Uudised

Peaaegu iga teine kroon, mis veearvete eest makstud, läks veemonopoli puhaskasumiks. Omanike Keskliit ja tarbijakaitseamet leiavad, et kujunenud olukord on vastuolus kehtiva ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseadusega ning euroopaliku konkurentsiõiguse ja tarbijaõigustega.

Hinnapoliitika on tarbijale kahjulik, seda möönavad kõik poliitilised jõud. Valitsev linnavõim süüdistab drakoonilistel tingimustel varasemaid linnavõime veemonopoli erastamises. Neil on õigus. Tallinna Vee teenusleping, mille Omanike Keskliit andmekaitseinspektsioonis välja võitles, näitab, et kasuminumbrid olid plaanitud veelgi suuremad kui praegu.

Tallinna opositsioon ütleb, et olukorras on süüdi praegune linnavalitsus. Tõepoolest, linnavõim on teinud veehiiule põhjendamatuid järeleandmisi. Palju räägitud kanaliseerimise küsimus lahendati selliselt, et Tallinna linn maksab selle kinni, Tallinna Vesi on kõigest lepinguline veetrasside arendaja. Samuti on aastani 2015 kehtima pidanud lepinguid varjatult pikendatud 2020. aastani.

Leping seadusest kõrgem?

Konkurentsiõiguse põhimõtete alusel reguleeritakse universaalteenuste hindasid tarbijate huvide tagamiseks. Hinna määramisel arvestatakse ka asjaoluga, et veemonopol ei jaga vabal turul tegutsejate äririske. Juriidiliselt on põhiküsimus – kas veemonopolil on õigustus 41% puhaskasumimarginaalile. Juriidilises keeles nimetatakse ettevõtte universaalteenuse eest teenitud kasumit põhjendatud tulukuseks.

Põhjendatud tulukuse mõiste sisustamisel saab lähtuda kahest kriteeriumist. Eelkõige sarnaste vee-ettevõtjate kasumimarginaalidest Euroopas, kuna Tallinna Vesi on konkurentsitult suurim vee-ettevõtja Eestis. Alternatiivina võib lähtuda teiste Eestis pakutavate universaalteenuste (kaugküte, gaas, jne) kasumimarginaalidest. Tallinna Vee 40% kasumimarginaalid on kordi suuremad eeltoodud näitajatest, mis jäävad alla 10%.

Juhul kui kohalik omavalitsus – antud juhul Tallinna linn – kooskõlastab ja Tallinna Vesi küsib kõrgemaid hindu (s.o kõrgemat põhjendatud tulukuse osakaalu hinnas), kui on lubatud kehtiva konkurentsiõigusega, siis on säärane tegevus seadusega vastuolus.

Saamaks aru, et leping ei ole avaliku õiguse valdkonna seadusest kõrgem, ei pea olema juriidilise haridusega. Samas seaduseelnõu väljatöötamise eest vastutav keskkonnaministeeriumi asekantsler on meedia vahendusel välja öelnud, et Tallinna Vee ja linna vahel on leping ning riik sellesse ei sekku.

Sisuliselt pole selle teooria kohaselt üldse vaja kommunaalsektoris hinnakujunduse administratiivset kontrolli ning Tallinna Vee lepingut võiks pikendada kas või aastani 2040 ja vee hinda tõsta nii palju, kui linnavõim heaks arvab. Huvitav on asjaolu, et Tallinnas ja Toompeal on võimul erinevad jõud, kelle huvid peaksid esmapilgul justkui vastandlikud olema.

Kõik parteid asja segatud

Paljude ekspertide hinnangul on see mäng tunduvalt suurem kui vaid munitsipaalpoliitiline võitlus. Eesti kommunaalsektoris on niiditõmbajaks Prantsuse kontsern Veolia Eesti. Laiemale avalikkusele tundmatule firmale kuulub Veolia tütarfirmade kaudu 100% Cleanaway, Tallinna Prügila, Tallinna Kütte, Erakütte ja Väo soojuselektrijaama aktsiapakist ning United Utilitiesi kaudu 35% Tallinna Vee aktsiatest. Käibemahtudelt kannatab kontserni Eesti osa välja ka võrdluse Eesti Energiaga. Erinevatel aegadel on kõik poliitilised jõud sõlminud selle kontserniga kokkuleppeid. Iseenesest on sellise suurusega välisinvestori Eestis tegutsemine väga tervitatav, kuid see partnerlus peab arvestama õiguse üldprintsiipe ja mõlema osapoole põhjendatud huve.

Omanike Keskliit on teinud ettepaneku seadusandjale, et kõikides kommunaalsektori valdkondades määratakse igal aastal põhjendatud tulukuse maksimaalne määr. See aitaks vältida kommunaalmonopolide hindade lakke kruvimist ja annaks ettevõtjale kindlad mängureeglid.

Praegu on seadusesse sisse kodeeritud ilmselge huvide konflikt – enamik vee-ettevõtteid on osaliselt või täielikult munitsipaalomandis, kuid hinnad kooskõlastab kohalik omavalitsus. Meie nägemuse kohaselt peaks hinnaregulatsioon olema konkurentsiameti kui sõltumatu järelevalveorgani käes.

Omanike Keskliidu ja advokaadibüroo Tamme & Otsmann poolt koostatud juriidiline analüüs (www.omanikud.ee/infomaterjalid) näitab, et kahel sõltumatul järelevalveorganil – konkurentsiametil (teeb turujärelevalvet Tallinna Vee üle) ja maavanemal (teeb õiguslikku järelevalvet Tallinna Vee hinda tõstnud määruse üle) – on õigus ja kohustus sekkuda. Konkurentsiamet peab tagama, et Tallinna Vesi kui turgu valitsev ettevõte ei nööriks inimestelt põhjendamatult kõrgeid vee ja heitvee hindu. Maavanem peab tagama, et linnavalitsuse määrusega ei teeniks Tallinna Vesi põhjendamatult kõrget tulukust (kasumit). Kui järelevalveorganid ei reageeri adekvaatselt, siis oleme sunnitud kohustamiskaebusega pöörduma halduskohtu poole. Samuti kaaluvad tippjuristid tsiviilhagi esitamist Tallinna Vee vastu turuseisundi ärakasutamise alusel.

Võitlus kommunaalmonopolidega pole lootusetu, United Utilities pidi Suurbritannias hiljuti tarbijate suure vastuseisu tõttu loobuma sademevete tasu järsust suurendamisest. Ka Tallinna Vesi hindab oma meediakuvandit – tavamõistusele arusaamatutel asjaoludel pälvis ta 2008. aastal Eesti vastutustundlikuma ettevõtte tiitli. Loodame, et United Utilities suudab Eestis käituda sarnaselt Suurbritanniaga oma tiitli vääriliselt ning uuel aastal pealinlasi rõõmustada ka hinnalangusega.

Taavi Madiberk

Allikas: Õhtuleht

Vanemad uudised