Hea teada

Priidu Pärna Postimehes: Kas sirp ja vasar on meie kultuuripärandi väärtuslikum osa?

facebook
01.juuli 2022
Muinsuskaitseamet algatas Sillamäe muinsuskaitseala loomise, mille ajastus paneb hämmastama. Riik tahab ühelt poolt suurendada omandipiiranguid omanikele, kuid samal ajal vähendab mälestiste renoveerimise toetusi, kirjutab Eesti Omanike Keskliidu esimees Priidu Pärna.

Suletud linna säilinud süda koos hiljuti rajatud promenaadiga on tõesti inimesele muljet avaldav. Ukraina sõja taustal on siiski kaheldav väärtustada riiklikul tasandil stalinistliku ajastu arhitektuuri.

Koostatud eksperthinnang ütleb üheselt, et tegemist on Moskva ja Leningradi spetsialiseeritud projekteerimisinstituudi arhitektide loominguga, olles üks paljudest Stalini ajal NSV Liidus planeeritud kaitsetööstust teenindavatest asulatest. Pehmelt öeldes mõjuvad juba aastaid tagasi välja toodud kaitseala loomise põhjendused täna külmajudinaid tekitavatena.

Eesti Vabariigis tahame kaitsta nõukogude arhitektide nagu A. Nikajev, A. Popov, F. Djuženko, M. Pospehhov stalinistlikku pärandit. Eksperthinnangus on tõdetud, et stalinistlik neoklassitsism oli võimuarhitektuur – võim suhtles inimestega tseremoniaalselt ja allutavalt.

Muinsuskaitse alla ei võeta mitte iga hinnalist objekti. Muinsuskaitseseaduse kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks see, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

Ametisse astuv ameti uus peadirektor on kahtluse alla seadnud kunagise V. I. Lenini nimelise kultuuri- ja spordikeskuse (linnahalli) riikliku kaitse vajaduse. Terve nõukogude sümboolikaga kaunistatud linnasüdame tunnistamine Eesti ainelise pärandi väärtuslikumaks osaks – selleks eesti kultuuri tipuks, mille säilitamine põhiseaduse preambuli kohaselt ongi Eesti riigi esmaseks eesmärgiks – oleks rahva üldise meelsusega vastuvoolu ujumine.

Muinsuskaitse ala loomisega kaasnevad sadadele omanikele täiendavad omandipiirangud. Hoonete renoveerimine võib vajada muinsuskaitse eritingimusi ja järelevalvet, lisauuringuid, suuremaid ehitustöid võivad teha vaid eripädevusega ehitusettevõtjad.

Riikliku kaitseala kehtestamisel tekiks topeltbürokraatia, kus omanik peab ehitustegevuseks suhtlema nii omavalitsuse kui riigiga erinevate lubade saamisel. Suuremad kulud ja lisabürokraatia on üheks põhjuseks, miks meie ajalooliste kaitsealuste väikelinnade keskused kiratsevad ja sinna ei investeerita.

Eestis on juba 12 muinsuskaitseala ning nende kaitsekordasid vaadatakse praegu üle. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel oli linnasüdamete riikliku kaitse alla võtmine tänuväärne viis, et päästa neid nõukogude elamuehitusprogrammi eest. Täna tunduvad riiklikud muinsuskaitsealad nõukogude korra jäänukitena, sest tollal muid kaitsetasandeid peale tsentraliseeritud riikliku järelevalve polnud.

Kultuuripärandi kaitseks nõuete kehtestamisel peab kaaluma, kas kaasnevad piirangud on sobivad, vajalikud ning piiravad isiku õigusi vähimal võimalikul määral. See eeldab, et muinsuskaitseala kaitsekorra sisustamisel ei saa lähtuda ainuüksi kultuuripärandi kaitse eesmärgist, vaid nende kehtestamisel tuleb analüüsida mõjusid omanikele ja elanikkonnale ning kaaluda alternatiivsemaid ja vähemkoormavaid variante.

Selmet kaitsealade kaitsekordi uuesti riikliku sekkumise vormina jõustada, tuleks ajalooliste linnasüdamete kaitse usaldada kohalike omavalitsuste kätte, kelle ülesanne on planeerimine ja sealhulgas miljööalade kehtestamine. Linnaruumi arengu suunamine on otseselt kohaliku omavalitsuse pädevuses, kuhu riik ei peaks sekkuma. Miljööväärtuslike alade kaitse üldplaneeringu alusel on levinud viis kohaliku kultuuripärandi säilitamisel nii Eestis kui Lääne-Euroopas. Kohaliku miljööala puhul saaks kõik ehitusküsimused lahendatud kohalikul tasandil.

Praegune ehitismälestiste nimekiri tervikuna tuleb põhjalikult revideerida, kuna 1997. aastal võeti ehitised kaitse alla automaatselt nõukogudeaegsete loendite alusel mälestiste tunnustele vastavust hindamata. Eesti ligi 5300 ehitismälestisest on 80 protsenti eraomandis. Kolmandik riigi kaitse all olevatest ehitismälestistest on hävimisohus, heas seisus vaid veerand, sama paljud mälestised on kasutuseta. Remondivõlg kasvab.

Selle kurva statistika juures kõlab absurdselt, et riik toetab nõukogudeaegse kolearhitektuuri lammutamist suuremas mahus kui ehitismälestiste renoveerimist. Euroopa Liidu avanevaid vahendeid ei pidanud valitsus vajalikuks pärandi säilitamisse investeerida. Kõlab uskumatult, et 2022. aasta eelarves hoopis vähendati ehitismälestiste toetusi veerandi võrra. Riik ei toeta, omanikul ise teha ei lasta.

Alles jäetud paari miljoniga tahab riik täita põhiseaduslikku kohustust tagada eesti kultuuri säilimine praeguste ehitushindade juures. Riigikohus on eelmisel aastal Hinni talu kohtuvaidluses osutanud, et riik ei tohi jätta mälestise omanikke üksi ja mittepiisav toetuste eraldamine võib olla alus riigi vastu nõudeid esitada.

Ettepaneku kasutada omandireformi reservfondi vahendeid muinsuskaitse aladel asuvate tagastatud väärtuslike ehitiste renoveerimiseks lasi «kultuurisõbralik» riigikogu sel kevadel üksmeelselt põhja.

Stalinistlik Sillamäe kesklinn vajab nõukogude ehituspärandile iseloomulikult suuri investeeringuid. Kaitsealuse arhitektuuri taastamine teeb selle omanikele veel ekstrakalliks. Kahetsusväärselt tahab riik ühelt poolt suurendada omandipiiranguid omanikele, samal ajal vähendab oluliselt mälestiste renoveerimise toetusi.

Pole kahtlust, et kaitseala asutatakse eesmärgiga säilitada kindlale ajastule, antud juhul stalinismi perioodile iseloomulikku. Riik asub katsele konserveerida nõukogude okupatsiooni ja kolonialismi relikt kõigi tema tunnustega ajal, mil Ukraina sõja taustal on ühiskonnas käimas laiem diskussioon vaenulike režiimide rajatud monumentide teisaldamise üle.

Küsigem endilt, kas Sillamäe stalinistlik kesklinn on eesti kultuuri DNA osa. Julgen kahelda. Eelmisel suvel seal jalutades tahtsin sisse vaadata 1950. aastal valminud administratiivhoonesse, kus täna tegutseb nii linnavalitsus kui volikogu. Minu soovile vastas linnavalitsuse infotöötaja eitavalt ja loomulikult mitte kodanikuga riigikeeles suheldes.

arvamuslugu ilmus ajalehes Postimees 29.06.2022
Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki
Toetame Ukrainat!
28.veebruar 2022