Hea teada

Postimees: Omanike võitlus puuküürnikega toimub seotud kätega

facebook
08.juuni 2021
Ajakirjanik palus meie juhatuse liikmete Priidu Pärna ja Tõnu Toomparki kommentaari valusale teemale, millega liit on tegelenud aastaid.
Kertu Kirjanenenile tänud teema käsitlemise eest.
_______________________________________________________________
Eestis puudub praegusel ajal kiire lahendus olukorrale, kus puuk­üürnik on end sisse seadnud ning keeldub omanikule tema valdusi tagastamast.

Samuti ei või omanik üürnikku ka lihtsalt tänavale tõsta. Nõnda võib juhtuda, et üürileandja ei pääse oma korterisse ning peab ise puuküürniku võlgu tasuma.​    

Sellisesse olukorda sattus Linda (nimi muudetud – toim), kes oli abikaasa haiguse tõttu sunnitud oma korterist lahkuma ning üürima uue korteri, mis mahutaks tema lamava haige mehe magamisaset. Et nende enda korter seisis tühjana, otsustas Linda selle üürile anda. Tutvuste kaudu võttiski naine 2019. aasta mais korterisse üürniku. «Mina jäin ise üürnikuks uues kohas ja tema oli minu vanas korteris. Alguses kõik töötas, poiss maksis ilusti üüri, kuid siis ta vallandati,» meenutab Linda.

Vallandamine tõi kaasa võlad. Kuigi juba varemgi maksis mees üüri pigem ebaregulaarselt, vaatas Linda ebameeldivustest kõrvale, sest ühel või teisel moel suutis üürnik siiski üüriraha ära maksta. Täielikult maksmata jätmine tegi naise aga murelikuks.

«Alguses mõtlesin, et pole hullu, kui mõni kuu ei maksa – kriisiaeg ka ja paljud kaotavad töö. Olin mõistev,» räägib ta ning lisab, et mitme kuu vältel valetas mees, et üür laekub kohe-kohe. Kui tänavu märtsis täitus pool aastat viimasest üüri ning vee- ja elektriarvete maksmisest, otsustas Linda, et olukord ei saa jätkuda, ning palus mehel välja kolida. 25. märtsil tegi Linda tütar üürnikule erakorralise lepingu lõpetamise ning palus mehel kahe nädala jooksul ehk 8. aprilliks välja kolida.

Üürnik ei olnud aga plaaniga päri, tuues põhjuseks, et üürileping lõppeb alles mai lõpus. «Ta ütles lihtsalt, et ta ei koli. Asi läks politseisse ning nemad seletasid talle, et kas ta ei saa aru, et tegemist pole tema korteriga, ning ta peab välja kolima.»

8. aprillil läks Linda korterisse, et vahetada ära lukud. Vaatepilt, mis avanes, ajab naise ka intervjuu ajal nutma. «Kui esikusse astusime, siis ma esiti ei näinudki, sest pime oli. Kuid siis edasi minnes nägin, et korteris on kaos. Üürniku kass oli ära kraapinud kõik tapeedid ning see hais, mis seal oli... See oli kohutav,» meenutab Linda.

15. aprillil kolis üürnik lõpuks välja. Tapeetide, poole aasta üüri ning maksmata arvete eest mees tasuma ei nõustu ning ähvardab Lindat väljatõstmise eest kohtuga.


Taustakontroll on tähtis

Kinnisvaraanalüütik Tõnu Toomparki sõnul ei ole üürileandjal õigust üürnikku välja tõsta ning seda isegi juhul, kui üürnik ei maksa kokkulepitud kuupäeval kokkulepitud summasid. «Alati on võimalus kohtu poole pöörduda, kuid sealt kiiret lahendust ei tule,» selgitab Toompark ning lisab, et parim lahendus on tagada, et kõik oleks omaniku ja üürniku vahel korrektselt dokumenteeritud.

Kuigi üüri valdkonda reguleerib võlaõigusseadus, ei ole Toomparki sõnul konkreetne seadus hea, sest ei võimalda kiiret tegutsemist. «Näiteks väikestele üürileandjatele, kel on korter või paar – üks selline juhtum võib olla väga valus. Inimene on ostnud korteri, võtnud ehk selleks laenu, purjetab finantsvabaduse poole ja siis korraga selgub, et üürnik ei maksa ning inimene peab justkui siis ise veel maksma kõrvalkulusid. See võib üürileandja vaatest olla ülivalus,» sõnab Toompark.    

Küsimuse peale, mida peaks omanik tegema, kui saab tagasi rikutud korteri, sõnab Toompark, et üks võimalus on tagada, et omanikul on olemas korralik tagatisraha, millega kahjud kinni maksta (üüripinna omanikul on õigus nõuda üürnikult tagatisrahaks summat, mis on võrdne kolme kuu üüriga ning mis jääb võimalike kahjude põhjustamise korral omanikule – toim).   

Oluliseks peab Toompark ka omaniku tehtud korralikku taustakontrolli, nimetades seda riskide maandamiseks. «Esmalt võiks inimesega kokku saada ja rääkida, kas on tahtmine üldse konkreetsele inimesele oma korter üürile anda. Siis tuleks uurida krediidiinfost, kas inimesel on maksuvõlgnevusi pankade või mobiilsideettevõtete juures. Ja muidugi sotsiaalmeedia – kui inimesel on joomapildid kuskil sotsiaalmeedias, siis tuleks mõelda, kas pidu jätkub ka minu korteris või mitte.»

Eesti omanike keskliidu esimehe Priidu Pärna sõnul peaks võlaõigusseaduse kohaselt olema võlgnevus kahe kuu pikkune, et omanik saaks üürilepingu üles öelda. «Kui üürnik ei lahku, võib üüri kuni valduse vabastamiseni edasi nõuda,» sõnab Pärna.

Mis puudutab korteris kahjude tekitamist, on Pärna sõnul võlaõigusseaduse järgi – kui tegemist ei ole tavapärase kulumisega – omanikul õigus nõuda üürnikult kahju hüvitamist. «Jaanuaris jõustunud võlaõigusseaduse muudatused lubavad kohe alguses kokku leppida, et üürnik peab tegema korteris nn sanitaarremondi,» sõnab Pärna.


Vaja on paremaid seadusi

«Kogu selle asja puänt on selles, et riigikogu menetles just võlaõigusseaduse üürilepingu osa muudatusi eelmisel aastal. Paljud vabaühendused esitasid riigikogu õiguskomisjonile oma ettepanekud, näiteks kuidas puuküürnike vastu võidelda. Kahjuks võttis õiguskomisjon eelnõu vastu ühegi muudatuseta! Näiteks oli omanike keskliidu ettepanek luua igal pool suuremates linnades üürikomisjonid, mis kohtuväliselt vaidlusi kiiremalt lahendaks, samuti ettepanekud sätestada suuremad leppetrahvid ruumide mittevabastamise puhul ja võimalused seda kinni pidada tagatisrahast. Midagi ei arvestatud poliitikute poolt.»   

Eesti üürnike liidu tegevjuhi Urmi Reinde sõnul peaks Eestis kehtima korralik üüriseadustik. «Eestis ei soovi sellega tegeleda ükski poliitiline jõud ning kui riik ei ole silmagi pilgutanud probleemi tunnistamiseks ja noorele põlvkonnale elamisvariantide pakkumiseks, siis ei maksa ka imestada tagajärgede üle, mille üheks kirkamaks näiteks on puuk­üürnikud. Iga sellise isendiga tekib kisa üle terve maa, et siis vaibuda ja mõne aja pärast uuesti ilmuda,» räägib Reinde.

«Puuküürnikest ei saagi lahti, kuni ühiskonnas leidub pettureid ja pole jõudu neid karistada. Samuti on väga vaja korralikke seadusi, mis annavad õigusi ka üürnikele, esmajoones tagatistena – näiteks noortel peredel on Eestis väga raske püsivat korterit üürida. Õigust väljatõstmiseks vajavad tõesti ka omanikud. Inimene, kes võtab korteri üürile ega maksa selle eest, pole puuküürnik, vaid kurjategija ja nii tulebki teda käsitada. Aga see ongi seaduse sõnastada,» on Reinde seisukohal. 

 

Valduse tagasisaamine on kulukas

Väitega, nagu puuduks Eestis üürilepingutega seonduv õiguslik regulatsioon, ei nõustu aga justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunikud Kaidi Urgas ja Kristiina Koll, kes viitavad samale võlaõigusseadusele, mida mainisid ka Toompark ning Pärna, kuid mis viimaste hinnangul jääb ebapiisavaks.

«Üks peamine etteheide, mida on üüriõiguse kohta esitatud, on see, et Eesti üüriregulatsioon on üürniku poole kaldu ega võimalda pooltel omavahelisi suhteid piisavalt paindlikult reguleerida. Justiitsministeerium analüüsis, millistes aspektides oleks võimalik pooltele rohkem lepinguvabadust anda, ning vastavad muudatused jõustusid käesoleva aasta jaanuaris,» selgitavad nad.

Urgase ning Kolli sõnul on välja toodud ka probleem, mis on seotud valduse vabastamisega. Nimelt on toodud välja, et üürnikult valduse tagasi saamine on liiga kulukas ja aeganõudev. «Justiitsministeerium on ka seda küsimust põhjalikult analüüsinud, kuid kahjuks ei ole siin lihtsaid lahendusi võimalik pakkuda.»

Kolli ning Urgase hinnangul võib ette tulla olukordi, kus üürnik ongi üürilepingut oluliselt rikkunud, näiteks maksetega viivitanud, ning sellisel juhul on nõunike sõnul igati põhjendatud üürileandja soov vastav leping üles öelda. «Samas tuleb arvestada, et olukord ei pruugi olla alati must-valge ning poolte vahel võib esineda erineva sisuga õiguslikke vaidlusi,» sõnavad nad.

Mis puudutab Pärna mainitud ettepanekuid luua suurematesse linnadesse üürikomisjonid ning sätestada suuremad leppetrahvid, ütlevad Koll ning Urgas, et justiitsministeerium ei olnud üürikomisjoni loomise vastu, kuid see oleks eeldanud täiendavat analüüsi omavalitsustele sellise kohustuse panemise teostavatuse kohta. «Eelkõige on küsimus selles, kas neil on selleks piisavalt rahalisi ressursse. Sellele probleemile juhtis õiguskomisjonis tähelepanu ka linnade ja valdade liit.»

Leppetrahvide suurust puudutavas küsimuses oleksid Kolli ja Urgase sõnul üürileandjate huve esindanud organisatsioonid (Eesti üürnike liit, Eesti omanike liit – toim) tõepoolest soovinud ulatuslikumaid võimalusi leppetrahvides kokkuleppimiseks, kuid kohtud, Tartu Ülikool ja rahandusministeerium tõid välja võimaliku kuritarvituste ohu.


Artikkel ilmus 8.06.2021 Postimehes
Artikli autor Kertu Kirjanen
Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki