Hea teada

Liidu ettepanekud muinsuskaitseseaduse eelnõule

facebook
12.oktoober 2018
Saatsime Riigikogu Kultuurikomisjonile muinsuskaitseseaduse eelnõu parandusettepanekud: 

Omandiõigus on põhiseadusega kaitstud põhiõigus. Kahjuks näeme viimaste aastate jooksul ühiskonna aina suuremat survet omandiõigust piirata ja nende kitsenduste aluseks on Riigikogu  vastu võetud seadused. Seega on ääretult oluline parlamendi roll, et uus MKS arvestaks õiglaselt ja tasakaalukalt omanike ja avalikkuse huve ning uue seaduse tulemusena suureneks huvi mälestiste korrashoidmiseks ja ei kasvaks võõrandumine oma riigist. Samas kutsume üles Riigikogu mitte kiirustama eelnõu vastuvõtmisega, vaid seda rahuldava tulemuseni viivalt menetlema kasvõi kuni oma volituste lõppemiseni.

Omanikel on uue seaduse suhtes kolm põhiseaduspärast ootust: 

- muinsuskaitselised omandikitsendused peavad olema minimaalselt vajalikud ning proportsionaalsed; 

- kitsendustega kaasnev lisabürokraatia ei tohi olla ülemäärane ning 

- ühiskond peab hüvitama mälestiseks olemisega seotud lisakulu.


Kultuuripärandi säilimise toetamine

Kuna ca 80% mälestistest kuulub eraomanikele, siis tuleks juba muinsuskaitse põhimõtetes (§3) ära tuua olulise alusprintsiibina asjaolu, et riik toetab mälestiste omanikke ja mälestiste säilimine on ühiskonna ning omaniku ühiskohustus.

Ühiskonna senist suhtumist mälestiste toetamisse näitab see, et aastas kulutatakse ahitektuurimälestiste korrashoiuks 700 000 eurot ehk 0,007 protsenti riigieelarvest. Isegi nõukogudeaegse arhitektuuri lammutamisele kulutatakse aastas kordades rohkem kui ehituspärandi säilitamiseks.

Omanike kulude hüvitamisel mälestiste säilitamisel ja renoveerimisel tuleb lähtuda lihtsast  põhimõttest, et riik peaks hüvitama selle osa tööde maksumusest, mille võrra on need kallimad seetõttu, et tegu on mälestisega. See põhimõte ei ole eelnõus rakendunud – kirjas on vaid omaniku õigus taotleda riigilt toetust, kuid eelarves selleks  on raha ebapiisavalt (§35). Seadus peab sätestama riigi kohustuse omanikku toetada ja sätestama toetuste liigid.  Mälestiseks olemine tähendab renoveerimisel muinuskaitse eritingimuste koostamist, projekteerimisel ja ehitamisel saab kasutada vaid erinõuetele vastavaid ettevõtteid, kelle hind on sellevõrra kallim, lisaks omanikule oluline pidev kooskõlastamise, uuringute tellimine ja muu haldusmenetluse kulu. Kitsendada ja mitte hüvitada pole kooskõlas põhiseadusega.  Kui ühiskond tahab, et ka eraomandis olevad ehitismälestised säiliksid, siis peab maksumaksja sinna investeerima koos eraomanikuga.

Kindlasti peab eelnõu sisaldama põhimõtet, et ehitise mälestiseks tunnistamise ettepanek peab sisaldama ka  mõjude hinnangut, mis lisakulusid mälestiseks olemine omanikule kaasa võib tuua, arvestades mälestise seisundit (§16 ja §19). Eelnõu §38 peab sisaldama toetuseelarve defitsiidist tulenevalt ka omaniku õigust nõuda mälestise omandamist riigi poolt, kui mälestiseks tunnistamine põhjustab omanikule olulisi lisakulusid ja riik neid ei hüvita.

Igasugused riigi enda ettenähtud lisatoimingud peavad saama riigi finantseeritud ja mida täna peab avaliku koormisena kandma ülekohtuselt omanik. Eelnõus on kirjas, et nii uuringute (§49 lg 2) kui muinsuskaitselise järelevalve ( §62 lg 3) kulud kannab edaspidi riik, sama peaks selgelt olema kirjas ka muinsuskaitseliste eritingimuste väljastamise osas (§53). Nende kulude kandmise riigi õlule võtmine on õige samm.

Kui ühiskond ei suuda mälestise omaniku lisakulu hüvitada, siis peab omanikku motiveerima maksusoodustustega nagu on tehtud mitmes naaberriigis või nagu erikoheldakse metsaomanikke nende tulude maksustamisel. Mälestise omanikul peaks olema võimalus mälestise korrashoiuks tehtud kulusid maha arvata teatud ulatuses oma aastatuludest.

Omanikul peab olema võimalik mälestise korrashoiuks teenida ka tulu, mistõttu tuleb õigusselguse huvides lisada §41 põhimõte, et omanik võib mälestisega siseruumides ja õuealal tutvumise eest võtta mõistlikku tasu.

