Hea teada

Saarte Hääl: Odav boiler võib vees ohtliku bakteri vohama panna

facebook
10.märts 2016
Odavam veesoojendaja, mille küttekehal on otsene kontakt veega, võib olla põhjuseks, miks boilerisse tekib kas katlakivi või vohab seal legionelloosi ehk leegionäride haigust põhjustav bakter.
Laias laastus jagunevad veesoojendid kolmeks: elektri­boilerid, kesküttesüsteemi ühendatud tarbeveeboilerid ja mõne muu energiaallikaga toidetavad veesoojendid, näiteks sauna­boilerid.


Levinuim on elektriboiler

Kuressaares tegutseva Tehnika Äri müügimehe Voldemar Arva sõnul kasutab enamik inimesi ikkagi tavalist elektriboilerit, olgu siis vertikaalset või horisontaalset, sõltuvalt sellest, kuidas ruumi mahub. Päris paljud on läinud ka seda teed, et paigaldavad majapidamisse suisa mitu veesoojendit. “Kui ikka suure boileri juurest on näiteks köögikraanini kümme või rohkem meetrit, siis pannakse valamukappi lihtsalt üks väike boilerike ja sellega säästetakse kokkuvõttes ka energiat,” märkis Arva.

Enamikul elektriboileritest on küttekeha otse vee sees. See on ühest küljest efektiivsem, aga teisest küljest kaasnevad sellega omad probleemid.

Arva selgitas, et kui vee temperatuur on kõrgem kui 70 kraadi, siis muutub katlakivi tekkimise protsess veesoojendis oluliselt intensiivsemaks, kui aga temperatuur jääb madalamaks kui 60 kraadi, siis kipub vesi haisema ja selles võib hakata vohama Legionella bakter. Ehk siis optimaalseim veesoojendi töötemperatuur on kusagil 65 kraadi juures.

Arva viitas siinkohal näitena maaküttesüsteemidele, mis ei teegi soojemat vett kui 55 kraadi. Neil süsteemidel on spetsiaalne programmeeritav Legionella-vastane funktsioon, mis tähendab seda, et elektriga köetakse süsteemis vesi paar korda nädalas 90 kraadini ja hävitatakse sel moel bakterid.


Kahiseb, siis puhastada

Kallimatel elektriboileritel asub küttekeha aga spetsiaalses hülsis, mistõttu see veega kokku ei puutu ja eelnimetatud muresid ei tekita. Lisaks on sellisel boileril küttekeha vahetamine lihtne, kuna veesoojendit pole vaja veest tühjaks lasta. “Eks nad kestavad kindlasti kauem, kuid vaatamata sellele, et neid nimetatakse ka hooldevabadeks, peaks neid aeg-ajalt ikkagi puhastama, sest mingisugust ollust ja mustust jõuab aja jooksul paratamatult kõikidesse boileritesse,” rääkis Arva.

Märgiks, et küttekeha ümber on midagi kogunenud, on boilerist kostev kahin. See tähendab, et küttekeha efektiivne töö on takistatud ja suureneb ka elektrikulu.

Kuidas saada boilerile õige töötemperatuur? Enamikul vee­soojenditel on temperatuuri reguleerimiseks termostaadi küljes üks väike keeratav nupuke ja boileri küljel sinipunane soojusnäidik. Kui kuum on boilerist tulev vesi täpselt, seda saab Arva sõnul kindlaks teha tavalise termomeetriga – lase anumasse paar liitrit vett ja kraadi ära. Ning vajadusel keera kuumust juurde või maha.


Keskkütteboilerid

Teine tõug veesoojendeid on keskkütteboilerid. Neid on ka mitmesuguseid: boilerid võivad olla mahutisisese kütte­spiraaliga, milles liigub küttesüsteemi vesi, aga on ka niinimetatud mantelboilerid, kus küttesüsteemi vedelik liigub tarbevee mahutit ümbritsevas kestas. Seda tüüpi veesoojendi hea külg on see, et talvel, kui keskküte nagunii töötab, on tarbevesi käes ilma elektrit kasutamata.

Tellimise peale on Tehnika Äri müünud ka kombineeritud süsteeme, kus keskkütteboilerisse on paigaldatud täiendav küttespiraal, mis saab energia päikesekollektorist. Ehk siis talvel soojendatakse tarbevett keskküttekatelt küttes ja suvel päikeseenergiat kasutades.

Olemas on ka gaasiküttel töötavad veesoojendid, kuid Saaremaal Arva teada neid praktiliselt ei tarvitata. Mandril seevastu kasutatakse gaasi nii elamute kütmiseks kui ka tarbevee soojendamiseks üsna palju.


Veest sõltub palju

Veesoojendi ja selle detailide eluiga ning tööefektiivsus sõltub suurel määral veest, mida seadmes kasutatakse. Meie tavalises kaevuvees on tihtipeale palju rauda, samuti on põhjavesi lubjarikas. Selleks, et meie agressiivse veega paremini toime tulla, on boileritesse paigaldatud magneesium­anood, kallimatel ka titaan­anood.

“Selle asemel, et lagundada veesoojendi sisekesta katvat emaili, hakkab vesi “sööma” magneesiumanoodi,” selgitas Arva anoodi toimimist. Lisaks parandab magneesium ka emaili tekkinud mikropraod.

Boilerit tuleb regulaarselt puhastada. Mida intensiivsem kasutus, seda sagedamini. Sellega seoses märkis Arva, et tema isiklikult pooldab horisontaalseid veesoojendeid. “Vertikaalsel boileril tuleb küttekeha sisse alumisest otsast ja see on koht, kuhu ladestub katlakivi ja muu sodi. Horisontaalsel boileril tuleb küttekeha sisse külje pealt ja korpusesse ladestuva sodiga kokku ei puutu. Võtab aega, enne kui see jama ükskord küttekehani jõuab,” põhjendas ta.


Sõltuvalt veest on boileri eluiga kümmekond aastat.

Eraldi lugu on saunakerise külge ühendatavad boilerid, mis enamasti paigaldatakse leiliruumi. Neid tehti varem rauast, kuid tänapäeval kasutatakse enamasti roostevaba terast, viimasel ajal ka nn merealumiiniumi, mis on tavalisest alumiiniumist korrosioonikindlam. 

Samas on merealumiiniumist valmistatud boilerid roostevabadest ka märksa odavamad. Arva juhtis saunaboilerite puhul tähelepanu sellele, et need peavad olema maandatud. Uuematel mudelitel on kinnituse küljes ka spetsiaalne mutter, kuhu saab maandusjuhtme ühendada.

Saunaboileritega on mitmel pool välja ehitatud ka lahendusi, kus kerisega ühendatud veesoojendist läheb toru pesuruumis asuvasse elektriboilerisse. Kui sauna ei tehta, ajab vee soojaks elekter, kui aga keris kuumaks köetakse, tuleb elektriboilerisse saunaboilerist juba kuum vesi ehk elektrit saunategemise ajal vee soojendamiseks ei tarvitata.

Selline süsteem eeldab loomulikult kaitseklappe ja paha poleks paigaldada torustikule nähtavasse kohta ka termomeeter, millega saab jälgida saunaboilerist väljuva vee temperatuuri ja niiviisi valida kerisekütmiseks sobiv režiim, et vesi keema ei läheks ja torustikke ohustama ei hakkaks.


Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki