67. Looduskaitseseaduse muutmine
Looduskaitseseaduses (RT I 2004, 38, 258; 2010, 43, 255) tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 58 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
㤠58. Kodumaiste liikide asustamine, loodusest eemaldamine ja tehiskeskkonnas
hoidmine“;
2) paragrahvi 58 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(21) Kohaliku liigi loomi tohib loodusest eemaldada:
1) vigastuse või haiguse ravimiseks või hüljatud noorlooma üleskasvatamiseks;
2) teadus-, õppe- või ärieesmärgil loomakogude asutamiseks või täiendamiseks;
3) kohaliku asurkonna täiendamiseks;
4) majanduseesmärgil loomafarmide asutamiseks või täiendamiseks.“;
3) paragrahvi 58 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:
„(22) Käesoleva paragrahvi lõike 21 punktis 1 nimetatud juhtudel tohib looma loodusest loata
eemaldada ametiülesandeid täitev isik. Kui looma loodusest eemaldamise viis erineb
jahiseadusega lubatud viisidest, annab selleks nõusoleku Keskkonnaamet.“;
4) paragrahvi 58 täiendatakse lõigetega 23–26 järgmises sõnastuses:
„(23) Jahiulukite tehiskeskkonda viimine kooskõlastatakse Veterinaar- ja Toiduametiga.
(24) Käesoleva paragrahvi lõike 21 punktides 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel tohib jahiuluki
loodusest eemaldada, kui jahiulukite tehiskeskkonnas hoidmise koht on Keskkonnaametis
registreeritud.
(25) Jahiulukite tehiskeskkonnas hoidmise koha registreerimise taotluse esitamise,
läbivaatamise ja registreerimise korra kehtestab keskkonnaminister määrusega.
(26) Jahiulukite tehiskeskkonnas hoidmise koha registreerimisest keeldutakse, kui see ei
välista jahiulukite loodusesse sattumist või haiguste levimist ega vasta loomakaitseseaduse
nõuetele.“;
5) paragrahvi 58 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;
6) seadust täiendatakse §-ga 582 järgmises sõnastuses:
„§ 582. Loomade jälitamine, püüdmine ja märgistamine teaduse eesmärgil
(1) Loomaliigi isendi jälitamine, surmamine, püüdmine või märgistamine teaduslikul
eesmärgil on lubatud Keskkonnaameti loal.
(2) Loomaliigi isendi märgistamine käesoleva seaduse tähenduses on looma püüdmine ja
varustamine teadusuuringute eesmärgil märgisega, sealhulgas raadiosaatjaga või kiibiga.“.
§ 68. Riigilõivuseaduse muutmine
Riigilõivuseaduses ( RT I 2010, 21, 107) tehakse järgmine muudatus:
paragrahvi 98 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Jahipiirkonna piiride muutmise taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 19,17
eurot.“
§ 69. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras.
Riigikogu esimees Ene Ergma
Tallinn, ...........................2011
Algatanud Vabariigi Valitsus
.......................2011, nr


Jahiseaduse eelnõu
SELETUSKIRI


1. Sissejuhatus
Jahiseadus sätestab eelnõu kohaselt jahindustegevuse eesmärgi ja selle täitmiseks vajalikud
regulatsioonid, kehtestab jahiulukite loetelu, jahipidamisviisid, -vahendid, -ajad, jahimeeste
atesteerimise korra jms. Oluline seaduse osa on seotud jahiõigusega ehk maaomaniku
õigusega omal maal jahipidamist korraldada või selleks tingimusi seada. Seejuures sätestab
seadus jahipidamiseks vajaliku territooriumi minimaalse suuruse ning jahiõiguse realiseerija
kohustuse hüvitada jahiulukite tekitatud kahjustused, reguleerib riiklike ja eraõiguslike
organisatsioonide õigusi ning kohustusi jahiulukite seire ja küttimismahtude määramisel ning
muu jahindusliku tegevuse korraldamisel.
Jahiseaduse eelnõu koostamisele eelnes Eesti esimese jahindusstrateegia väljatöötamine.
Arutelude tulemusena valmis jahinduse arengukava aastateks 2008–2013
(http://www.envir.ee/1081276). Lühidalt kokku võttes eelnes arengukava koostamisele
olukord, kus kehtiv jahiseadus jättis valdkonna olulised osad reguleerimata, jahinduse üldine
olustik oli aga vahepeal oluliselt muutunud. Tähelepanu keskmes on nüüd jahiõiguse
taastamisega seonduv. Teisisõnu – jahindustegevuse korraldamisest on seniajani kõrvale
jäetud maaomanikud, kellel puudub põhiseadusest tulenev õigus oma vara käsutada ja seeläbi
sõlmida kokkuleppeid oma maa jahinduslikuks kasutamiseks.
Arengukava eeldas suurt hulka jahiseaduse muudatusi ning 2009. aasta alguses asutigi
koostama jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Samal ajal analüüsiti ka mitmeid kehtivaid
põhimõtteid ja regulatsioone. Tänaseks oleme jõudnud arusaamisele, et kõiki arengukavas
käsitletud probleeme ei õnnestu lahendada üksnes kehtiva seaduse üksikute sätete
muutmisega. Soovitud eesmärkide saavutamiseks tuleb kehtivat seadust muuta
kontseptuaalselt ning muuhulgas leida alternatiive arengukavas kavandatud tegevusele.
Erisuguste muudatuste kogumaht osutus sedavõrd suureks, et nii sisuliselt kui normtehniliselt
osutus otstarbekas koostada uus jahiseadus.
Uue jahiseaduse eelnõu on heaks kiitnud eri huvigruppide esindajatest koosnev
keskkonnaministri jahindusnõukogu (http://www.envir.ee/1075875). Maaomaniku jahiõiguse
taastamise osas ei ole siiski täielikku konsensust saavutatud, kuna selles osas on eriarvamusel
Eesti Jahimeeste Selts.
Eelnõu koostas Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist Egon Niittee (tel
626 2907). Õigusalase korrektsuse tagas Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna jurist
Merike Laidvee (tel 626 2905) ning keeletoimetaja oli õigusosakonna peaspetsialist Enel
Ormus (tel 626 2906).
Seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
Seaduse eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseadusega.
2. Seaduse eesmärk
Kehtiv jahiseadus jõustus 2003. aastal. Sellele eelnes 1994. aastal vastu võetud jahikorralduse
seadus, mis oli n.ö üleminekuseadus ja selle eesmärk oli tagada jahinduse korraldamine
maareformi käigus kuni seniajani kehtiva seaduse jõustumiseni. Seega taasiseseisvumise järel
on Eestis kehtinud kaks jahindustegevust reguleerivat seadust, mis erinesid teineteisest
kontseptuaalselt. 1994. a jahikorralduse seadus, võimaldas sujuvalt üle minna eelmise
riigikorra ajal välja kujunenud põhimõtetelt omandiõigusi arvestavale jahindusele, nagu see
oli olnud enne viimast okupatsiooniperioodi. Nimetatud seaduse kohaselt oli jahiõigus üks
individuaalse omandi kasutamise õigustest ning otseselt seotud omandiõigusega maale.
Seadusega määratud tingimustel oli maaomanikel võimalus ühineda ja moodustada vajaliku
suurusega erajahipiirkondi. Lähtuvalt põhiseadusest oli maaomanikel õigus oma vara
käsutada, st pidada omal maal jahti ise või rentida oma maad neile sobivale
jahindusorganisatsioonile. Sealjuures oli võimalik jahipiirkonna kasutamise lepinguga
sätestada poolte õigused ja kohustused (nt jahimaa rendi, jahiulukite tekitatud kahjustuste
hüvitamise jms). Sarnase skeemi alusel toimub jahinduse korraldamine valdavas osas
Euroopast, sh meie lähinaabritel.
2003. aastal jõustus praegu kehtiv jahiseadus, mis ei võimaldanud enam erajahipiirkonna
moodustamist ning millega jahiõigus lahutati üldistest omandiõigustest. Ühtlasi lõpetas kehtiv
seadus selleks ajaks moodustatud erajahipiirkondade eksisteerimise. Kinnistati uuesti eelmise
sajandi 60ndatel aastatel sovhooside või metskondade piire järgivad jahipiirkonnad ning need
anti määramata perioodiks kasutada samal ajal moodustatud jahindusorganisatsioonidele.
Seega kannab täna kehtiv seadus endas suhteliselt intensiivset põhiseaduse riivet: sellega
loodi kogu Euroopa kontekstis üsna ainulaadne pretsedent – 21. sajandil võeti maaomanikult
õigus oma vara käsutada.
Millega sellist põhiõiguste piiramist põhjendati? Peamine argument oli aastakümnete kestel
väljakujunenud traditsioonide ja stabiilsuse säilitamine. Seejuures tugineti eeldusele, et juba
aastakümneid jahimaid kasutanud jahindusorganisatsioonid arvestavad muuhulgas
maaomanike ootustega. Paraku selgus õige pea, et maaomanikelt oma vara käsutusõiguse
võtmine ja selle andmine jahindusorganisatsioonidele ilma kohustusteta, ei ole loonud eeldusi
dialoogi tekkeks maaomanike ja jahimeeste vahel. Sellise kontseptuaalse muudatuse mõju
seaduse reguleerimisalas ei olnud võimalik ette näha ning seaduse majanduslik, sotsiaalne ja
keskkonnakaitseline mõju jäi siiski lõpuni läbi mõtlemata. Lühidalt kokku võttes on tänaseks
kujunenud olukord järgmine:
• maaomanikel puudub õigus omandi käsutamiseks ning seetõttu võimalus sõlmida
sisulisi kokkuleppeid nende maal jahindust korraldavate jahindusorganisatsioonidega;
• tähtajatu jahipiirkonna kasutusõigus ja sisuliste kohustuste puudumine võimaldab
jahindusorganisatsioonidel piiramatult suurendada jahiulukite arvukust jahipiirkonnas.
Seevastu ligikaudu 100 000 maaomanikku kannavad jahindusega seotud kulud, tehes
investeeringuid jahiulukite toidubaasi tagamiseks, infrastruktuuri (teede jms)
parandamiseks jne. Puuduvad toimivad regulatsioonid metsa- ja põllumajandusele
jahiulukite tekitatud ülemääraste kahjude hüvitamiseks;
• jahindus on muutumas üha olulisemaks majandusharuks ning sellest saadav sotsiaalne
(rekreatiivne) ja majanduslik kasu ei pruugi jõuda maaomanikeni, vaid läheb
maaomandiga sidumata jahindusorganisatsioonidele. Piirkonniti on teravaks
sotsiaalseks probleemiks asjaolu, et jahindusorganisatsioonid (MTÜd ja äriühingud)
tõrjuvad jahindusest eemale kohaliku elanikkonna ning jahindus on muutumas
suhteliselt kitsa kildkonna tegevusalaks;
• omandiõiguste ebaproportsionaalne piiramine on põhjustanud kogu Eesti jahinduse
orientatsiooni populaarsetele jahiulukitele (suurulukitele) ning ökosüsteemide
majandamine ei ole kompleksne. Põhjendamatult on piiratud maaomanike võimalusi
investeerida väikeulukite (veelinnud, kanalised jms) elupaikade parandamisse ja
liigikaitsesse;
• riiklikud meetmed jahiulukite soodsa seisundi tagamiseks on formaalsed ega võimalda
vältida jahiulukite ülemäärast küttimist. Jahiulukite ohjamismudel põhineb
plaanimajanduse tingimustes välja töötatud normatiividel, mis ei arvesta tegelikkust,
ning nõukogude ajastu filosoofial. Õnneks on Eesti jahimees säilitanud kaine meele ja
taganud riiklike meemete eiramisega peamiste jahiulukite kõrge arvukuse.
Seega riivab kehtiv seadus küllaltki intensiivselt põhiseaduse mitut sätet, milleks puudub
mõistlik põhjendus – need riived ei ole sobivad, vajalikud ega mõõdukad. Kõnealused
jahiseaduse sätted ei ole formaalselt ega ka majanduse, keskkonnakaitse ega sotsiaalse sisu
seisukohalt põhiseadusega kooskõlas.
Eelnõukohase seaduse eesmärk on tagada ulukiasurkondade säästlik kasutamine ning liikide
vahelinetasakaal, arvestades ulukite looduslikku juurdekasvu ja säilimist võimalikult pikaks
ajaks. Seejuures võetakse arvesse eri huvigruppide ootused ning jahinduse rekreatiivsed,
sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid. Senisest enam tähtsustatakse maapiirkondade arengut,
sh sotsiaalset sidusust, ühistegevust ja materiaalsete väärtuste suurendamist jahindustegevuse
kaudu. Jahinduse integreerimiseks muu maamajandustegevusega ning ökosüsteemide
komplekse majandamise eelduseks on omandiõiguste väärtustamine vastavalt põhiseaduse §-
le 32, mille kohaselt igaühel on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kui
see ei ole vastuolus üldiste huvidega. Jahindusest saadav sotsiaalne (rekreatiivne) ja
majanduslik kasu on olnud ajendiks, miks enamikes riikides maaomanik panustab
jahiulukivaru taastootmisse ning sealseid ökosüsteeme majandatakse komplekselt.
Omandiõigus loodusressurssidele ja jahindusest saadav kasu on motiveerinud maaomanikke
panustama looduskaitsesse. See on oluline kogu jahinduse tasakaalustatud ja pikaajalise
arengu seisukohalt. Ühtlasi ei ole eenõu koostamisel jäänud tähelepanuta vajadus leida
kompromiss elanikkonna eri osade erinevate ootuste, väljakujunenud traditsioonide jms vahel.
Eesmärgi täitmiseks kavandatud regulatsioonide keskmes on maaomaniku jahiõiguse
taastamisega seonduv. Maaomanikul tekib edaspidi õigus omal maal jahti pidada või
jahinduslikku tegevust korraldada (jahiõigust edasi anda). Siiski ei ole maaomaniku jahiõigus
absoluutne ning liigikaitse ja korralduslikel eesmärkidel seda piiratakse. Suurulukite
küttimine on ka edaspidi lubatud ainult selleks moodustatud jahipiirkonnas, mille moodustab
riik ja selle suurus peab olema vähemalt 5000 ha. Seega säilitatakse olemasolevad
jahipiirkonnad ning maaomanikel puudub ka edaspidi võimalus vabatahtliku ühinemise kaudu
moodustada uusi jahipiirkondi, mis arvestaks maaomandi paiknemist. Kehtivate
jahipiirkondade säilitamine on ühtlasi kompromiss kehtivate regulatsioonide ja maaomanike
valikuvabaduse vahel. Argumentideks on eelkõige väljakujunenud traditsioonide ja stabiilsuse
säilitamine ning võimalik jahimaade killustumine ja jahinduslikust kasutusest välja jäämine.
Olulise muudatusena on maaomanikel edaspidi võimalus senise jahipiirkonna kasutaja
väljavahetamiseks, kui seda nõuavad maaomanikud, kelle omandis on 2/3 jahipiirkonna
pindalast. Sellise õiguse olemasolu võimaldab maaomanikel survestada nende maadel
jahindust korraldavaid jahindusorganisatsioone ning seeläbi üheskoos sõlmida oma maa
jahindusliku kasutamise sisulisi kokkuleppeid. Muuhulgas tekib maaomanikel võimalus
küsida jahimaa kasutamise eest tasu, leppida kokku jahiulukite tekitatud kahjustuste
menetlemises jne.
Samas ei pruugi kõik jahipiirkonna maaomanikud jahipiirkonnas jahipidamise tingimustes
omavahelist kokkulepet saavutada. Maaomanike tarvis, kellega kokkuleppele ei jõuta,
nähakse ette jahipiirkonna kasutaja minimaalne kohustus hüvitada vähemalt jahiulukite
tekitatud ülemäärane kahju. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, hinnatakse kahju suurust
keskkonnaministri määrusega kinnitatud metoodika alusel.
Ümber korraldatakse jahiulukite kaitse ja ohjamisega seonduv. Tänaseni kasutatav, kuid
eelmise riigikorra ajal plaanimajanduse tingimustes juurutatud ning tegelikkust tõeselt
kirjeldamata jättev jahiulukite küttimismahtude planeerimise mudel asendatakse tänapäeva
teadmistel põhineva skeemiga. Eelnõu kohaselt koostatakse iga-aastased seirearuanded,
millega kindlustatakse ulukiasurkondade seisundit kirjeldava info olemasolu ning tagatakse
riiklike institutsioonide võimekus sekkuda vajaduse korral toimuvasse, et tagada
ulukiasurkondade soodus seisund. Selline võimekus võimaldab muuta jahiulukite
küttimismahtude planeerimise paindlikumaks ja anda rohkem otsustamisvõimalusi jahiõiguse
realiseerijatele. Jahiulukite kui taastuva loodusvara kasutamise eripäraks on asjaolu, et kõige
parem ja operatiivsem ülevaade ressursi olemist on ressursi kasutajal ehk jahimeestel.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb 10 peatükist ja 67 paragrahvist. Seaduse peatükkideks liigendamisel on
arvestatud eelnõu sisemist loogikat ning regulatsioonide paremat järgitavust. Esimeses
peatükis piiritletakse seaduse reguleerimisala, esitatakse seaduse eesmärk ning üldisemad
mõisted ja õigusinstituudid. Teises peatükis sätestatakse jahiulukite kaitse ja ohjamise
meetmed, sh jahiulukite soodsa seisundi tagamise regulatsioonid. Seejärel kolmanda ja
neljanda peatükiga reguleeritakse jahipidamise korraldamist ja jahimeeste atesteerimist ning
sätestatakse jahipidamiseks vajaliku dokumentatsiooni vajadus. Viies peatükk reguleerib
jahisaaduste kasutamist. Kuues peatükk sätestab jahipiirkonna moodustamise tingimused ning
seitsmes peatükk reguleerib poolte õigusi ja kohustusi seoses jahiulukite tekitatud
kahjustustega. Kaheksas ja üheksas peatükk sätestavad järelevalve ja vastutusega seonduva.
Viimane ehk kümnes peatükk sisaldab lõppsätteid, sealhulgas sätestab relvaseaduse,
keskkonnatasude seaduse, looduskaitseseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise. Eelnõu
ülesehitus vastab kehtestatud korrale ning eelnõu lahutamatuks osaks on käesolev seletuskiri.
Järgmisena kirjeldatakse eelnõu olulisemate regulatsioonide sisu ja selgitatakse valitud
lahendusi.
1. peatükk „Üldsätted“
Paragrahv 1. Seaduse reguleerimisala sätestamisega piiritletakse seadusega reguleeritavate
valdkondade ring ja ulatus. Esimese paragrahvi eesmärk on avada seaduse sisu laiemalt, kui
seda teeb seaduse pealkiri.
Paragrahv 2. Eelnõu kohase seaduse eesmärgi sõnastamisel on eelkõige lähtutud
jahiulukiasurkondade soodsa seisundi tagamisest ning eelnõu vastavusest põhiseaduse §-ga 5,
mille kohaselt Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada
säästlikult. Võrreldes praegu kehtiva seadusega, lisatakse eelnõu kohase seaduse eesmärgiks
ka liikidevahelise ökoloogilise tasakaalu tagamine. Kaasaegse jahinduse ülesanne on liigselt
arvukate jahiulukite ohjamine ja tasakaalu hoidmine inimese muudetud elupaikades ja
tsivilisatsiooniks nimetatud looduslikus seisundis. Sealjuures on osad liigid võitjad ja teised
kaotajad, kuna kiskja-saaklooma suhted ei toimi enam loomulikul moel. Näiteks on oluline
vähendada väikekiskjate (sh võõrliikide) või metssigade arvukust, et vähendada nende
negatiivset mõju maas pesitsevatele lindudele, jänestele jne. Või vastupidiselt soodustada
suurkiskjate levikut, kes asuksid vabatahtlikeks tasakaalustajateks. Tänapäeva jahindust tuleb
eelkõige mõista, kui üht liigikaitse meedet inimese segipaisatud ökosüsteemides.
Eesmärkide täitmiseks kavandatud regulatsioonid taastavad maaomaniku jahiõiguse ning
sellega luuakse eeldused ökosüsteemide komplekseks majandamiseks ning jahindustegevuse
tasakaaslustatud ja pikaajaliseks arenguks muutuvates tingimustes.
Paragrahv 3. Seaduse kohaldamisala määramisega soovitakse piirata eelnõu ruumilist
ulatust. Kaitstavate loodusobjektide kaitseeesmärgid on üsna erineva iseloomuga ning seetõttu
võivad ka jahipidamise tingimused olla väga erinevad. Seega on otstarbekas reguleerida
kaitsealadel jahipidamist kaitstava loodusobjekt kaitse-eeskirjaga. Sama põhimõte on ka
kehtivas seaduses.
Paragrahv 4. Jahimaa mõiste sätestamine ja täpsustamine võimaldab jahimaadest välja arvata
planeeringuga määratud tiheasustus- või puhkealad, kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik.
Kehtiv seaduse kohaselt oli jahipidamine keelatud maakonnaplaneeringuga määratud
tiheasustus- või puhekalal. Planeering on üldisem ja seetõttu on võimalik piirata jahipidamist
ka teiste planeeringutega määratud aladel. Planeeringuga määramata väiksemate tiheasustusvõi
puhkealade piiritlemine ei ole tihti võimalik ja otstarbekas, mistõttu neil aladel vastutab
jahiohutuse eest jahipidamisõigust omav isik seadusega kehtestatud korras.
Tiheasustus- või puhkealadel jahipidamisega kaasnevat ohtu hindab Keskkonnaamet ja võtab
seda arvesse jahipiirkonde moodustamisel. Planeeringuga määratud puhkealal, mis jääb
jahipiirkonnast välja, korraldab jahipidamist samuti Keskkonnaamet, kes muuhulgas arvestab
jahipidamise ohutusega. Looma surmamist planeeringuga määratud tiheasutusaladel ei loeta
jahipidamiseks (vt § 11). Seda seetõttu, et vajadusel saab linnadesse tunginud ulukeid surmata
ka muul viisil kui jahipidamisega. Vajadusel võib ulukite surmamist nimetatud aladel
korraldada kohalik omavalitsus või muu institutsioon kooskõlas loomakaitseadusega viisil,
mis ei ohusta inimese elu või vara.
Paragrahv 5. Analoogselt kehtiva seadusega võib suurulukitele korraldada jahipidamist riigi
moodustatud jahipiirkonnas, mille pindala peab olema vähemalt 5000 hektarit. Suurulukid (vt
§ 8) on teistest suurema liikuvusega ning ökoloogilistest teguritest tulenevalt vajavad
elamiseks suuremat eluterritooriumi, mistõttu liigikaitse eesmärkidel korraldatakse
suurulukijahti selleks vajaliku suurusega jahipiirkonnas. Suurulukijahi korraldamine väikestel
ja üksteisest sõltumatutel aladel (nt ühel kinnisasjal) võib seada asurkonna ülemäärase
jahindusliku surve alla ning n-ö „minu“ jahiulukid võivad muutuda „meie“ jahiulukiteks.
Siinjuures on veel arvestatud asjaolu, et suurulukid on teistest ulukitest jahinduslikult
atraktiivsemad (liha, trofeed jms tõttu) ning nende toitumisharjumustest tulenev vastuolu
metsa- ja põllumajandustegevusega muudab nad teistest jahiulukitest haavatavamaks.
Jahipiirkonna minimaalse suuruse määramisel on lähtutud meie olulisema ja uluksõralistest
kõige liikuvama jahiuluki – põdra – eluterritooriumi suurusest, mis on meie aladel
minimaalselt 1000 hektarit. Teadlaste hinnangul on põdraasurkonna sihipärase kaitse ja
ohjamise korraldamiseks vajalik, et ohjamisüksuse territoorium oleks vähemalt 5000 hektarit.
Jahipiirkonna moodustab ka edaspidi riik ning maaomanikel puudub endiselt võimalus
kokkuleppeliselt suuri jahipiirkondi moodustada. Seeläbi ei rikuta väljakujunenud ruumislist
struktuuri ning välditakse jahimaade killustamist. Eelnõu jõustumisel ei muutu jahipiirkonna
piirid ning jahipiirkondi kasutavad ka edaspidid samad jahindusorganisatsioonid.Küll aga on
eelnõu kohaselt maaomanikel võimalik välja vahetada jahipiirkonna kasutaja, kui enamus (2/3
jahipiirkonna pindalast) seda nõuab (vt § 41).
