Hea teada

Villu Pella Eesti Päevalehes: tunnistagem, ainult tuuleenergiaga ei kindlusta Eesti elektrivarustust, õhus on mitmed ohumärgid

facebook
13.jaanuar 2022
Elering kinnitab, et ülekandeliinide kaudu on elektri varustuskindlus tagatud kuni 2030. aastani. Kas selles saab 100% kindel olla? Arvan, et mitte ning selleks on mitmeid ohumärke. Vaatame elektri varustuskindlustusega üleskerkivaid probleeme Eestis ja Euroopas. Kas Euroopa Liidul ja Eestil on elektrivõimsuste arendamise tegevuskavad?

Juba sajandivahetusel oli erinevate riikide energeetikas töökindluse ja varustusprobleeme. Taani energeetikaprofessor oli seetõttu mures energeetikaettevõtete juhtimisega. Ta leidis, et kahjuks on energeetikaettevõtete juhtimine läinud 20 – 22 aastaste ärijuhtimise eriala lõpetanud neidude kätte. Professori soov oli näha enne surma aega, kus energeetikud juhivad jälle energeetika ettevõtteid.

Varalahkunud akadeemik, energeetikaprofessor Harri Käär armastas öelda: „Poisid, vaadake alati inimese põhiharidust, mitte ainult momendi ametikohta“.

EL rohepöörde ajaloost. Aastaks 2020 pidime vähendama CO2 emissiooni 20% võrra, 2030. a. 30%. EL komisjon leidis selle olevat ambitsioonitu ning tõstis selle 40%-ni. Europarlament lisas 15% - „Eesmärk 55“. Peaminister teatas, et Euroopal on rohepöördeks (energeetikas) palju plaane, aga neid ei viida kahjuks ellu.

Eesmärgi püstitamisel peaksid selged olema meetmed ning tehnilised vahendid sinna jõudmiseks. Kahjuks need täna puuduvad ja on ainult läbimõtlemata poliitilised otsused. Ekspertide tagantjärele arvutused näitasid, et 40% eesmärgi täitmiseks peab tonn CO2 maksma vähemalt 75 eurot ning 55% korral vähemalt 125 eurot. Seega tänane CO2 hind vastab poliitilisele otsusele. Väga järsku muutust võimendavad pangad, millised ei soovi enam finantseerida fossiilsete kütustega seotud projekte.

Keegi ei ole jätkusuutliku kiirendatud taastuva energeetika arengu vastu, kuid see peaks siiski põhinema realistlikul stsenaariumil. Kas Taani professori eluunistus on täitunud? Ilmselt mitte. Akadeemik Kääri tähelepanekut silmas pidades juhivad EL (kliima)energiapoliitikat põhiharidusega prantsuse keele õpetaja ja ajaloolane. Kas Eestis on energeetikat suunavate inimeste põhiharidus töökohale vastav, igaüks saab ise otsustada?

Eks ennegi ole langetatud läbimõtlemata otsuseid. Näit. toiduõlist diisli valmistamine, gaasi viimine börsile. Tagajärjeks on gaasi hinna mitmekordne tõus. Venemaa on tänased pikaajalised lepingulised kohustused täitnud. Üks EL komisjoni asepresident püüdis ellu viia ideed, et üle viie aasta vana auto ei ole enam auto. Uus idee terendab – suhkrust õli valmistamine.

Kas Eesti energiamajanduse arengukavad viiakse ellu? Aastaid tagasi tutvustas MKM kõrge ametnik entusiasmiga uut järjekordset arengukava. Vastus küsimusele, milline on mehhanism selle kava elluviimiseks, oli, et mehhanismi ei ole. Ehk kava koostati lihtsalt selleks, et seadus nõuab.

Eesti varustuskindlusest
Elering kinnitab, et ülekandeliinide kaudu on elektri varustuskindlus tagatud kuni 2030.a. Kas selles saab 100% kindel olla? Autori arvates mitte ning selleks on mitmeid ohumärke. Eelmisel talvel piiras Norra elektri eksporti Taani. K.a. novembri lõpus vähendas Norra ülekandevõimsust Rootsi 1000 MW võrra ning Rootsi omakorda piiras Soome eksporti 400 MW-ni. Nende liinide läbilaskevõime on vastavalt 2200 ja 1200 MW. Norra toob põhjuseks Rootsi aatomijaamade sulgemise. Vattenfall teatas paar päeva hiljem, et ta ei suuda üksi kindlustada likviidsust Rootsi ja Soome turul ning kutsus ka teisi sellesse panustama. Soome süüdistab Eestit kõrgetes hindades, sest Eesti keeldub Venemaa elektrist.

Saksamaa sulgeb 2022.a. lõpuks kõik aatomijaamad ning söejaamade sulgemine on alanud ning lõplikult suletakse need 2030.a. Nende toodang on ligi 131 ja 65 TWh aastas. Aga elektri vajadus kasvab 680 TWh kuni 750 TWh. Ekspertide hinnangul tuleb käiku anda vähemalt 44 GW gaasil töötavaid elektrijaamu asendamaks suletavaid võimsusi. Elektriautosid peab 2030.a. olema 15 miljonit.

Elektrienergia defitsiit on lisaks Belgias, Inglismaal, Prantsusmaal. Isegi Rootsi vajab aeg-ajalt elektri importi Soomest, Leedust ja Poolast. Soome lõpetab elektri ostu Venemaalt 2035.a., Eesti 2026.a. jaanuarist. Investeeringute vajadus 7 EL riigis gaasijaamade rajamiseks 2025.a. on vähemalt 25 miljardit eurot ning 55 miljardit 2030.a.

Norra analüüs näitab, et energia ülejääk 2026.a. on neil ainult 3 TWh tänase 18 TWh asemel.
Poolas ei jätku juba täna võimsuseid, kuid me peaksime neilt saama Baltikumis puuduoleva elektri kui ühendame oma elektrivõrgud 2025.a.lõpus lahti Venemaast. CO2 kõrge hind teeb konkurentsivõimetuks Poola söejaamad. Poola oli vastu söejaamade kiirele sulgemisele, kuid EL sunnib seda tegema. Eesti valitsus toetas siin EL.

New York võttis vastu otsuse lõpetada uutes hoonetes alates 2026.a. gaasi kasutamise nii kütteks kui majapidamistes. Berliin kaalub seda sammu. See trend võib saada valitsevaks. EL on pikalt püüdnud lõpetada ahjukütet ning asendada see soojuspumpadega – elektri vajadus kasvab. Roheline tee on antud elektriautodele ning fossiilsetel kütustel autode tootmine lõpetatakse. Ülaltoodust näeme, et Euroopa energiaturu olukord tootmisvõimsustega seoses rohepöördega on väga-väga pingeline.

Eleringi kinnitus elektri olemasolu kohta aastani 2030 võib isegi õige olla, kuid ta ei anna hinnagarantiid ning ta ei saagi seda anda. Tundub, et Norra ekspertide hinnang on tõele lähedane: elektrit tarbime siis kui seda on, mitte siis kui vajadus on. Kõrge hinna tagajärg on sama.

Milliseid uusi tootmisvõimsusi siis Eestis nähakse?
Juhitavaid võimsusi kuni 2030.a. ilmselt juurde ei tule. Lootus rajatakse tuuleenergiale ning on inimesi, kes usuvad, et sellest piisab. Usu tasandil aga ei kehti mingid argumendid.
Graafikul Eesti tuuletoodang selle aasta sügisel Nordpoli andmetel:

Keskmine toodang moodustas 77 MWh ehk 24% paigaldatust võimsusest. Enefit Green väidab: Eesti vajaduse kattavad 1500 MW maismaa tuulepargid ning 1000 MW meretuulepark. Oletame meretuulepargi kasutusteguriks 0,35, siis Eesti toodang võiks olla ligi 7 TWh, mis siiski ei ole piisav. Arvesse võttes tuule heitlikkust nagu graafikult näha on, siis võivad esineda isegi mitmepäevased järjestikused puudujäägid.  

EG teatab, tuulevaiksetest päevadest saame üle paindliku tarbimisega – tarbimist tuleb ajatada, kõrgel hinnal on sama mõju. Enefit Greeni väide, et kahe aasta jooksul ei ole tuuletoodang olnud kunagi nullis, ei pea vett. Nordpooli andmeil on 2021.a. olnud terve rida nulltoodanguga päevi, eriti üllatav on see, et on esinenud päevi, kus tuulikud on tarbinud energiat (kas see on andmete viga?). Silmas peab pidama sedagi, et Eesti asub väga kitsas tuulekoridoris, mis teeb tuule eriti volatiilseks.

Ilma juhitavate võimsusteta ei ole varustuskindlus tagatud, mida kinnitavad Saksamaa, Taani ja Ühendkuningriigi kogemused. Nende riikide maismaa tuulevõimsusest III kv oli rakendatud ainult 14%. Pandi tööle kivisöe kaevandused ja –jaamad.

Kahtlemata on meile vaja taastuvale energia üleminekuks rajada täiendavaid tuuleparke. Kindlasti isegi suurema võimsusega kui ainult Enefit Green soovitab. Näit.: Taani tuuletoodang kõikus sel sügisel 119 kuni 4 481 MWh, Rootsis vastavalt 636 ja 8661 MWh vahel. Siit on näha, et ainult tuuleparkidega ei kindlusta oma vajadust. Headel päevadel võime elektrit eksportida ja teenida.