MKS menetlemisel tuleks arvestada ka sellega, milliseks kujuneb 614 SE saatus (erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muutmine). Kui kirikutele hüvitise maksmine toimub riigieelarvest ja on oht, et 614SE langeb menetlusest välja, siis tuleks MKS rakendussättesse tõsta juba heakskiidu leidnud normid, mis puudutavad tagastatud ehitusmälestiste renoveerimise toetamise võimaldamist omandireformi reservfondist.

 

Bürokraatia ja haldumenetlus

Senine muinsuskaitse on lähtunud kõigi mälestistega seotud tegevuste puhul 100 %-sest  loakohustusest. Selline riigikeskne preisilik ja haldusriigile omane lähenemine omaniku vabaduste piiramisel ei vasta kaasaegse ja õiglase riigi tunnustele.  Poliitilisel tasandil on vastu võetud  eesmärgid haldusmenetluse lihtsustamiseks, sest senist halduskoormust ei kannata välja ei kodanikud ega haldusaparaat ise. Loakohustusest on edukalt üle mindud moodsale haldusmenetlusele omasele teavitamiskohustusele uues ehitusseadustikus ja selle muutuse mõju on hinnanud positiivselt nii kodanikud kui omavalitsused. Meie ettepanekute tulemusel on osa muinuskaitseameti luba vajavaid tegevusi allutatud vaid teavitamisele, kuid  eelnõu menetlemise käigus peab analüüsima, kus saaks veel asendada luba teate esitamisega (§50,51). Näiteks peaks asendama muinuskaitsealadel kõrghaljastuse rajamise ja raie ning kaevetööde tegemise loa teavitamiskohustusega (§50 lg 3). Üldse on eelnõus ebaselge piirjoon ehitamise ja mälestise remontimise vahel – viimase osas peaks piirduma riigi teavitamisega. Omaniku seisukohalt tuleks ehitusseadustiku ehitusloamenetlus ja MKS loamenetlus ühendada üheks omavalitsuse läbiviidavaks nn ühe akna põhimõttel toimivaks haldusmenetluseks, mis samuti vähendaks halduskoormust.

Ühed suuurimad probleemid ja halduskoormus omanike jaoks on seotud muinsuskaitsealadega – need on Tallinna, Paide, Pärnu, Haapsalu, Tartu jt ulatuslikud linnasüdamed Tallinna vanalinnast rääkimata ja suured maa-alad Rebala muinsuskaitselalal Harjumaal.  Probleem on selles, et selles alas on kitsendatud kõik ehitiste omanikud ja nad on seotud tööde (sh sisetööde)

tegemisel loakohustusega sõltumata sellest, kas ehitis on tegelikult mälestis või hoopis tüüpiline hrušovka. Siin peaks olema piirangud ja töödega seotud bürokraatia objektipõhisemalt diferentseeritumad. Kindlasti tuleb toetada muinsuskaitsealal ehtise väärtusklasside määramist ja sellest mitte loobuda.

Kitsendamishullus viib vastupidise tulemuseni, kus ajaloolised linnasüdamed kaotavad atraktiivsust ja nende seisund halveneb veelgi. Valga näitel on sellest kirjutanud 9. oktoobri Postimehes linnaarhitekt Jiri Tintera. Lisaks kaasneb totaaalse kaitsega põhjendamatult suur halduskoormus ka ametnikele ja riigile endale. Küünilise haldusmenetluse  näitena (§16 lg2) võib tuua omanike kaasamata jätmise, kui uue kaitseala sisse jääb üle 100 kinnisasja (saaks asendada kasvõi teate avaldamisega). EOKL on seisukohal, et perspektiivis ulatuslikud riiklikud muinsuskaitsealad tuleks kaotada (va Tallinna vanalinn) ja sama tulemuse saab saavutada kohalikul tasandil kehtestatud teemaplaneeringute ja miljööväärtuslike alade kehtestamise kaudu. Pika traditsiooniga riiklik muinsuskaitse justkui ei arvesta sellega, et kaasaegses Eestis on keskseks arengudokumendiks kujunenud viimaste aastakümnetega just planeeringud.

Põhiseaduspärane ei ole, et seadus ei sätesta enam kinnismälestise ja muinsuskaitse ala kaitsevööndi maksimumulatust, mis jätab haldusorganitele liiga suure omavoli ja otsustusvõimaluse kitsenduste kehtestamiseks (§14).  Samas on võrreldes kehtiva seadusega kaotatud eelnõuga nn informatiivse kaitsekohustuse teatise esitamine omanikule, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas omanikku informeeritakse mälestisega seotud kitsendustest ja kohustustest.

Oleme valmis osalema Riigikogu aruteludes ja ettepanekute täpsemal sõnastamisel.

 

Head kultuuripärandi aastat soovides!

Priidu Pärna

Eesti Omanike Keskliidu esimees


Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki