See tähendab, et ehitatavad majad, mille energiatarve on ca 160–200 kWh (a.m²), peavad hakkama saama 100 kWh (a.m²) energiaga. Käivitatud protsessi laiem siht on saavutada Euroopa Liidus kokkuhoid küttekuludelt, vähendada sellega CO₂ jalajälge ja ühtlasi pidurdada kliimamuutust planeedil Maa.

Vastavalt üldisele ELi direktiivile on kavas 30 aasta perspektiivis vähendada küttekulusid 20%. Eesmärk on hea, kuid selle saavutamiseks valitud vahend küsitav.

Uushoone kallineb hüppeliselt

Eestis väheneb kohalikul initsiatiivil seega lubatav energiakasutus hoone käitamiseks üle kolmandiku. Enamikul juhtudest peab ehitaja täiendavalt investeerima kas päikesepatareidest väikese elektrijaama loomiseks või ehitama pisikeste akendega lamineeritud ebamugava hoone, milles õhk liigub eranditult ainult soojusvahetiga ventilatsiooniseadme kaudu. Uushoonete rajamine kallineb hüppeliselt ja seda kohustuslikus korras.

Liginullenergia standardit täitva maja ehitus kallineb võrreldes C-klassi majaga sama palju, kui hoitakse kokku küttekuludelt ligikaudu 30 aastaga (vastavalt Tallinna Tehnikaülikooli uuringule). Kui A-klassi ülemehhaniseeritud hoone töötab perfektselt ja riketeta, siis jõuab alginvesteering nulli alles 30 aasta pärast, võrreldes C-klassi hoone rajamiseks tehtud soodsama alginvesteeringuga.

Planeeti päästva A-klassi uushoone avamise hetkeks on päikesepaneelide, ventilatsioonisüsteemide, akude, generaatorite, teipide, villade ja igasugu automaatika tootmiseks ühekorraga juba ära kulutatud energia, mis võrdub 30 aasta jooksul kokku hoitava energiaga. Selliselt on energiabilanss 30 aasta lõikes enam-vähem nullis nii A- kui C-energiaklassi hoone puhul. Üht on kallim ehitada, teist on kallim kütta. Kütmisel näiliselt kokku hoitav energia kulutatakse lihtsalt ära ehituse kallinemisel, seda aga seadus ei käsitle.

Riiklikult ühtegi uuringut olukorra analüüsimiseks minu teada algatatud pole. Seega peab iga kodanik ise mõtlema, mida ette võtta. Tekkiva olukorra mõju regionaalpoliitiliselt on väga selge. Ääremaadele ehitatakse vähem ja uushoone muutub enamikule kättesaamatuks luksuseks.

Tegemata on üldine keskkonnamõjude hinnang, mis käsitleb liginullenergia standardi mõju elukeskkonnale Eestis.

Liginullenergia teabepäeval räägitakse tõsimeeli õhutiheduse kontrollist hoonete vastuvõtmisel – kui see pole piisavalt õhutihe, siis kasutusluba ei saa. Ühtlasi räägivad spetsialistid häbenemata probleemidest, et kui käivitada õhutihedas hoones köögikubu, tekib mõneks ajaks alarõhk ja lapsed enam uksi lahti ei saa, sest kiiret kompensatsiooniõhku ei tule kuskilt peale.

Tulemus on vastupidine oodatule

Eestis on kasutatavat elamispinda praegu ca 40 mln m². Igal aastal ehitatakse juurde vaid 0,7% sellest. Kui järgmised 30 aastat teha kõik uusehitised A-klassi hooneteks ning need ka ilma rikete ja tõrgeteta toimivad, oleme 30 aasta pärast, võrreldes praeguste kuludega, võitnud üldistelt küttekuludelt vaid 14%.

Kui sama perioodi vältel teostada unistus, et ühe elaniku kohta on Eesti riigis praegu kasutatava 30 m² asemel 40 m² elamispinda, mis Kesk-Euroopas on juba saavutatud, siis seisame olukorras, kus ehitades 30 aasta jooksul kõik majad liginullenergia hooneteks, suureneb aastane energiatarve hoonete käitamiseks praegusega võrreldes hoopis 14%, kuna lihtsalt on palju rohkem pinda, mida kütta. Seega tulemus on vastupidine oodatule!

Üks näide teoreetiliselt liginullenergia hoonest on Tallinnas asuv hiigelministeerium, mis ehitatud vähem kui 20% aknapinnaga fassaadi üldpinnast. 80% välisseinast on valge klaasiga kaetud tumm kiletatud sein. Ühtegi avatavat akent selles majas pole. Sama põhimõtet peaks kahe aasta pärast järgima eranditult kogu uus arhitektuur Eestis.

Artikkel ilmus 01.03.2018 Maalehes

Autor: Mihkel Tüür

Loe artiklit Maalehest