Arvatakse, et kõikumise küsimuse lahendab 500 MW pumphüdroelektrijaam. Emeriitdotsent Rein Oidrami arvutused näitavad, et see jaam kulutab rohkem elektrit kui toodab. Sellest asjaolust minnakse avalikkuse ees vaikselt mööda. Esialgne jaama kontseptsioon nägi ette, et jaam töötab ainult 500 h aastas. Ka 12 tunnine tööaeg ei kindlusta tuuletute perioodide vajaduse katmist. Kahtlane on seegi, kas meil saab üldse olema soodsa hinnaga elektrit kui turule tuleb üle 500 MW tarbija juurde. Detsembri algul oli Eesti öine tarbimine üle 1 100 MW, lisame sinna 500 MW ning saame ööpäevaringselt ligi 1 600 MW., tulevikus veel rohkem. Täna vajame veel kindlasti fossiilsetel kütustel töötavaid juhitavaid elektrijaamu.

MKM peaks suunama energiapoliitikat
Näib, et Eleringi kinnitused on ministeeriumi veidi uinutanud. Oleks hea kuulda, mis suunas me juhitavate elektrijaamade rajamisel liigume, sest eelpool oli näha, et loota ainult teistele ja tuulele ei ole kindel tee.

Päevakorras on ainukese ideena rajada tuumajaam ning seda mitte MKM eestvedamisel. See on Eestis kolmas aatomijaama arutelu peale Viljandit. Esimese arutelu algatas akadeemik H. Käär, teine oli 2000.a. alguses. Siis saadeti tudengid Rootsi õppima, TTÜ ja TÜ tegid ühiseid õppekavasid spetsialistide väljaõpetamiseks. Nüüd siis kolmas kord viieteistaastaste tsüklitega. Rohelised on ideele vastu, aga ise ei paku kahjuks töötavat alternatiivset lahendust.

J. Kerry, USA presidendi eriesindaja, oli väga optimistlik rohepöörde elluviimises, mille eeltingimuseks seadis ta elektrisalvestustehnoloogia (akude) olemasolu, rohelise vesiniku tootmise ja CO2 püüdmise lähema viie aasta jooksul, kuid hommikuks olid intervjuust need optimistlikud eeldused eemaldatud. Ekspertide hinnangul on akude, rohelise vesiniku tootmise ning CO2 püüdmise ja ladestamise laialdane kasutuselevõtmine kaugemal kui kümnendik. Tähtis on, et valitsus kohtleks kõiki võimalikke investeerijaid võrdselt ning väldiks senise praktika ühe ettevõtte eelistamisel.

Hind
Hinna vaadet alustaks Nukitsamehest tuntud laulu sõnadega: „otsi lolli, kes ei karda kolli kui on kollil rahamaitse suus“. Nordpooli avalikkusele esitatud hinnakujundamise metoodika jätab küll sellise mulje. Viimase pakkuja hinnaga müüakse elektrit kõigi tootjate poolt. See süsteem võis töötada ainult Põhjamaade turu tingimustes.

Täna, kus elektriturg ulatub Prantsusmaa ja Inglismaani, see metoodika ilmselt ei täida oma eesmärki. Norra ja Rootsi elektri tootmishind on ligi 40 €/MWh, börsihind oli aga enne Jõulusid kuni 400 €/MWh. Tuleb ju rahamaitse suhu. Igal juhul vajab metoodika auditit, mis ei väldiks kõrgete hindadega tootjate tulekut turule ja neile selle hinnaga tasumist. Ilmselt on selle kitsaskoha kõrvaldamiseks erinevaid teid. Kümnekordne „teenistus“ peaks siiski olema välistatud. Põhjamaadele on see metoodika majanduslikult ilmselt vastuvõetav.

Tuuleenergia toetajad Eestis väidavad, et tuuleelekter viib elektri hinna alla, vahel isegi väikesesse miinusesse. Unustatakse, kas tahtlikult või tahtmatult, et tuuletootjad teenivad ka miinushindadega toetuste kaudu. Toetuste lõpetamisel ilmselt kaovad turult ka miinushinnad. Seda kinnitab Eesti Energia nõudmine riigipoolsete garantiide järele tuulepargi rajamisel.

Eestisse ei ole oodata oma tuuleenergia odavat hinda: äriühingu eesmärgiks on teenida kasumit ja nagu me artiklist nägime – Euroopas on tootmisvõimsuste kriis, mis võimaldab hinda tõsta märksa üle tootmiskulude. Selle kinnituseks on see, et kui tootsime detsembri mõnel päeval vajamineva elektri ise, siis hind oli ikka 300 – 400 €/MWh tootmiskulu 150 €/MWh juures.

Jutt, et Eesti ei saa olla omaette hinnapiirkond, ei päde, sest me oleme korduvalt olnud omaette hinnapiirkond. Ainult piisavate fossiilkütustel juhitavate tootmisvõimsuste kindlustab meile lähikümnendil elektri olemasolu igal ajahetkel. Aatomienergeetika arendamine on kahjuks pika vinnaga projekt. Loodame, et me ei peaks väga paindlikult elektrit tarbima hakkama, kas siis selle puudumise pärast või liiga kõrge hinna tõttu.

artikkel ilmus Eesti Päevalehes 12.01.22

Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki