Hea teada

Maaleht: Pärnumaa mees kempleb riigiga: looduskaitse all olev metsamaa tahetakse poolmuidu käest ära võtta

facebook
20.aprill 2020
Kui omanik tahab, võib ta oma looduskaitse all oleva maatüki riigile müüa, sest majandamisel on seal niikuinii piirangud peal. Kuid teinekord ei jõuta hinnas kokkuleppele, sest riik pakub omaniku arvates liiga vähe.    
Metsaga kaetud maa müügihinna määrab keskkonnaamet oma hindamismetoodikaga. Kui tegemist on aga metsata maaga, siis rakendatakse tehingute võrdlemise meetodit ja keskkonnaamet tellib kinnisasja hindamise kutseliselt kinnisvarahindajalt. Vaidlused tekivad eelkõige esimesel juhul, kui maaomanikud hindavad omandi väärtust keskkonnaameti pakutavast märksa kõrgemaks, seda peamiselt just sellel maal kasvava metsa ja sealt saadava puidu potentsiaalse väärtuse tõttu.   

Nüüdseks on mõned maaomanikud võtnud kätte ja kohtus vaidlustanud kaitstavat loodusobjekti sisaldava metsaga kinnisasja hindamise metoodika, mida keskkonnaamet rakendab.

Kui tavaliselt piirduvad eriarvamused hinna suhtes mõnekümne protsendiga, siis Lõuna-Pärnumaal vastu Läti piiri käiva Lätimetsa kinnistu omanik Taimo Roosma hindab ise oma Sookuninga looduskaitsealal paikneva veidi üle 19 ha suuruse metsamaa väärtuseks 800 000 eurot, keskkonnaamet on aga valmis maksma vaid tiba rohkem kui 170 000 eurot. Seega erinevad hinnangud rohkem kui neli korda.

Kaitse alla võeti tema maad 2004. aastal, laiendatud Sookuninga looduskaitseala kaitse-eeskiri kinnitati 2006. aastal. Kaitstakse sealmaal põhiliselt laiuvaid suuri sooalasid. Suur osa Roosma Nurme talu maadest jäid sihtkaitsevööndi alla, mis seal mingit majandustegevust ei luba. Nüüd tunnistab mees, et lõpetas just sellepärast ära kogu talupidamise, sest põhimõtteliselt pool tema toonase talu maadest läks majandamisest välja.

Seega rehkendab ta oma metsa väärtusesse sisse nii emotsionaalse, moraalse kui ka majandusliku kahju ja kogu oma senise elukorralduse pea peale pööramise ning varalt saamata jäänud võimaliku tulu, mille objektiivne kokkuarvutamine näib vaat et võimatu.

Ligi 20 ha metsa majandamisest väljas

Roosma on riigi suhtumises omajagu nördinud, sest tegemist on ikkagi tema vanavanemate töö ja vaevaga välja teenitud maaga, mille nood vabariigi algusajal mõisate jagamise ajal pärast mõnda aega rentnikuks olemist endale päriseks ostsid. Mõistagi polnud toona looduskaitsealast veel aimugi, Nurme talus hariti põldu ja tegeldi jõudumööda ka metsade majandamisega.

„Vanavanemad ostsid omaaegse Taliharu mõisa südamest viimased maad, mis olid suhteliselt kallid. Keegi polnud söandanud neid osta ja sellepärast need jäidki viimaseks,” meenutab Taimo Roosma. „Tali oli omal ajal rüütlimõis ja siia rajati selle nn harumõis, kus tegeldi peamiselt loomakasvatusega. Minu hinnangul on praegu tegemist teistkordse õigusvastase vara võõrandamisega. Isiklikult ei huvita mind niivõrd metsa eest pakutav raha, kuivõrd see, et selle eest, mida praegu pakutakse, ei ole turult võimalik leida sarnast kinnistut.” 

Tali ehk saksa keeles Freyhof oli 1861. aastal Jäärja (Saarahofi) mõisast pantimise ja ostu-müügi vormistamise tulemusena eraldatud aladele rajatud mõis Pärnumaa Saarde kihelkonnas. Lätimetsa kinnistu maad – 19 ha metsa ja teist samapalju põllumaad tagastati Roosma perele 1990. aastatel. Praegu asuvad need maad Saarde valla Tuuliku külas. Põllumaa, ka vahepeal juurdeostetud 8 ha suuruse tüki on Taimo Roosma nüüdseks juba maha müünud sealkandis põlde harivale OÜ-le Weiss, kus ta ise praegu ka tööl käib.