Paragrahv 6. Jahiõiguse temaatika on kõige olulisem muudatus võrreldes praegu kehtiva
seadusega. Eelnõu kohaselt taastatakse maaomaniku jahiõigus ehk jahiulukite elupaiga
omaniku õigus oma maal ise jahti pidada või jahinduslikku tegevust korraldada, sh anda
kokkuleppeliselt oma maad jahinduslikuks kasutamiseks kolmandatele isikutele, seada
jahipidamise tingimusi või jahipidamine üldse keelata. Õigus ise jahti pidada tekib
maaomanikul siis, kui ta omab jahipidamist õigustavaid dokumente (jahitunnistust jms) ning
kinnistu asub väljaspool planeeringuga määratud tiheasustus- või puhkealasid, kus ohutu
jahipidamine ei ole võimalik. Lisaks sellele võib maaomanik edaspidi oma kinnistu piires
lubada jahipidamist väikeulukitele ka kolmandatel isikutel. Sellisel juhul annab maaomaniku
volitatud isikule jahiloa maaomandi asukoha jahipiirkonna kasutaja. Kehtiva seaduse kohaselt
ei saa maaomanik otsustada, kes tema maadel jahinduslikku tegevust korraldab. Maaomanik
võib oma kinnistul ainult ise jahti pidada väikeulukitele, kui ta omab jahitunnistust ja kinnistu
suurus on vähemalt 20 hektarit. Pindala piirang ei ole otstarbekas ja see ei ole seotud
looduskaitseliste eesmärkidega.
Sarnaselt kehtivale seadusele võib eramaa omanik oma maade kasutamise eest tasu küsida.
Kehtiv seadus ei võimalda seda teha riigimaa omanikul. Eelnõu kohaselt tekib selline õigus ka
riigimaa omanikul, kuid selleks kehtestatakse ülemmäär 0,5 eurot hektari kohta. Sellega
soovitakse piirata jahipidamise kui harrastuse liigset kallinemist.
Paragrahv 7. Füüsilisel isikul tekib jahipidamisõigus, kui ta omab jahipidamiseks vajalikke
dokumente, mis tõendavad, et ta on saanud nõuetekohase ettevalmistuse.
Paragrahv 8. Jahiaasta määratlemine on oluline jahiulukite seire ja muu jahindust puudutava
statistika andmete kogumise ning analüüsi seisukohalt. Jahiaasta algus ja lõpp on määratud
arvestades asjaolu, et veebruaris lõpevad ajujahid ja paljude jahiulukite jahipidamisajad.
Paragrahv 9. Jahiulukid jaotatakse suur- ja väikeulukiteks. Suurulukite nimistu sätestatakse
seadusega ja väikeulukite loetelu kehtestab keskkonnaminister määrusega. Kehtiva seaduse
kohaselt on jahiulukite nimistus seitse suurulukit ( põder, punahirv, metssiga, metskits,
pruunkaru, hunt ja ilves) ning 48 väikeulukit, sh 37 jahilindu. Eelnõu kohaselt lisatakse
suurulukite nimekirja veel uus jahiuluk – hallhüljes. Hallhülge küttimine on lubatud eelkõige
traditsiooniliste hülgejahi taaselustamise eesmärgil. Seda võimaldab viimase 10 aasta jooksul
toimunud hallhüljeste arvukuse mitmekordne tõus (1500-lt 3700–4000ni). Eesti rannikumere
püsivalt või sesoonselt hallhüljeste asustatud neljateistkümnest puhkealast on praeguse
seisuga kaitsealade reservaadi, sihtkaitsevööndi või püsielupaiga kaitsekorraga tagatud kaitse
ja häirimatus kaheteistkümnel. Elupaikade hävimise oht on väga väike ja kui see ka tekib, on
tegemist juba pöördumatute muutustega kogu Läänemere ökosüsteemis.
Paragrahv 10. Halduskoostöö jahinduses on samadel põhimõtetel, mis kehtivas seaduses.
Jahindusorganisatsioonide kaasamine riigi haldusülesannete täitmisele on teatud juhtudel
otstarbekas. Lisaks riigi halduskoormuse vähendamisele võimaldab see muuta teenuse
pakkumise paindlikuks ja jahimeeste ootustele paremini vastavaks. Õiguste ja kohustuste
üleandmisega aidatakse kaasa kompetentse ja sihipäraselt toimiva üleriigilise
partnerorganisatsiooni tekkimisele. Ka kehtiv jahiseadus võimaldab haldusülesannete
üleandmist halduslepinguga. 2009. aastal sõlmis keskkonnaminister vastavasisulise
halduslepingu Eesti Jahimeeste Seltsiga. Sellega anti jahimeestele üle võimalus seadusega
sätestatud korras korraldada jahimeeste koolitusi, atesteerimist ja vajaliku dokumentatsiooni
(jahitunnistuste jms) välja andmist.
2 peatükk „Jahipiirkonna moodustamine ja kasutamine“
Paragrahv 11. Jahipiirkond on vajalik suurulukijahi korraldamiseks ning sarnaselt kehtiva
seadusega moodustab selle riik ning jahipiirkonna suurus peab endiselt olema vähemalt 5000
hektarit. Jahipiirkonna piirikirjelduse koostavad Keskkonnaameti regioonide
jahindusametnikud ning selle kinnitab Keskkonnaameti peadirektor käskkirjaga. Ainukesed
kriteerium, mida Keskkonnaamet peab jahipiirkondade moodustamisel arvestama, on vajaliku
pindala olemaolu (vähemalt 5000 hektarit) ning jahipiirkondadest tuleb välja arvata alad, kus
ohutu jahipidamine ei ole võimalik. Jahipiirkondade moodustamisel ei pea arvestama
erinevate kõlvikute osakaalu piirkonnas, kui jahipiirkonna kasutajad või maaomanikud seda ei
soovi. 5000 hektarit on piisavalt suur ohjamisüksus, et tagada meie liigendatud maastikus
suurulukite majandamiseks vajalike elupaikade olemasolu. Näiteks teistes Euroopa riikides
(sh meie lähinaabritel) on suurulukite jahiks vajalikud ohjamisüksused kordades väiksemad.
Erinevalt kehtivast seadusest ei pea jahipiirkonna piir olema looduses nähtav. Senine
regulatsioon, mille kohaselt jahipiirkonna piirid peavd kulgema mööda teid, kraave vms, on
liiga jäik ning ei võimalda piisavalt arvestada maaomanike soovidega kuuluda ühte või teise
jahipiirkonda. Eelnõu kohaselt on oluline, et jahipiirkonna piirikirjeldus oleks selline, et
piirikirjeldusest selgub üheselt piiri kulgemine looduses. Piiriks võib olla näiteks kinnisasja
piir, mõtteline joon kinnisasja piiripunktide vahel jne.
Jahipiirkondade moodustamisel ja muutmisel kohaldatakse avatud menetlust, mis võimaldab
maaomanikel jt asjast huvitatud isikutel esitada omad ettepanekuid.
Oluline koht kogu eelnõu seisukohalt on, et seaduse jõustumisega ei kaasne praeguste
jahipiirkonna piiride muutmist ningmaaomanikel puudub ka edaspidi võimalus moodustada
vabatahtliku ühinemise kaudu uusi jahipiirkondi, mis arvestaks maaomandi paiknemise
loogikat. Kehtivate jahipiirkondade säilitamine on kompromiss kehtivate regulatsioonide ja
maaomanike valikuvabaduse vahel. Argumentideks on eelkõige väljakujunenud traditsioonide
ja stabiilsuse säilitamine ning jahimaade võimalik killustumine ja jahinduskasutusest välja
jäämine.
Samas on jahipiirkondi kasutavatael jahindusorganisatsioonidel edaspidi võimalus
jahipiirkonna piiride muutmiseks ja seda oluliselt paindlikumal moel kui praegu. Eelnõu
kohaselt saab seda teha igal ajal kokkuleppeliselt naaberjahipiirkonna kasutajaga (vt § 34).
Kehtiv seaduse kohaselt vaadati jahipiirkonna piirid üle iga kümne aasta tagant.
Paragrahv 12. Jahipiirkonna piiride muutmine on edaspidi oluliselt paindlikum, kui seda
näeb ette kehtiv seadus. Praegu on võimalus jahipiirkonna piiride muutmiseks iga kümne
aasta tagant, kui riik korraldab jahimaade inventeerimise. Eelnõu kohaselt on jahipiirkonna
kasutajatel õigus piiride muutmiseks, kui piirnevad jahipiirkonna kasutajad on selles kokku
leppinud. Muudatusettepanek ei tohi olla vastuolus eelnõu kohase seaduse muude nõuetega.
Kuna jahipiirkonnad moodustab endiselt riik, siis peab Keskkonnaamet jälgima, et
jahipiirkonnas ohutuks jahipidamiseks sobiv ala oleks piisava suurusega. Kui see alla on
väiksem kui 5000 hektarit ning naaberjahipiirkonna kasutajad ei ole nõus jahipiirkonna
suurendamisega vajalikus mahus enda ala arvelt, muudab Keskkonnaamet jahipiirkonna
moodustamise käskkirja kehtetuks ning liidab vabanenud ala piirnevate jahipiirkondadega (§
33 lõige 1 punkt 3). Keskkonnaamet võib liita kogu ala ühe jahipiirkonnaga või jagada selle
mitme jahipiirkonna vahel ning jahipiirkonna kasutajatel ei ole õigust alade juurde arvamisest
keelduda.
Jahipiirkonna jaotamise all mõeldakse ühe suurema jahipiirkonna jagamist mitmeks
väiksemaks (minimaalselt 5000 hektari suuruseks) jahipiirkonnaks, mis antakse eri isikute
kasutusse. Jagunemise tulemusel ei või tekkida jahipiirkondadest välja jäävaid väiksemaid
lahustükke. Välja andmata jahipiirkonnas otsustab jagunemise vajaduse korral
Keskkonnaamet. Kasutuses oleva jahipiirkonna jagunemiseks teeb ettepaneku jahipiirkonna
kasutaja, esitades selleks taotluse koos jagunemise kirjeldusega. Oluline on asjaolu, et
jagunemisel tekkinud jahipiirkondade kinnitamisega muutub kehtetuks senine jahipiirkonna
kasutusõiguse luba (§ 41 lõike 2 punkt 3). Nimetatud säte takistab suurematest
jahipiirkondadest jahinduslikult väheproduktiivsete alade kergekäelist välja arvamist, kuna
kõigi jagamise tulemusena moodustatud jahipiirkondade kasutsõiguse lubade saajad
otsustavad maaomanikud üldises korras (§ 33 lõige 7).
Eelnõu kohaselt on jahipiirkonna kasutajatel võimalus muuta kokkuleppel jahipiirkonna piire,
liita jahipiirkondi või neid jagada. Jahipiirkonna kasutaja peab arvestama maaomanike soove,
kui enamik jahipiirkonna maaomanikest (kellele kuulub vähemalt 2/3 jahipiirkonna pindalast)
seda nõuab (§ 41 lõike 2 punkt 2). Seega on maaomanikel kaudne võimalus jahipiirkondi
moodustada vastavalt maaomandile ning seejuures tagatakse jahindustegevuse stabiilsus ja
sujuv üleminek maaomanike kokkuleppeid arvestavate jahipiirkondade tekkeks. Praegu kehtiv
seadus sellist võimalust ette ei näe.
Paragrahv 13. Jahipiirkonna kasutusõiguse loaga antakse õigus jahipiirkonna kasutamiseks,
sh õigus küttida suur- ja väikeulukeid ning teostada jahiulukite seiret. Eelnõu kohase seaduse
jõustumisel jääb jahipiirkondade kasutusõigus samaks, st see õigus on praegustel
jahindusorganisatsioonidel. Jahipiirkonna kasutusõigus muutub, kui jahipiirkonna kasutaja
sellest loobub või seda nõuavad maaomanikud (vt § 41).
Paragrahv 14. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotleja peab arvestama loaga kaasnevate
kohustustega. Tähtis on esiteks jahiulukite seire teostamise kohustus jahinduse riikliku
suunamise tarbeks. Teiseks peab jahipiirkonna kasutaja olema eelnevalt kindel, et ta võtab
vabahtlikult endale kohustuse hüvitada jahiulukite tekitatud ülemäärased kahjud seadusega
kehtestatud korras ja ulatuses.
Paragrahv 15. Kehtiva seaduse kohaselt määrab riik kasutusõiguse loaga muuhulgas
jahiulukite küttimismahud, seire korraldamise kohustused jms. Eelnõu kohane seadus näeks
ette, et erinevat laadi piirangute või tingimuste määramine ei ole edaspidi seotud
kasutusõiguse loaga. Edaspidi teeb seda otse Keskkonnamet oma käskkirjaga. . Kehtiva
sedause kohaselt vormistati selleks jahipiirkonna kasutusõiguse loa lisa, mis eelnevalt
kinnitati käskkirjaga.
Paragrahvid 16–19. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlemise protsess peab olema avalik,
kuna jahipiirkonnad hõlmavad suuri alasid ning eri osalistel võivad olla jahipiirkonna
kasutajate suhtes erinevad ootused. Protsessi käigus teavitatakse maaomanikke, on ette nähtud
ka ettepanekute esitamise võimalus jne.
Senisest kasutajast vabanenud või uue moodustatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa saab
juriidiline või füüsiline isik, kes omab suuremas ulatuses kokkuleppeid piirkonna
maaomanikega.
Paragrahv 20. Eelnõu kohaselt ei toimu seaduse jõustudes sisulisi muudatusi kehtivate
jahipiirkonna piiride ega jahipiirkonna kasutajate osas, küll aga tekib maaomanikel võimalus
välja vahetada senine jahipiirkonna kasutaja, kui ta ei vasta maaomanike ootustele. Selleks
peavad saavutama kokkuleppe maaomanikud, kelle valduses on vähemalt 2/3 jahipiirkonna
pindalast. Kokkulepe tuleb vormistada nõusolekut kinnitava nimekirjana, mis lisatakse
jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise taotlusele.
Vabanenud jahipiirkond antakse taas kasutusse üldises korras, st jahipiirkonna kasutusõiguse
loa saab isik, kes on saavutanud jahipiirkonna suurema osa ulatuses kokkulepe maaomanikega
jahipidamiseks nende kinnisasjal. Jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks on seega
vajalikud läbida kaks menetlust. Rahulolematud maaomanikud ei pruugi kohe uue
jahipiirkonna kasutajaga kokku leppida, kuid riigi korraldatud avalik konkurss toob
läbirääkimiste laua taha uusi jahindusorganisatsioone ja füüsilisi isikuid.
3. peatükk „Jahiulukite seire, küttimismaht ja -struktuur“
Paragrahv 21. Võrreldes kehtiva seadusega ei muutu jahiulukite seire korraldamine oluliselt.
Jahipiirkonna kasutajal on ka edaspidi kohustus koguda jahiulukite seireandmeid. Riigil tekib
edaspidi kohustus koostada iga jahiaasta kohta seirearuanne, milles kajastatakse
ulukiasurkondade seisundit kirjeldavad parameetrid. Jahiulukite seiret korraldatakse
ulukiasurkondade seisundi hindamiseks ja muutuste jälgimiseks. Keskkonnaminister
kehtestab määrusega seireandmete kogumise korra ning määrab keskkonnaministeeriumi
valitsemisala asutuse, kellel on seire korraldamiseks parim kompetents. Seireandmete
kogumise korraga sätestatakse muuhulgas jahiõiguse realiseerija kohustused, nagu
küttimisstatistika andmete kogumine, vaatluste tegemine, kütitud ulukitelt biomaterjali
kogumine jne. Lisaks jahiõiguse realiseerijate kogutud andmetele toimub ka muu eluslooduse
(sh jahiulukite) seire, millega tegelevad seirespetsalistid seirealadel. Kõik see kokku tagab
ülevaade jahiulukiasurkondade struktuurist ja arvukuse dünaamikast.
Iga aasta koostatakse jahiulukite seirearuanne, milles seireandmed analüüsitakse ning
kirjeldatakse looduslike või inimtegurite võimalikku mõju ulukiasurkondadele. Riigi ja
jahiõiguse realiseerija jaoks on seirearuanne ühtlasi küttimismahtude planeerimise aluseks.
Kui seirearuande kohaselt on ohus liigi soodne seisund või kui liigi arvukuse suurenemise
mõju on negatiivne, siis koostatakse looduskaitseseadusega kehtestatud korras liigi kaitse ja
ohjamise tegevuskava. Kava koostamise otsustab Keskkonnaministeerium.
Paragrahv 12. Jahiulukite küttimismahu ja -struktuuri määramisega on seotud olulised
muudatused võrreldes kehtiva seadusega. Muudatused on seotud uluksõraliste (põdra,
punahirve, metssea ja metskitse) küttimismahu ja -struktuuri planeerimisega ehk edaspidi
otsustab vastavad küttimispõhimõtted jahipiirkonna kasutaja. Jahiulukite kui taastuva
loodusvara kasutamise eripäraks on asjaolu, et ressursi kasutajal on kõige täpsem ja
operatiivsem ülevaade ressursi olemist. Tinglikult võttes on väiksemate ohjamisüksuste
(jahipiirkondade) siseselt parimaks jahiulukite seire meetodiks sellel alal toimuv jahipidamine
ja selle käigus tehtavad vaatlused. Seepärast ei ole kolmandatel osalistel võimalik
jahipiirkonna jahiulukite absoluutarvukuse sõltumatut hinnangut anda. Hinnata saab
jahiulukite arvukuse ja seisundi muutumist (muutuste suundumusi) suuremate ohjamisüksuste
tasemel. Erandiks on suurkiskjad, kes on suhteliselt vähearvukad ja suure eluterritooriumiga.
Seetõttu on riiklikel institutsioonidel koostöös jahimeestega võimalik anda asurkondade
suuruse suhteliselt täpne hinnang. Suurkiskjate kasutamise rangem reguleeritus tuleneb ka
selle liigirühma vastuolulisusest ja haavatavusest.
Eelnõu kohaselt määrab teiste jahiulukite küttimismahu jahiõiguse realiseerija, arvestades
seejuures jahiulukite tekitatud kahjustuste ulatust, asurkondade jahinduspotentsiaali säilimist
ning liikidevahelist tasakaalu. Sealjuures hoiab riik kõigel toimuval silma peal ja hindab
jahulukite asurkondae seisundit riiklikult korraldatud seire käigus. Seireandmete põhjal
koostatud liigi kaitse ja ohjamise tegevuskavas määratud meetmed on aluseks riiklike
piirangute või tingimuste kehtestamiseks. Muuhulgas võib tegevuskava ette näha iga-aastase
küttimismahu ja -struktuuri kehtestamise (sh jahipidamise peatamise) või liigi ohjamise
abinõud, nt väikekiskjate negatiivse mõju vähendamiseks jne. Kõigele lisaks võib
keskkonnaminister alati muuta jahieeskirja (keskkonnaministri määrus) ning teha korrektiive
jahipidamisaegades jms osas.
Sellega on tagatud riiklik järelevalve ja meetmed jahipidamise peatamiseks tingimustes, kus
jahiulukite (v.a suurkiskjate) iga aasta küttimismahu määravad jahimehed ise trende jälgides.
Sisuliselt on see ka praegu nii, ehkki formaalse skeemi kohaselt kehtestab küttimismahu riik.
Jahipidamise peatamist liigikaitse eesmärgil saab vajadusel korral kasutada
jahipiirkonnaüleste ohjamisüksuste tasemel, milleks võib olla näiteks maakond või selle osa.
Jahipiirkonna tase jääb seejuures ilmselgelt liiga väikeseks, et teha olulisi järeldusi asurkonna
üldise seisundi kohta.
Kehtiva seaduse kohaselt põhineb meie peamiste jahiulukite (uluksõraliste) küttimismahtude
planeerimine jahimaakorralduskaval, mis koostatakse kümne aasta tagant iga jahipiirkonna
jaoks ja millega määratakse jahipiirkonna jahiulukite minimaalne ja maksimaalne lubatud
arvukus. Küttimismahu määravad Keskkonnaameti jahindusametnikud, võttes aluseks
jahimeeste igal aastal esitatud loendusandmed ning jahipiirkonnas jahiulukitele sobivate
elupaikade mahutavused. Paraku ei vasta eelmise sajandi 60ndatel aastatel välja töötatud
jahipiikonna elupaikade mahutavuse ehk jahiulukite minimaalse ja maksimaalse arvukuse
määramise alused tänapäeva teadmistele jahiulukite ökoloogiast ning toimuvaid protsesse ei
ole võimalik vajaliku täpsusega modelleerida. Selline hinnang sisaldub Tartu Ülikooli
teaduritelt tellitud analüüsi tulemustes (http://www.envir.ee/1092908). Isegi kui kasutatavad
mudelid suudaksid toimuvaid protsesse kirjeldada, on nende põhjal valminud rakendusplaan
puudulik, sest riigi ametnikud ei suuda jahiulukite tegelikku arvukust jahipiirkonnas vajaliku
täpsusega kontrollida. Vajalikku teavet omavad jahimehed võivad loendusandmetega
manipuleerida ja näidata ulukite arvukust tegelikust madalamana. Seda seetõttu, et riik
kehtestab automaatselt jahimeestele soovimatult suure küttimismahu, mis tuleneb
elupaigamahutavuse maksimaalselt lubatavast väärtusest.
4. peatükk „Jahipidamine“
Paragrahv 23. Paragrahvi regulatsioonid on põhimõtteliselt samad, mis kehtivas seaduses.
Jahipidamise kui tegevuse võimalikult täpne õigusaktidega reguleerimine on vajalik, et vältida
arusaamatusi ja erineva tõlgendamise võimalusi, mis võivad tekkida eri tegevuse käigus või
mitmesuguste vahenditega looduses viibimisel. Jahiulukite nimekirja kandmata uluki
jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist loetakse ebaseaduslikuks jahipidamiseks ja selle
teo toimepanijat karistatakse vastavalt eelnõukohasele seadusele. Ebaseaduslikuks
jahipidamiseks loetakse ka jahipidamisvahendiga looduses viibimist alal, mis ei ole jahimaaks
arvatud (nt planeeringuga määratud puhkealal), või väljaspool jahipidamisaega. Erandina ei
loeta jahipidamiseks tiheasustusalale või hoonesse tunginud looma hukkamist. Eelnõu
kohaselt ei kehti sellistel juhtudel jahiseaduse sätted ning kohalik omavalitsu võib korraldada
looma hukkamist operatiivsemal või ohutumal viisil. Sellest hoolimata peab see olema
kooskõlas loomakitseseaduse nõuetega. Sama kehtib ka õnnetuses (sh liiklusõnnetuses)
vigastatud uluki surmamise kohta sündmuskohal.
Lõikes 4 nimetatud juhtudel korraldab jahipidamist või looma hukkamist Keskkonnaamet.
Punktides 1-5 nimetatud erakorralistel juhtudel või eesmärkidel peab jahipidamisele või
looma hukkamisele eelnema riikliku institutsiooni luba. Näiteks tehistingimustest loodusesse
pääsenud võõrliigi küttimist korraldab Keskkonnaamet looduskaitse eesmärgil. Loomaaiast
põgenenud lõvi küttimine võib olla vajalik inimese elu ja tervist ohustava olukorra
vältimiseks jne. Punktides 6–7 nimetatud juhtudel on tegemist aladega, kus puudub
jahipiirkonna kasutaja ning seetõttu korraldab seal jahipidamist riik. Täpsema korra kehtestab
keskkonnaminister määrusega. Nimetatud aladel annab ka jahiload riik, sh maaomanikule või
tema volitatud isikule.
Paragrahv 24. Lubatud jahipidamisvahendid ja -viisid on üldtunnustatud ning kooskõlas
rahvusvaheliste lepete ja jahipidamise hea tavaga. Eelnõu ei kaasne muudatusi võrreldes
kehtiva seadusega. Lubatud jahipidamisvahendid, -viisid ja -ajad jahiulukiliikide kaupa
kehtestab keskkonnaminister määrusega. Nimetatud regulatsioonide kehtestamine määrusega
võimaldab erakorralise mõju korral, kui on ohustatud liigi soodne seisund või kui liigi
arvukuse suurenemisest on tingitud oluline negatiivne mõju keskkonnale, operatiivsemalt
olukorda muuta.
Jahipidamise peab olema kooskõlas jahieetika ja loomade humaanse kohtlemise põhimõtetega
ning kooskõlas rahvusvaheliste lepetega.
Paragrahv 25. Eenõu kohaselt võib jahipiirkonna kasutaja tähistamata kinnisasjal jahti
pidada 24 tundi ööpäevas, kui kinnisasja omanik ei ole teada andnud teisiti.
Asjaõigusseadusest tulenevate üldiste põhimõtete kohaselt ei või tähistamata maatükil ilma
eelneva kokkuleppeta viibida, kuid asjaõigusseadus näeb ette võimaluse teiste seadustega
maaomaniku õigusi piirata. Jahipidamise suhtes erisuste kehtestamine tuleneb sellest, et
enamasti ei ela maaomanikud oma kinnistul ning maaomanikega kontakti saavutamine võib
olla raskendatud või koguni võimatu. Sellisel juhul on oluliselt takistatud näiteks ajujahtide
korraldamine vms, mida üldjuhul tehakse suurematel aladel. Samas on maaomanikul alati
õigus seada jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keeleta. Jahipiirkonna kasutajate
kontaktandmed saab maaomanik vajaduse korral Keskkonnaametist. Edaspidi on ka
jahipiirkonna kasutajad ise rohkem motiveeritud sõlmima kokkuleppeid maaomanikega.
Kehtiva seaduse kohaselt ei või tähistamatal kinnisasjal öisel ajal jahti pidada.
Lõikes 3 nimetatud juhtudel piiratakse maaomaniku õigust oma vara käsutada liigikaitse ja
loomade humaanse kohtlemise eesmärgil.
Paragrahv 26. Eelnõu kohaselt võib edaspidi kinni püütud väikeuluki surmamiseks kasutada
püstolit või revolvrit. Praegu kehtiv seadus keelab püstoli ja revolvrit kasutamise. Samas on
jahiseadusega lubatud jahipidamisviisideks urujaht ja uluki püüdmine. Praktikas tähendab see,
et koera abil urusüsteemis ummikusse aetud ja väljakaevatud või võrkkahva või
kastpüünisega kinni püütud väikeuluki surmamiseks puuduvad humaansed vahendid. Püütud
väikeuluki surmamiseks on piisava löögijõuga ka ääretulepadruniga laetud püstol või
revolver. Ääretulepadruni kasutamine võimaldab uluki surmamisel säilitada karusnaha
kvaliteedi. Edaspidi võib ka kährikoera küttimiseks kasutada ääretulepadrunit. Siinkohal on
arvestatud asjaolu, et ääretulepadruni suhteliselt väike algkiirus, energia ja kuuli mass
eeldavad täpse lasu sooritamist. Seetõttu on oluline, et lask tehakse eelnevat kindlaks
määratud kauguselt ja soovitavalt toestatud relvaga. Ääretulepadruni odav hind ja nõrk
helitugevus (seda eriti kombineeritult helisummutitega) motiveerib jahimehi kährikkoeri
küttima metssigadele peetava varitsusjahi käigus. Teadaolevalt toituvad kährikkoerad
teraviljast ning kogunevad metssigade peibutamiseks rajatud söötmiskohtadele. Kährikkoer
on meie faunas võõrliik ning avaldab negatiivset mõju kohalikule ökosüsteemile, mistõttu
sellise erisuse tegemine on põhjendatud. Kirjeldatud meede tuleneb kährikkoera
ohjamiskavast aastateks 2010–2014.
Paragrahv 27. Püüniste kasutamine on kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega. Keelatud on
taldrikraudade kasutamine. Püünisraudadest on lubatud kasutada ainult ulukit kohe surmavat
(conibear-tüüpi või selle tööpõhimõttega sarnast) püünisrauda. Regulatsioon on sama, mis
kehtivas seaduses.
Paragrahv 28. Edaspidi võib jahipidamisel kasutada jahikoera passi või Euroopa Liidu
lemmiklooma passi omavat ja jahikoera tõugu kuuluvat koera. Ühtlasi tekib ka välisriigi
kodanikel võimalus oma koertega Eestis jahti pidada. Uue põhimõttena on lisatud jahikoerte
jooksutamise võimaldamine enne sügisel algavaid ajujahtide.
Paragrahv 29. Peibutusvahendite kasutamine on kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega ja
sarnaselt reguleeritud ka kehtivas seaduses
Paragrahv 30. Ühisjahi nõuete sätestamine võimaldab korraldada nn seltskonnajahte. Jahist
osavõtjate nimekirja olemasolu võimaldab seda teha vähemalt ühe jahiloa alusel ning
jahijuhataja valimine tagab ühisjahi nõuetekohase ja ohutu korraldamise. Kui jahist soovivad
osa võtta kolmandad isikud (nt ajajad), siis kantakse ka nemad jahist osavõtjate nimekirja,
kuid neilt ei nõuta teisi jahipidamiseks vajalikke dokumente. Jahijuhataja saab olla ainult
jahitunnistust omav isik.
Paragrahv 31. Jahiohutuse nõuded on seotud eelkõige jahirelvade käsitlemisega.
Ohutusnõuete üsna detailse sätestamise vajadus tuleneb sellest, et oleks konkreetne ja
võimalikult vähe tõlgendamisvõimalusi pakkuv alus nõuete rikkuja vastutusele võtmiseks.
Paragrahv 32. Urujahi nõuete sätestamine on vajalik looma elupaiga taastamiseks.
Paragrahv 33. Marutõvetunnustega uluki surmamisel on oluline info operatiivne edastamine.
Paragrahv 34. Võrreldes kehtiva seadusega on muudetud jahisaaduse mõistet. Muudatus on
seotud sellega, et jahisaaduseks ei loeta enam tehiskeskonda viidud jahiulukit ning jahiuluki
lihast või nahast valmistatud toodet. Esimesel juhul on muudatus vajalik seetõttu, et
jahiulukite loodusest eemaldamist reguleerib edaspidi looduslaitseseadus, millega
reguleeritakse jahiulukite loodusest eemaldamist ja tehiskeskkonnas hoidmist. Ühtlasi ei loeta
eelnõu kohaselt edaspidi jahipidamiseks tehiskeskkonnas peetud uluki surmamist. Teisel juhul
ei ole põhjendatud näiteks jahulukilihast valmistatud vorsti vms käsitlemine jahisaadusena.
Jahisaaduse kuuluvuse täpsem reguleerimine tuleneb sellest, et näiteks võõrale maale
jooksnud haavatud uluki surmamisel võib maaomanik arvata selle enda omaks. See aga ei ole
eelnõu kohaselt õigustatud.
Paragrahv 35. Jahisaaduse omanik peab jahisaaduse omamisel suutma tõestada jahisaaduse
seaduslikku päritolu. Päritolu tõendamiseks võib kasutada jahiloa koopiat, üleandmisevastuvõtmise
akti vms. Kehtiva seaduse kohaselt peab ainult jahisaaduse müüa, säilitaja ja
vastuvõtja tõendama jahisaaduse päritolu. Teistel juhtudel ei saa jahisaaduse omajalt nõuda
selle päritolu tõendamist. Eelnõu kohaselt saab Keskkonnainspektsioon jahisaaduse omanikult
alati nõuda päritolu tõendamist.
5. peatükk „Jahipidamisõigust tõendavad dokumendid“
Paragrahv 36. Füüsilisel isikul tekib jahipidamisõigus, kui ta omab jahipidamiseks vajalikke
dokumente, mis tõendavad, et ta on saanud nõuetekohase ettevalmistuse. Erandiks on
ühisjahtidel ajajatena jahist osavõtjate nimekirja kantud isikud. Jahiuluki küttimiseks peab
füüsiline isik lisaks jahitunnistusele maksma keskkonnakasutuse tasu ja omama just selle
jahimaa kasutamiseks antud jahiluba. Ühisjahil asendab seda isiku kandmine jahist osavõtjate
nimekirja.
Võrreldes kehtiva seadusega ei ole jahipidamisõigust tõendavate dokumentide loetelus
suuruluki laskekatse tuinnistust. Eelnõu kohaselt ei reguleerita seda edaspidi seadusega.
Suuruluki laskekatse vajadus tuleneb kahest asjaolust. Esiteks on see seotud ohutusnõuete
tagamisega ja seda eelkõige ühisjahil. Teisalt on see oluline, et jahimeeste laskeoskus
võimaldaks looma surmata täpse lasuga. Kõik jahimehed on huvitatud jahiohutuse tagamisest
ja looma surmamisest võimalikult kiirelt ja humaanselt. Leiame, et riiklikult kehtestatud kord
perioodiliste laskekatse tegemiseks on siinkohal üleliigne. Jahindusorganisatsioonid on ise
huvitatud oma liikmete atesteerimisest ja see annab võimaluse teha seda paindlikumalt ja
arvestada jahimeeste harjumusi, eripära ja soove. Euroopa Liidus on ainult kaks riik, kus on
kehtestatud perioodiliste laskekatsete nõue. Need on Eesti ja Soome. Eelnõu kohaselt peab
jahitunnistuse taotleja, kui ta soovib relvaga jahil käia, läbima relvade tundmise koolituse ja
sooritama laskekatse. Lisaks peab ta seda tegema veel relvaloa taotlemisel.
Jahitunnistuse kehtivuse aeg on olnud jahimeeste ringkondades pikka aega arutuse all ning on
leitud, et otstarbekas oleks pikendada jahitunnistuse kehtivusaega 5 aasta võrra ja sätestada
tema kehtivusajaks 10 aastat.
Kuna jahiload jaotatakse suur- ja väikeuluki küttimise lubadeks, ei ole jahiulukite nimekirja
kandmata uluki erakorralise küttimise korral jahiloa andmine mõeldav. Seetõttu sellisel juhul
võib Keskkonnaamet korraldada jahipidamist suurulukiloa alusel. Jahiulukite nimekirja
kandmata uluki surmamine on erijuhtum ja seda esineb väga harva.
Paragrahvid 37–40. Jahitunnistus tõendab füüsilise isiku võimekust jahti pidada.
Keskkonnaministri määrusega kehtestatakse selle saavutamiseks vajalik koolitusprogramm ja
atesteerimise kord. Erinevalt kehtiva seaduse regulatsioonidest ei ole jahitunnistuse
taotlemisel laskekatse sooritamine vajalik, kui tunnistuse taotleja ei soovi jahti pidada
jahirelvaga. Vastasel korral tuleb siiski laskekatse sooritada ning jahitunnistusele tehakse
asjakohane märge. Kehtiva seaduse kohaselt on jahitunnistuse kehtivus viis aastat. Eelnõu
kohaselt pikendatakse seda aega kümne aastani. Ainuke põhjus jahitunnistuse vahetamiseks
on tunnistusel oleva isiku pildi aegumine.
Jahitunnistusi saamiseks ja vajalike koolituste korraldamiseks on keskkonnaministril jätkuvalt
õigus sõlmida halduslepinguid jahindusorganisatsioonidega. Kehtiva seaduse kohaselt on
selleks sõlmitud haldusleping Eesti Jahimeeste Seltsiga.
Välisriigi kodanik võib edaspidi Eestis jahti pidada elukohariigis väljastatud jahitunnistuse
alusel. Kehtiv seadus nägi ette dubleeriva Eesti jahitunnistuse väljastamine, mis oli
põhjendamatult bürokraatlik, kulukas ning aeganõudev protsess.
Jahitunnistuse kehtivuse peatamine ja kehtivuse taastamine või jahitunnistuse kehtetuks
tunnistustamine on reguleeritud sarnaselt kehtiva seadusega. Välisriigis väljastatud
jahitunnistust ei ole võimalik peatada või kehtetuks tunnistada, kuna praegu puuduvad selleks
vajalikud infosüsteemid ja rahvusvahelised kokkulepped.
Paragrahv 41. Jahiulukite nimistusse kantud ulukeid tohib küttida selleks antud jahiloa
alusel. Jahiluba on dokument, mis annab füüsilisele isikule õiguse pidada jahti loas märgitud
jahipiirkonnas või kinnisasjal. Suurulukite jahiks antakse jahiluba iga isendi küttimiseks
eraldi. Seda seetõttu, et suurulukite küttimismahtu või -struktuuri reguleerib riik või
jahiõiguse realiseerija oma kehtestatud reeglite kohaselt. Seevastu ühele väikeulukiküttimise
loale võib märkida kõik väikeulukite loetelus olevad liigid.
Oma kinnistasja jahti pidavale maaomanikule või maaomaniku volitatud isikule väljastab
väikeuluki küttimise loa jahipiirkonna kasutaja. Maaomaniku volitatud isiku jahiloa kehtivust
on jahipiirkonna kasutajal õigus piirata, kuid mitte vähem kui kümne päevani. Sellise piirangu
vajadus tuleneb sellest, et jahipiirkonna kasutajal oleks vajadusel korral võimalik omada
regulaarset ülevaadet maaomanike jahindustegevusest jahipiirkonnas.
Kehtiva seaduse kohaselt annab maaomanikule väikeuluki küttimise loa Keskkonnaamet. Uus
regulatsioon soodustab maaomanike ja jahipiirkonna kasutajate omavahelist suhtlemist ning
seeläbi peab jahipiirkonna kasutajatel teada olema, millistel kinnisasjadel väikeulukitele jahti
peetakse. Jahiloa andja peab olema eelnevalt veendunud, et jahiloa saanud isikul (sh välisriigi
kodanikul) on kehtiv jahitunnistus.
Jahipidamiseks jahipiirkonnast välja jäävatel aladel (kaitsealadel jms), sh väikeulukiküttimise
loa maaomanikule või tema volitatud isikule annab jahiloa Keskkonnamet.
Paragrahv 42. Suuruluki haavamise korral loetakse isend surmatuks, kui teda ei ole 24 tunni
jooksul tabatud. Jahiloale sellekohase märke tegemise kohustus annab võimaluse asja
kontrollida juhul, kui jahipidamise käigus haavatud suuruluk looduses leitakse.