Roosma räägib, et Sookuninga looduskaitseala laiendamine oli kohalikele maaomanikele juba ette teada, aga ega keegi sellepärast oma metsa maha võtma tõtanud. Ta ei mäleta, et ümberkaudu oleks metsi lagastatud või kiirkorras maha võetud.

„Mina tegin enne kaitseala ainult hooldusraiet ja sedagi minimaalselt. Ma ei läinud selle peale välja, et tuleb kaitseala ja enne seda võimalikult palju maha võtta,” räägib ta. „Võimalus oleks muidugi olnud kõik puhtaks teha, aga tol ajal oli mets parimas kasvueas.”

Ruumi kauplemiseks ei jäeta

Nüüd loetleb Taimo Roosma üles kolm põhjust, miks ta aastat 15 tagasi talupidamisega lõpparve tegi. Esiteks muidugi see, et umbes pool talu maadest, 19 ha metsamaad arvati looduskaitseala sekka. Teiseks lõi kõik plaanid sassi 2000ndate alguse tormituul, mis tema erastamise käigus sisuliselt kauba peale saadud endisaegse kolhoosi lauda katuse kaasa viis. Kolmandaks sai juba toona selgeks, et väiketalu majandamisega suurte agrofirmade vastu konkureerida ei jõua. Peale selle veel perekondlikud põhjused: Taimo Roosma lapsed on tema enda sõnul nüüd juba täiesti linnainimesed ja poleks ka tol ajal maale elama tulnud.

Ka veel pärast seda, kui põllumaa sai müüdud, lootis Roosma kasvõi metsa arveltki elatist teenida. Tal oli oma traktor ja lintsaeraam materjali saagimiseks. Elu läks aga teist rada. Ja kui sul kasutamisväärset maad pole, siis ei ole ka mõtet maal elada, leiab Roosma.

Nüüd on keskkonnaamet seadnud mehe fakti ette: kas müüd maa riigile meie määratud hinnaga või lõpetame selle teema. Mingile keskteele ametkond ruumi ei jäta.

„Kas selline ultimatiivses vormis asjaajamine on siis mingi kokkulepe maaomanikuga?” esitab Taimo Roosma retoorilise küsimuse. „Ma saan täitsa aru vanadest inimestest, kel maa kusagil raskesti ligipääsetavas kohas ja kes löövad käega, on pakutavaga nõus ning arvestavad lihtsalt oma kahjud kokku.”

Lisaks leiab Taimo Roosma, et kaitsealuste maade riigile ostmises on avarad võimalused korruptsiooniks, sest kõik nende maade konkreetsed võõrandamistehingud, sh makstud hinda sisaldavad dokumendid, on riik kuulutanud 75 aastaks salastatuks.

Ta ütleb, et ega tema küsitud 800 000 eurot ei ole ka kivisse raiutud ja üleüldse on tema sõnul seda väga keeruline välja arvestada, mis selle maa ning sealt potentsiaalselt saadaoleva puidu väärtus on praegu ja kui palju, ütleme, kümne aasta pärast.

„Kui keskkonnaamet tahab, et ma oma maa poolmuidu käest annaksin, siis võin ju ka vastukaaluks veidi üle pakkuda,” ütleb Roosma.

Praegu on nii tema kui ka teiste hinna üle vaidlust pidavate omanike kaitsealuse maa riigile võõrandamine kuni kohtuvaidluse lõpuni peatatud.

Müük saab põhineda kokkuleppel

Alates 2018. aastast kuulub piirangutega maade riigile omandamise korraldamine keskkonnaameti pädevusse, raha selleks tuleb RMK eelarvest, praegu viis miljonit eurot aastas. Kõik see on protsessi varasemaga võrreldes küll kiirendanud, ent pole lahendanud probleemi, sest nii mõnigi maaomanik peab riigi pakutavat raha kaitsealuse maatüki eest liiga väheseks, lisaks leitakse, et keskkonnaameti maade hindamise metoodika ei ole erapooletu.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna juhataja Tarvo Roose märgib, et amet hindab kõigepealt, kas piirangud konkreetsele maale, mida soovitakse riigile müüa, on piisavalt ulatuslikud, et vastata kehtestatud kriteeriumitele, seejärel teeb keskkonnaminister otsuse maa omandamise protsessi algatamise kohta ja avaldus kantakse järjekorda. Kui järjekord jõuab selle maatüki kätte, teeb keskkonnaamet maa väärtuse hindamise. Metsaga kinnistu puhul teeb amet selle vastava metoodika ja metsa inventeerimisandmete põhjal ise, võttes kasvava metsa väärtuse arvestamisel aluseks viimase kolme aasta puidu keskmise kokkuostuhinna.

Kui tegemist on maaga, mille põhiline väärtus ei ole mets, näiteks elamu- või põllumaaga, siis tellitakse selle väärtuse hindamiseks kinnisvara eksperthinnang.

Edasi saadetakse maaomanikule hinnapakkumine ja kui ta on sellega nõus, teeb minister lõpliku otsuse, mis läheb juba RMK-sse, kes lepib kokku notariaja maa võõrandamise vormistamiseks.

„Kõige suurem töö on hinnas kokkuleppele jõudmine. Kui omanik hindab oma maa väärtust kõrgemalt kui meie pakutud hind, siis võib kokkuleppe saavutamine keeruliseks osutuda. Keerulisemad juhtumid on olnud läbirääkimiste staadiumis oma poolteist aastat,” räägib Tarvo Roose. „Sageli kaasneb maaomaniku suurema ootuse argumentide hulka ka nn emotsionaalne väärtus ja seda on keeruline õiglaselt hinnata. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis jääb asi endistviisi, maa sundvõõrandamisega tegu ei ole.”


Roose ütleb, et ametkondliku kasutuse märge on määratud füüsiliste isikutega seotud kirjavahetusele, mis sisaldab inimeste täpsemaid kontaktandmeid.    


 
HINNAVAIDLUSEGA TEHINGUD ON PRAEGU PEATATUD

Keskkonnaameti looduskaitseosakonna looduskasutuse peaspetsialist Marko Angerjärv kinnitab, et kohtus on tõepoolest vaidlustatud kaitstavat loodusobjekti sisaldava metsaga kinnisasja hindamise metoodika.

Käimasolevaid kohtulahendeid ei saa keskkonnaamet täpsemalt kommenteerida, märgib Angerjärv.

Ta selgitab, et keskkonnaamet kasutab metsaga kinnisasja hinna määramisel metoodikat, mis on sätestatud valitsuse 8. juuli 2004 määruses nr 242 § 72.

Maaomanikega, kes nõustuvad riigi hinnapakkumisega, tehingud toimuvad. Kui hinnapakkumise ei sobi, on omanikul võimalik müügist loobuda.

„Praegu on pikendatud menetluste nimekirjas 32 kinnisasja, nendest 20 on hinnavaidlused, millest 16 on metsaga kinnisasjad,” selgitab Marko Angerjärv. „Ülejäänud 12 kinnisasja omandamise menetlus on pikenenud teistel põhjustel (maaomanik peab korraldama kinnisasja jagamise, vabanema hüpoteegist või ei ole tähtaegselt vastanud riigi hinnapakkumisele). Samas, perioodil, mil on toimunud hinnavaidlused metsa hindamise metoodika küsimuses, on riik jõudnud kokkuleppele 60 metsaga kinnisasja omandamise hinnas.”

Hinnas ei jõuta kokkuleppele ligikaudu 5% maa müügi sooviavalduse esitanutega. Nendel maaomanikel säilib võimalus teha tulevikus riigile uus ettepanek maa omandamiseks.

Pärast avalduse esitamist ja menetluse algatamist kantakse kinnisasi järjekorda ning hinnapakkumine tehakse järjekorra alusel. 2018. aastal tehti hinnapakkumine isikutele, kes olid avalduse esitanud aastatel 2012–2016. Määruse järgi võib riik lõpetada omandamise menetluse, kui hinnas ei jõuta kokkuleppele kuue kuu jooksul. Paar maaomanikku on ise soovinud menetluse lõpetamist, lisab Angerjärv.

„Kui tegemist ei ole metsaga kinnisasjaga, siis hinnaga mittenõustumise korral tellib maaomanik reeglina alternatiivse hindamise,” räägib ta. „Omandamise hinnas kokkuleppele jõudmine sõltub sellest, kas poolte eksperdid suudavad seisukohti ühtlustada ja koostada ühise hinnangu. Mõnel juhul on keskkonnaamet tellinud ka kolmanda hinnangu. Hinnavaidlus kujuneb ka nendel juhtudel tihti pikemaks kui kuus kuud.”


Artikli autor Ain Alvela
ilmus 18.04.2020 Maalehes
Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki
Toetused mälestistele
04.august 2020