6. peatükk „Tasu jahipidamisõiguse eest“
Paragrahv 43. Jahipidamisõiguse tasu on loodusvarade kasutusõiguse tasu, mida makstakse
riigieelarvesse ning kasutatakse keskkonnatasude seaduse kohaseltjahiulukiasurkondade
kaitseks. Iga jahipidamisõigust sooviv jahimees peab edaspidi maksma nn jahimehe
aastamaksu. Tasu maksmist tõendab maksekorralduse koopia, mis peab jahipidamisel kaasas
olema. Sarnaselt toimub ka harrastuskalapüügi riiklik maksustamine.
Kehtiva seaduse kohaselt maksavad jahipiirkonna kasutajad riigieelarvesse jahipiirkonna
kasutusõiguse tasu, mida arvutatakse jahimaa hektari kohta. Selle suurus on keskmiselt
1,5 krooni hektari eest. Aastas teeb see kokku ligikaudu 6,7 mln krooni. Samas suurusjärgus
rahastatakse iga aasta jahindusprojekte SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu.
Aastamaksu suuruse määramisel arvestatakse eelnõuga kavandatud muudatusi ning
tõenäoliselt väheneb riigile makstava tasu suurus.
Vastuoluline on kehtiva seaduse põhimõte, mille kohaselt riik hindab eramaade jahinduslikku
potentsiaali (see info kajastub jahimaakorralduskavades) ja vastavalt selle kvaliteedile kogub
eramaade jahindusliku kasutuse eest raha riigieelarvesse. Sealjuures ei ole maaomanikul õigus
otsustada, kes tema maadel jahti peab ja sõlmida sisulisi kokkuleppeid oma maade
jahinduslikuks kasutamiseks.
7. peatükk „Jahiulukite tekitatud kahjustuste hüvitamine“
Paragrahv 44. Eelnõu kohane jahiseadus näeb ette jahiulukite tekitatud kahjustuste
probleemi lahendamise maaomanike ja jahiõiguse realiseerija kokkuleppel. Praegu kehtiv
seadus ei andnud maaomanikele võimalust oma maale jahirentnikku valida. Eelnõu kohaselt
on maaomanikel edaspidi see võimalus olemas. Jahimaa kasutamise lepingus lepitakse kokku
poolte õigused ja kohustused, sh tegevus jahiulukite tekitatavate kahjustuste vältimiseks või
tekkinud kahjustuste huvitamiseks. Kahjustustega seotud probleeme on võimalik lahendada
ka jahimaa kasutamise tasu kehtestamisega, mis peaks olema piisaval suur, et katta ka
jahiulukite tekitatud kahju põllu- ja metsamajandusele.
Jahiulukite tekitatud kahjustuste hindamine ja hüvitamine on eelnõu kohaselt seaduses
sätestatud äärmuslik abinõu nende maaomanike tarbeks, kes ei ole mingil põhjusel
jahipiirkonna kasutajaga kokkulepet saavutanud. Sellise olukorra tekkimine on üsna
tõenäoline, kuna sajaprotsendilist konsensust jahipiirkonna kasutaja ja kõigi jahipiirkonnas
asuvate maaomanike vahel ei pruugi tekkida. Eelnevalt oli jutuks, et ka jahipiirkonna kasutaja
väljavahetamiseks piisab ainult 2/3 maa-ala maaomanike nõusolekust. Oluline on, et
jahipiirkonna kasutajal ei teki kahju hüvitamise kohustust, kui maaomanik on oma kinnistul
jahipidamise kirjalikult keelanud.
Eelnõu kohaselt tuleb maaomanikel nii või teisiti taluda teatud ulatuses jahiulukite tekitatud
kahjustusi. Maaomaniku omavastutusmäär on poolte vahelise kokkuleppe tulem ning see
tähendab ka ühtlasi, et maaomanik ei ole kohustatud rakendama täiendavaid meetmeid
jahiulukite tekitatud kahjustuste ärahoidmiseks. Kuid see ei ole ka keelatud.
Omavastutusmäär on piisavalt kõrge, et motiveerida maaomanikku vabatahtlikult midagi ette
võtma, et jahulukid tema valdusi ei kahjustustaks. Teisalt on maaomaniku omavastutusmäär
piisavalt madal, et motiveerida jahiõiguse realiseerijat sihipäraselt reguleerima jahiulukite
arvukust või rakendama ise täiendavaid meetmeid jahiulukite tekitatud kahjustuste
vältimiseks. Tinglikult võib ka maaomaniku omavastutusmääraks või jahiulukite optimaalse
arvukuse tagamise meetmeteks lugeda kahju hüvitamise maksimaalset piirmäära ning asjaolu,
et metsamaal tekib kahju hüvitamise kohtustus ainult okaspuude kahjustamise korral.
Eelnõu kohaselt loetakse jahiulukite tekitatud kahjuks ainult suurulukite loetelus olevate
uluksõraliste tekitatud kahju. Väikeuluki- (sh kopra-) jahti saab iga maaomanik oma kinnistul
ise korraldada, mistõttu selliste kahjustuste menetlemine toimub maaomaniku ja jahiõiguse
realiseerija kokkuleppel.
Riigi kohustuseks jääb hüvitada suurkiskjate, hanede ja laglede tekitatud kahju, samuti
uluksõraliste tekitatud kahju kaitstava loodusobjekti territooriumil, kus jahipidamine on
seaduse või kaitse-eeskirjaga keelatud. Riigi kohustuseks on ka hüvitada jahiulukite tekitatud
kahju, kui riik seab jahiõiguse realiseerijale piirangud liigi soodsa seisundi tagamiseks.
8. ja 9. peatükk „Järelvalve ja keskkonnale tekitatud kahju“ ning „Vastutus“
Paragrahvid 45–62. Jahiseaduse rikkumine on karistatav kui väärtegu, mille eest määratakse
rahatrahv või arest. Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõu kohases seaduses juriidiliste
isikute trahvimäärad kõrgemad.
Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või elupaiga kahjustamisega keskkonnale tekitatud kahju
määrad kehtestab sarnaselt kehtiva seadusega Vabariigi Valitsus määrusega.
Eelnõu kohaselt on jahitunnistuseta, jahiloata või jahipidamisõiguse eest tasumist tõendava
dokumendita jahipidamise eest kehtestatud karistusmäär kuni 300 trahviühikut või arest.
Kehtiva seaduse kohaselt võis jahiloata jahipidamise eest karistada ainult kuni 100
trahviühikuga, ehkki sisuliselt on jahiloata jahipidamine samasugune väärtegu kui
jahipidamine ilma jahitunnistuseta.
Jahipidamiseks vajalike dokumentide koju unustamise korral vms juhul on võimalik edaspidi
määrata leebem karistus – kuni 100 trahviühikut. Kehtiv seadus sellist erisust ette ei näe.
Üks olulisemaid sätteid käsitleb karistust Keskkonnaameti kehtestatud piirangute või
tingimuste rikkumise, samuti jahipiirkonna kasutusõiguse loaga võetud kohustuste rikkumise
eest.
Uued karistusmäärad on ette nähtud juhuks, kui jahipiirkonna kasutaja keeldub maaomanikule
või tema volitatud isikule väikeulukiküttimise loa andmisest või kui rikutakse jahikoera
katsetamise või jooksutamise korda.
Edaspidi on Keskkonnainspektsioonil õigus konfiskeerida väärteo toimepanemise vahend.
10. peatükk „Lõppsätted“
Paragrahvid 63–64. Eelnõu kohaselt tagatakse praegu kehtiva seaduse alusel
keskkonnaministri määrusega moodustatud jahipiirkondade õiguslik järjepidevus.
Jahipiirkondade muutmine osutub võimalikuks juhul, kui Keskkonnaamet või jahipiirkonna
kasutaja seda soovib.
Sama kehtib ka jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kohta. Praegu kehtiva seaduse alusel
antud kasutusõiguse load kehtivad ulatuses, mis ei ole vastuolus eelnõu kohase seaduse
sätetega. Eelnõu kohaselt ei määrata jahiulukite küttimismahtu, -struktuuri jms edaspidi
kasutusõiguse lubadega, vaid Keskkonnaameti käskkirjadega.
Pliihaavlite kasutamise keeld jõustub Eestis 2013. aasta 1. jaanuaril.
Paragrahv 65 käsitleb relvaseaduse muutmist. Täiendatakse jahipidamisvahendite loetelu
püstoli, revolvri ja helisummutiga. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei tohi jahipidamisel
helisummutit kasutada. Jääb arusaamatuks, miks jahimehed ei või kasutada jahipidamisega
kaasneva müra leevendamiseks helisummuteid Lisaks loomastiku üldise häirimise
vähendamisele oleks helisummutite kasutamine vajalik jahipidamisel kultuurmaastikes
elamute läheduses. Meie põhjanaabrid Soomes on palju pragmaatilisemad ning lubavad
helisummuteid jahipidamisel kasutada. See oleks vajalik ka jahipidamisel koertega. Nt kui
koer on kinni pidanud haavatud jahiuluki, võib selle surmamisel ootamatult tekkiv tugev heli
negatiivselt mõjuda vähem kui meetri kaugusel olevale koerale. Helisummuti kasutamine
muudab olematuks ka relva tagasilöögi ning seetõttu paraneb lasu täpsus, eriti jahimeestel,
kes alateadlikult kardavad relva tagasilööki.
Püstoli ja revolvri piiratud kasutamist jahipidamisel on põhjendatud käesoleva seletuskirja
osas, mis käsitleb §-s 14. sätestatut.
Paragrahv 66. Eelnõu kohaselt nähakse ette kaskkonnatasude seaduse muutmine, kuna
jahipiirkonna kasutusõiguse tasu asendataks jahimehe aastamaksuga ja selle suurus on
vahemikus10 kuni 20 eurot aastas. Tasu suuruse määramisel on arvestatud jahinduslike
projektide rahastamise vajadust. Keskkonnaministril on võimalus tasu suurust iga-aastaselt
muuta vastavalt kinnitatud programmidele vms.
Paragrahv 67. Kehtiva jahiseaduse sätted, mis reguleerivad jahiulukite tehiskeskkonnas
hoidmist, kantakse üle looduskaitseseadusesse, kuna loodusliku loomastiku tehiskeskkonnas
hoidmise reguleerimine laiemalt on looduskaitseseaduse ülesanne.
Eelnõu kohaselt nähakse ette, et Keskkonnaamet annab looduskaitseseaduse alusel loa looma
märgistamiseks, püüdmiseks ja jälitamiseks teaduse eesmärgil. Kuna looma jälitamine on
eelnõu kohaselt võrdsustatud jahipidamisega, siis ei võimalda kehtivad regulatsioonid
teaduslikel eesmärkidel näiteks talviste jäljeridade kaardistamist vms.
Paragrahv 68. Jahipiirkonna muutmise taotluse läbivaatamine on töömahult samasugune
toiming nagu jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse läbivaatamine. Seetõttu on ka riigilõivu
määr samasugune.
4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.
5. Seaduse mõjud
5.1 Jahiõigusega seotud probleemide ja lahenduste eelanalüüs
Mõju hindamisel on kesksel kohal maaomaniku jahiõiguse taastamisega kaasnevad
sotsiaalsed, majanduse ja keskkonnakaitse aspektid ning nende koosmõju maapiirkondade
säästvale arengule. Eesti on üks väheseid post-sotsialistlike riike Euroopas, kus maaomaniku
jahiõigust ei ole siiani taastatud. Maaomaniku jahiõigus tähendab õigust omal maal ise jahti
pidada või anda see õigus kasutada sobivale jahirentnikule. Eesti maaomanikul sellist õigust
ei ole ning seetõttu kannab kehtiv jahiseadus endas suhteliselt intensiivset põhiseaduse riivet -
piiratakse maaomaniku õigust oma vara käsutada ja sõlmida selle kasutamiseks kokkuleppeid.
Kehtiva seadus annab jahiõiguse eelmise riigikorra ajal moodustatud
jahindusorganisatsioonide õigusjärglastele. Sealjuures ei eelda jahimaade kasutusse andmine
kokkuleppeid maaomanikega ning halvimal juhul on maaelanikkond jahindusega kaasnevatest
hüvedest üldse kõrvale jäetud. Suurim vastuolu seisneb selles, et jahiulukite kasvatamiseks ja
elamiseks vajalikud investeeringud teeb hoopis maaomanik, sh kannab jahulukite tekitatud
kahjud põllu- ja metsamajandusele. Vähem tähtis ei ole ka kulutuste tegemine jahipidamiseks
vajalikku infrastruktuuri, nagu teed, metsasihid jms.
Eelnõu kohaselt viiakse uus jahiseadus kooskõlla põhiseadusega ning taastatakse maaomaniku
jahiõigus ühe osana individuaalse omandi kasutamisõigustest. Sealjuures ei ole maaomaniku
jahiõigus absoluutne ning liigikaitselise eesmärkidel ja rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid
arvestades seda ka piiratakse. Näiteks jahipiirkondade moodustamise nõue vms. Eelnõu
koostamisel on arvestatud väljakujunenud traditsioone ja stabiilsuse säilitamist. Eelkõige on
see seotud olemasolevate jahipiirkondade säilitamisega ning selleks vajalike regulatsioonide
kehtestamisega. Maaomanikel tekib edaspidi võimalus oma maadel ise jahti pidada või
jahiõigust edasi anda. Sellega luuakse eeldused jahinduse integreerimiseks muu
maamajandusliku tegevusega. Kahjuks on siianialahinnatud jahinduse potentsiaali
maapiirkondade konkurentsivõime suurendamisel, sh sotsiaalse sidususe ja ühistegevuse
soodustamisel. Jahindusest saadav sotsiaalne (rekreatiivne) ja majanduslik kasu on olnud
ajendiks, miks enamikus riikides on just maaomanikud huvitatud jahiulukite säästlikust
kasutamisest.
5.2 Sihtrühmade määratlemine ja kaasatus
Eelnõu koostamisele eelnes Eesti esimese jahindusstrateegia koostamine ning 2008. aastal
valmis jahinduse arengukava aastateks 2008–2013. Jahinduse arengukava elluviimiseks, sh
jahiseaduse eelnõu koostamiseks, on moodustatud keskkonnaministri jahindusnõukogu.
Arengukava koostamisel ja jahindusnõukogu töös osalevad kõik jahindusega seotud
sihtrühmade esindajad.
Eenõu koostamisel esindab jahimeeste huve suurima jahimehi ühendava organisatsioonina
Eesti Jahimeeste Selts, mille liikmeskonda kuulub hetkel 10 000 jahimeest (Eestis on kokku
ligi 16 000 jahimeest). Kõige suurem jahindusega seotud sihtrühm on maaomanikud, kelle
esindajateks eelnõu koostamisel on Eesti Erametsaliit ja Eesti Talupidajate Liit. Veel on
eelnõu koostamisse kaasatud Eesti Keskkonnaühenduse Koda, Tartu Ülikool ja Eesti
Maaülikool. Keskkonnaministeeriumi haldusala asutustest on kaasatud Keskkonnaamet,
Keskkonnateabe Keskus ja Riigimetsa Majandamise Keskus. Oma hinnangu ja ettepanekud
eelnõule on esitanud ka Keskkonnainspektsioon.
5.3 Keskkonnamõju
Seniajani on arvatud, et eelmise sajandi 60ndatel moodustatud ja maaomandiga sidumata
jahindusorganisatsioonide õiguste järjepidevus maaomandi kasutamisel tagab avalikust huvist
tuleneva ulukiasurkondade soodsa seisundi. Peamise argumendina on esitatud hüpotees, et
jahiulukite tekitatud majanduslik kahju metsa- ja põllumajandusele motiveerib maaomanikku
hävitama jahiulukite asurkonnad. Paraku on teiste riikide praktika vastupidine ning selline
hüpotees on ka põhimõtteliselt vastuoluline. Esiteks on jahindus kui rekreatiivne tegevus
oluline eelkõige maapiirkondades ehk maaomanike endi hulgas. Pealegi omab
jahindustegevus üsna suurt majanduspotentsiaali ning võib olla maaomanikule üheks
alternatiivtulu allikaks. Jahindusest saadavad eri liiki hüved on oluliselt suuremad, kui
jahiulukite tekitatud majanduslik kahju põllu- ja metsamajandusele. Selline on kogu Euroopa
praktika ja seda seisukohta toetab teiste hulgas ka Euroopa Metsaomanike Organisatsioon.
Seega ei tingi maaomaniku jahiõiguse taastamine jahiulukiasurkondade soodsa seisundi
halvenemist. Omandiõigus ja loodusväärtustest saadav kasu motiveerib maaomanikku
nendesse väärtustesse panustama.
Jahiulukid jaotatakse ka edaspidi suur- ja väikeulukiteks. Suurulukitele jahipidamiseks
suuremate jahipiirkondade moodustamise nõue on põhjendatud ja kannab liigikaitse eesmärki.
Seevastu väikeulukijahti võib edaspidi maaomanik oma kinnisasjal korraldada kinnistu
suurusest sõltumata ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei oma väikeulukid niivõrd kõrget
jahinduspotentsiaali ja nende vastuolu inimese teiste eesmärkidaga ei ole märkimisväärne –
seega ei tingi jahindustegevuse marginaalne mõju maaomanike põhiõiguste riivet. Sellisest
põhimõttest lähtutakse valdavalt ka teistes riikides. Kehtiva seaduse kohaselt võib ainult
maaomanik ise (kui ta omab jahitunnistust) oma kinnistul jahti pidada, ja sedagi ainult juhul,
kui kinnistu suurus on vähemalt 20 hektarit. Kinnistu suurusest tulenev piirang on selgelt
meelevaldne ja ei ole seotud liigikaitse ja rekreatiivsete eesmärkidaga. Pigem vastupidi. See
piirab põhjendamatult maaomanike võimalusi investeerida väikeulukite elupaikade
parandamisse ja liigikaitsesse.
Omandiõiguste ebaproportsionaalne piiramine ja jahiõiguse andmine maaomandiga sidumata
ja suhteliselt kitsale kildkonnale, on põhjustanud kogu Eesti jahinduse orientatsiooni
suuulukitele ning ökosüsteemde ohjamist ei käsitleta komplekselt. Kesk-Euroopas ja
põhjamaades on just püsiv omandiõigus eelduseks, miks maaomanikud on teinud mahukaid
investeeringuid nt veelindude ja kanaliste elupaikade parandamisse ning intensiivselt tegelnud
väikekiskjate arvukuse reguleerimisega. Just väikekiskjate kõrge arvukus ja negatiivne mõju
saakliikidele on tänase jahinduse kõige olulisem keskkonnakaitse probleem. Väikekiskjatel
puuduvad kultuurmaastikel looduslikud vaenlased ning sellest tingitud nende kõrge arvukus ja
liigendatud elupaigad võimendavad kiskluse mõju lindudele ja pisiimetajatele. Ainaüksi
kährikkoera ja mingi kui võõrliikide olemasolu meie faunas on suur loodusõnnetus. Riiklikud
kavad (kährikkoera ohjamiskava) ja mõnede jahindusorganisatsioonide kampaaniad
kavandavad nn pearaha kehtestamist kähriku küttimise hoogustamiseks. Maaomaniku
jahiõiguse laiendamine annab täiendava tõuke liigikaitse tegevusele ning motiveerib sellesse
panustama. 2009. aastal andis riik maaomanikele kokku 176 väikeulukiküttimise luba. Kütiti
178 kährikkoera, 98 rebast, 22 minki, 31 kobrast, 77 kajakat, 16 parti ja 11 hane.
Riigi peamiseks funktsiooniks jääb jahiulukiasurkondade jälgimine, küttimissoovituste
esitamine ning piiravate meetmete rakendamine juhul, kui liigi soodne seisund on ohustatud.
Otsuste langetamiseks vajaliku info tagab üle-eestiline jahiulukite seire. Selleks on loodud
seirealade võrgustik ning lisaks on jahipiirkonna kasutajatel kohustus teha mitmesuguseid
vaatlusi ja üle anda kütitud ulukitelt kogutud bioloogiline seirematerjal (lõualuud,
sigimisorganid jms). Eesti jahiulukite seire korraldust loetakse üheks paremini toimivaks
süsteemiks Euroopas.
Eelnõu kohaselt on üks olulisemaid muudatusi eelmise perioodi plaanimajanduse tingimustes
väljatöötatud normatiivide kaotamine. Praegu kehtiva korra kohaselt hinnatakse iga kümne
aasta tagant jahipiirkondade elupaikade mahutavust ning kehtestatakse jahipiirkonna
jahiulukite minimaalne ja maksimaalne lubatud arvukus. Selle aluseks on 1960ndatel aastatel
Eestis väljatöötatud väga lihtsustatud lähenemine ökoloogiliste protsesside modelleerimisele.
Tartu Ülikooli teadurite tehtud analüüsi tulemustest selgub, et tänapäeva teadmised jahiulukite
ökoloogiast ei võimalda protsesse vajaliku täpsusega modelleerida. Pealegi pärineb nimetatud
mudel ajastust, mil kavandati „röövulukite” arvukuse viimine miinimumini või koguni nende
likvideerimine. Ebasobivate ilmastikutingimuste üleelamiseks kavandati ulukite rikkalikku
lisasöötmist ning kaalutleti ja ka katsetati ulukite haiguste-parasiitide vastu vaktsineerimist.
Põhimõtteliselt tähendab see, et jahinduse peamise eesmärgina nähti mitte looduse
mitmekesisuse, sealhulgas kiskjate säilitamist, vaid kütitavate sõraliste biomassi
maksimeerimist. Kahetsusväärselt on need põhimõtted edasi kantud ka kehtivatesse
õigusaktidesse.
Kõigest hoolimata on Eesti jahimees seniajani säilitanud kaine meele ja ei ole neid mudeleid
järginud. Seda on soosinud asjaolu, et riiklikel institutsioonidel ei ole põhimõtteliselt võimalik
omada sõltumatut informatsiooni jahiulukite absoluutarvukuste kohta jahipiirkonnas.
Jahiõiguse realiseerijad on seda liigikaitselise eesmärkidel ära kasutanud ning näidanud
jahiulukite arvukust tegelikust väiksemana. Vastasel korral kehtestaks riik normatiividest ja
jahipiirkonna kasutajate esitatud loendusandmetest tuleneva ulukiasurkondade seisundit
ohustava küttimismahu. Ekspertide hinnangul on jahimeeste näidatud metskitse ja metssea
arvukus mitu korda väiksem tegelikust arvukusest. Ühtlasi tekitab selline skeem näilise mulje,
justkui riigil oleks detailne ülevaade ulukiressursi olemist ja seega ka alus iga-aasta jaoks
küttimismahtude kehtestamiseks. Tegelikkus aga on sootuks teistsugune – jahiõiguse
realiseerija ise otsustab milliseid piiranguid ta endale seab.
Eelnõu kohaselt kaotatakse riigi delegeeriv ja formaalne roll jahiulukite küttimismahtude
määramisel – need otsused langetabki edaspidi jahiõiguse realiseerija. Nii on jahiõiguse
realiseerijal võimalik ka jahihooaja kestel korrigeerida esialgselt planeeritud küttimismahte.
Paindli süsteem võimaldab efektiivsemalt tagada jahiulukite optimaalse arvukuse piirkonnas.
Erandiks jäävad suurkiskjad, kelle asurkonna suurust on riiklikel institutsioonidel võimalik
siiski täpsemalt hinnata. Riikliku suunamise vajadus tuleneb selle liigirühma vastuolulisusest
ja haavatavusest.
5.4 Majandusmõju
Kehtiva jahiseaduse paradoks seisneb selles, et maaomanikel puuduvad vahendid riigi
määratud jahiõiguse realiseerija mõjutamiseks ja kokkulepete sõlmismiseks, mistõttu
üldjuhul ei jõua jahinduse reaaltuludest maaomanikuni midagi. Asjaõigusseaduse kohaselt on
jahiuluk peremehetu vara, kuid jahiuluki kasvamiseks ja elamiseks vajalikud ressursid ehk
jahiuluki elupaikelupaik ei ole seda mitte, vaid kuulub maaomanikule. Seega on
maaomanikud pidanud seniajani jahindusega seoses kandam ainult kulusid. Otsesteks
kuludeks on jahiulukite tekitatud kahju põllu- ja metsamajandusele. Näiteks Riigimetsa
Majandamise Keskuse andmetel kuluks hirvlaste kahjustatud metsanoorendike taastamiseks
17 mln krooni. Paraku ei ole täpseid andmeid ühe aasta jooksul tekitatud kahju kohta, kuid
hinnanguliselt on see 10 mln krooni. Erametsade kohta selline statistika puudub, kuid
kõrvutades erametsade suuremat noorendike hulka, kuid samas metsauuendustööde väiksemat
ulatust, on tõenäoline kahju suurus vähemalt samas suurusjärgus. Põllumajandusele tekitatud
kahju suurust on hinnatud väga erinevalt, kuid nt metssea praeguse erakordselt kõrge
arvukuse juures ei ole see kindlasti väiksem kui metsamajandusele tekitatud kahju.
Seniajani ei ole jahiõigus seotud omandiõigusega maale. NKa ei ole riik taganud Eesti
maaomanikule tingimusi pikaajaliste investeeringute tegemiseks jahiulukite elupaikadesse ja
liigikaitsesse. Edaspidi tekib maaomanikul selline võimalus ning maaomanik saab oma
kinnistul jahti pidada või jahinduslikku tegevust korraldada. Maaomaniku jahiõiguse
taastamine võimaldab maaomanikel sõlmida omavahelisi kokkuleppeid ning seada tingimusi
jahipiirkonna kasutajatele. Kõige olulisem on seejuures kokku leppida ulukikahjustustega
seonduvas. Tulevikus võib jahimaade rendile andmine olla maaomanikule üheks tuluallikaks.
Selline tulu võimaldaks kompenseerida ka jahulukite metsa- ja põllumajandusele tekitatud
majandusliku kahju.
Siinkohal on oluline hinnata jahinduse majanduslikku potentsiaali. Kahjuks puuduvad
ametlikud andmed praeguste jahipiirkonna kasutajate majandustegevuse kohta. Näiteks ei ole
teada, kui palju täna kasutatakse ulukiliha omatarbeks ja kui palju seda turustatakse. Samuti ei
ole teada jahiturismiga teenitava tulu suurus (sh jahitrofeede müügist), ehkki aastas külastab
Eestit ligikaudu 3000 välisriikide jahimeest.
Üsna hea ülevaate jahinduse majanduslikust potentsaiaalist annab Riigimetsa Majandamise
Keskuse hallatavates jahipiirkondades korraldatavate oksjonite tulemused. Oksjoni korras
rendile antud riigimetsamaa lahustükkide (ligi 2000 ha) keskmiseks hektari hinnaks kujunes
20 krooni. Ühe põdra, metssea ja metskitse küttimise hinnaks kujunes keskmiselt vastavalt
6863, 3431 ja 1715 krooni. Kui need numbrid üldistada kogu Eestile, siis Eesti jahimehed
oleksid valmis maksma nimetatud ulukite küttimise eest kokku 77 mln krooni. Kui aga
lähtuda ühe uluki hinnast ja kõrvutada seda näiteks 2010. aasta küttimismahuga, on
tulemuseks veelgi suurem summa – 123 mln krooni. Seejuures ei ole veel arvesse võetud
punahirve, suurkiskjate ja teiste ulukite (väikeulukite) jahinduslikku potentsiaali.
Jahinduse potentsiaal on seega üsna kõrge ning jahinduse pakutavad eri liiki hüved on
oluliselt suuremad, kui jahiulukite tekitatud majanduskahju. See on kindlasti nii jahiulukite
optimaalse arvukuse korral. Eelnõukohase seaduse vastuvõtmise positiivne küljena tulebki
rõhutada eelkõige eelduste tekkimimist jahiulukite tekitatud majanduskahju probleemi
lahendamiseks osaliste kokkuleppel. Kuna jahinduse korraldamine eeldab edaspidi
maaomanike koostööd, siis mõjutab see kaudselt ka koostööd metsa- ja põllumajanduse
valdkonnas ning aitab omakorda kaasa maapiirkonda üldise konkurentsivõime
suurendamisele.
5.5 Sotsiaalne mõju
Kindlasti mõjutab eelnõukohane seadus maapiirkonda sotsiaalse sidusust ning jahipidamist
kui harrastust. Kehtivas õigusruumis on jahiõigus suhteliselt kitsa ringkonna privileeg, kuna
määramata ajaks jahipiirkondade kasutusõiguse lunastanud jahindusorganisatsioonidel ei ole
kohustusi jahipidamisvõimaluste pakkumiseks kolmandatele isikutele. Kõige teravamalt
riivab see jahipiirkonnas elavate maaomanike õiglustunnet, kui jahipiirkondi kasutavad
jahindusorganisatsioonid ei võimalda neil jahipidamisega tegeleda. Eestis on kokku 16 000
jahitunnistust omavat isikut, kellest ligikaudu 3000 ei ole jahindusorganisatsioonide liikmed
ning kelle jahipidamisvõimalused on piiratud. Eelnõu kohaselt laieneb jahindusega seotud
isikute arv oluliselt. Ligikaudu 100 000 maaomanikul tekib otseselt või kaudselt võimalus
jahipidamises osaleda või seda mõjutada. Seega maaomaniku jahiõiguse taastamine pigem
avardab elanikonna jahipidamisvõimalusi, kuna maaomaniku huvi on jahindusliku
potentsiaali maksimaalne ärakasutamine ning jahipidamise kui teenuse pakkumine ja
populariseerimine. Näiteks põhjamaade maaomanikukeskne jahindus tähendab seda, et
jahimeeste osakaal kogu ühiskonnas on mitu korda kõrgem kui meil.
Jahipiirkondi kasutavate jahindusorganisatsioonide edasine tegevus sõltub suurel määral
sellest, milline on olnud senine side kohaliku kogukonnaga või kuivõrd on arvesse võetud
maaomanike ootusi. Maaomanike „mässumeelsus“ sõltub eelkõige sellest, milline on
jahiulukite tekitatud kahjustuste ulatus, selle vältimiseks rakendatud jahindusvõtted või
jahimeeste üldised hoiakud. Piirkonniti võib oluliseks faktoriks olla kohalike jahimeeste
(maaomanike) tõrjumine jahindustegevuse juurest vms.
Maaomanikel on edaspidi reaalne võimalus küsida jahipidamise eest tasu, mistõttu, kui jahti
peetakse võõral maal, võib prognoosida jahipidamise kallinemist. Ehkki tuleb veel kord
rõhutada, et see sõltub praeguste jahindusorganisatsioonide hoiakutest ja võib piirkonniti olla
väga erinev. Eelnõu kohaselt asendatakse senine jahipiirkonna kasutusõiguse tasu (aastas
kokku 6,7 mln) jahimehe aastamaksuga, millega kavandatakse jahimeeste riikliku
maksukoormuse vähendamist.
5.6 Mõju avalikule haldusele
Eelnõu jõustumisel väheneb riigi halduskoormus ebaotstarbekate riiklike funktsioonide
kaotamise arvel. Kõige olulisem neist on jahimaakorraldustööde lõpetamine senises mahus
ning sellekohase funktsiooni kaotamine Keskkonnateabe Keskuse ülesannete hulgast.
Edaspidi koostavad ja muudavad jahipiirkondade piirikirjeldusi Keskkonnaameti regionaalsed
jahindusspetsialistid. Ühtlasi muutub jahipiirkondade muutmine oluliselt paindlikumaks ja
operatiivsemaks, lähtudes eelkõige jahipiirkonna kasutajate soovidest. Lisaks
Keskkonnaametile tegelevad keskkonnaministeeriumi haldusalas jahindusfunktsioonidega
Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakond ja Keskkonnainspektsioon. Olulisi muudatusi
nimetatud asutuste töökorralduses ette näha ei ole.
Olulise osa riigi haldusülesannetest delegeeris Keskkonnaministeerium 2009. aastal sõlmitud
halduslepingu alusel Eesti Jahimeeste Seltsile, kelle funktsioon oli seotud jahimeeste
koolitamise ja atesteerimisega. Eelnõu kohaselt ei pea jahitunnistuse omanik enam käima iga
viie aasta tagant täiendkoolitusel ja iga kahe aasta tagant sooritama suuruluki laskekatset.
Samuti ei ole ühisjahte korraldavatel isikutel edaspidi vaja saada jahijuhataja
täienduskoolitust iga viie aasta tagant. Seega väheneb Eesti Jahimeeste Seltsi halduskoormus
oluliselt .
6. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud
Kehtiv seadus näeb ette jahipiirkondade inventeerimise ja jahimaakorralduskava koostamise
iga kümne aasta tagant. Ühe aasta jooksul inventeeritakse üldjuhul paar maakonda, tegevust
rahastatakse riigieelarvest. Personali- ja tegevuskulud kokku olid aastatel 2008 ja 2009
vastavalt 1 877 356 ja 1 779 336 krooni. Eelnõu kohaselt jahipiirkonna jahimaade
korralduskavasid enam ei koostata ning nimetatud tegevuste rahastamise vajadust edaspidi ei
ole.
Kehtiva seaduse kohaselt maksavad jahipiirkonna kasutajad riigieelarvesse jahipiirkonna
kasutusõiguse tasu, mida arvutatakse pindalapõhiselt. Selle suurus on keskmiselt 1,5 krooni
hektari eest. Aastas teeb see kokku 6,7 mln krooni. Samas suurusjärgus rahastatakse iga aasta
jahindusprojekte SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu.
Eelnõu kohaselt asendatakse jahipiirkonna kasutusõiguse tasu jahimehe aastamaksuga, mida
peab iga jahipidamisõigust sooviv jahimees maksma vastavalt keskkonnatasude seadusega
kehtestatud korrale. Aastamaksu suuruse määramisel arvestatakse eelnõuga kavandatud
muudatusi ning senise rahastamise sihipärasust. Tõenäoliselt ei ole edaspidi vajadust
jahindusprojektide rahastamiseks praeguses mahus, mistõttu võib väheneda ka keskkonnatasu
suurus ehk jahimeeste maksukoormus aastas.
7. Rakendusaktid
Eelnõu kohaselt tuleb seaduse rakendamiseks anda volitusnormid kümne rakendusakti
kehtestamiseks. Neist ühe teostab keskkonnaminister määrusega ning ühe Vabariigi Valitsus
määrusega. Eenõu kohaselt on ette nähtud ka keskkonnatasude seaduse muutmine, mis
omakorda toob kaasa ühe rakendusakti muutmise. Looduskaitseseaduse muutmisega kaasneb
ühe rakendusakti kehtestamine, mis ei ole eelnõu rakendamisega otseselt seotud.
Keskkonnaminister kehtestab määrustena järgmised rakendusaktid:
1.Jahiulukite seireandmete kogumise kord. Määruses määratakse seiret korraldav asutus,
seiremeetodid, andmete esitamise vormid ja tähtajad ning aruandeperiood.
2.Jahipidamise korraldamise alused kasutusse andmata jahipiirkonnas või maal või riigi
veekogu osas, mis jääb väljapoole jahipiirkonda, ning jahipidamiseks kaitstaval maa-alal, mis
ei ole liidetud jahipiirkonnaga. Määruses kehtestatakse jahilubade andmise alused, jahilubade
hinnad ning küttimismahu ja -struktuuri määramise alused.
3.Jahieeskiri. Määrusega kehtestatakse lubatud jahipidamisvahendid, -viisid ja jahiajad
jahiulukiliikide kaupa ning jahiulukite loetelu.
4.Nõuded jahikoera passi kohta: passi taotlemise ja andmise kord ning passi vorm. Määruses
esitatakse passi taotlemiseks vajalike materjalide loetelu, taotluse sisu ja selle läbivaatamise
tähtajad ning passi andmise kord.
5.Jahitunnistuse taotlemise, taotleja koolitamise, jahiteooriaeksami, laskekatse ja tunnistuse
andmise kord ning jahitunnistuse vorm. Määrusega kehtestatakse nõuded koolitajatele,
koolitusprogramm ja -maht, eksamineerimise kord ning jahitunnistuse saamiseks vajalike
materjalide loetelu.
6.Jahiloa vorm.
7.Jahiulukite tekitatud kahjustuste hindamise metoodika ja riiklikest vahenditest hüvitatava
kahju taotlemise kord. Määrusega kehtestatakse jahiulukite tekitatud kahjustuste mõõtmise ja
rahalise väärtuse arvutamise metoodika ning taotlemise kord isikutele, kes taotlevad kahju
hüvitamist juhul, kui riik on kehtestatud jahipidamise piirangud.
8.Jahiuluki ebaseadusliku hukkamise või jahiuluki elupaiga hävitamise või kahjustamisega
keskkonnale tekitatud kahju määrad. Määruse kehtestab Vabariigi Valitsus ning sellega
kehtestatakse kahju määrade arvutamise ja kohaldamise kord.
9.Nõuded jahipidamisõiguse eest tasumist tõendavale dokumendile kantavate andmete kohta,
tasu suurus ja maksmise kord. Määrusega kehtestatakse keskkonnatasude seaduse alusel
nõuded maksedokumendile kantavate isikuandmete kohta, tasu määrad ja maksmise kord.
10.Jahiulukite tehiskeskkonnas hoidmise koha registreerimise taotluse esitamise,
läbivaatamise ja registreerimise kord. Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse alusel.
Rakendusaktide kavandid on toodud seletuskirja lisas 2.
Rakendusaktid jõustuvad ühel ajal seadusega.
8. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras.
9. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumidele e-Õiguse kaudu.
Jaanus Tamkivi
Minister Rita Annus
Kantsler