Hea teada

Maaleht: Kuidas kaitsta loodust ja maaomanike õigusi?

facebook
14.oktoober 2016
Õiguskantsler esitas septembris Riigikogule ettepaneku viia loodus­kaitseseadus põhiseadusega kooskõlla – et inimene ei peaks hüvitise saamiseks aastaid järjekorras ootama.

Parlamentaarne arutelu õiguskantsleri ettepaneku osas viia looduskaitseseadus põhiseadusega kooskõlla alles algab, kuid laiemaks mõttevahetuseks on just õige hetk.

Ei ole põhiseadusega kooskõlas, et inimene, kelle maa kasutamisele on pandud olulised piirangud, peab nende eest hüvitise saamiseks järjekorras ootama 8–10 aastat. Põhiseaduse järgi tuleb aga sellised piirangud omandi kasutamisele, mis omanikule endale sõnaõigust eriti alles ei jätagi, hüvitada kohe, ning muudel juhtudel mõistliku aja jooksul.

Nentides, et eelarves raha ei ole või on seda liiga vähe, tuleb vaadata otsa ka nendele sadadele maaomanikele, kes enda realiseerimata huvide arvelt rahastavad praegu looduskaitset ca2000 ha suurusel alal.

Maaomanike mure on tegelikult meie ühine mure, sest loodust kaitstakse meie kõigi huvides. Selle asemel et investeerida oma lapse haridusse või teha teoks mõni ammune unistus, ootavad omanikud aastaid hüvitist looduskaitseliste piirangute eest, mis keelavad neil oma maad kasutada. Kusjuures piirangute kehtestamisel lubas riik lahkelt, et ostab need maatükid peagi ära.

Õiguskantsleri ettepaneku peamise, et mitte öelda ainsa lahendusena ei peaks silmas pidama üksnes suuremat rahasummat riigieelarves looduskaitseliste piirangutega maa ostmiseks. Riigil on võimalik raha asemel anda inimesele samaväärne maatükk.

Ilmselt on maadevahetuse-laadse abinõu taas kasutamise kaalumine mõnevõrra traumaatiline, kuid meenutagem, et nn maadevahetuse kohtuasjas ei mõistnud kohus hukka mitte maadevahetust kui meetodit, vaid sellega seotud kuritarvitusi.

Maatüki vahetamine teise vastu on võimalik, seda lihtsalt ei kasutata. Looduskaitseliselt väärtusliku maa ümberkruntimist võiks ja saaks alustada juba enne mõne uue kaitseala moodustamist ning vältida nii maaomanike ootejärjekorda sattumist.

Miks mitte julgustada kogukondlikku looduskaitset ja vajadusel luua selleks raamistik. Näiteks soodustada seda, et mõni üleriigiline ja pikaaegselt looduskaitsega tegelev organisatsioon loob platvormi annetusteks, mille eest soetatakse maaomanikelt loodusväärtusi sisaldavaid maatükke ning korraldatakse nende kaitset.

Inimene või ettevõte võib panustada jõukohase summa ning saab vastu teadmise, et teatud kohas on ka talle kuuluv looduskaitseala, kus tema osalusel kaitstakse olulisi loodusväärtusi. Kogukondlik looduskaitse annaks vahetu võimaluse paljudele ühiskonna liikmetele looduskaitses osalemiseks ning teisalt lubab piirangutega maatükid ära osta isikutelt, kes sooviksid tegevuspiirangutega maast vabaneda.

Riigil tasuks kaaluda sellise kogukondliku tegevuse toetamist nii praktilise tegevuse kaudu, kuid miks mitte ka eurotoetuste meetmete kavandamisel.

Loodusväärtuste kaitse on väga pikaajaline “projekt” ning sellest saadav ühiskondlik hüve aina kasvab. Ilmselt tunduvad põlismetsad ja kõnnumaad nii meile endile kui turistidele aja jooksul üha eksootilisema ja väärtuslikumana ning neid targalt ja säästvalt kasutades on meil terve ühiskonnana võimalik sellest nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt palju võita, rääkimata keskkonna kui sellise hoidmisest.

Keskkond on oluline ja eluline püsiväärtus. Seega tasub kaaluda, kas looduskaitselisi omandipiiranguid võiks maaomanikele hüvitada mõne pikaajalise finantsinstrumendi kaudu. Näiteks riik võiks osta maatükid omaniku nõusolekul kas järelmaksuga või väljastades maaomanikule maatüki eest (teatud tähtajaga) võlakirja, millelt makstakse iga-aastast intressi.

Kui võlakirjad on üleantavad, võiks nende pinnalt tekkida isegi nn võlakirjaturg. See võimaldaks maaomanikul talle kuuluva võlakirja võõrandada isikule, kel on vaba raha, et võlakirja eest kohe maksta, ja aega piisavalt, et teenida intressi ning oodata hetke, mil riik võlakirja lunastab. Maaomanik, kel raha vaja, saaks aga hüvitise kohe kätte.

Kindlasti on veel võimalusi ja usun, et laiapõhjalise arutelu käigus kuuleme mitmeid häid mõtteid. Aga mis võiks ja peaks loogiliselt kaasnema tõdemusega, et raha ei ole ega tule ning ühtegi muud lahendust maaomanike murele ka pole ega tule?

Veel kord, probleemiks ei ole ju omanikud ega ka nende põhiseadusega tagatud soov saada oluliste looduskaitseliste omandipiirangute eest hüvitist. Probleemiks saab sellises olukorras nimetada hoopis looduskaitselisi piiranguid, mille riik ise on kehtestanud.

Seda “probleemi” saab lahendada näiteks nii, et looduskaitselisi omandipiiranguid leevendatakse või need kaotatakse. Tean, et seda ei ole poliitiliselt korrektne välja öelda. Mõistagi olen juristina teadlik ka sellest, et see ei oleks mõnel juhul kooskõlas ELi looduskaitseõigusega.

Samas status quo olukord, mil maaomanikud peavad aastaid olema järjekorras, olles enne seda aastaid oodanud sellesse järjekorda “pääsemist”, ka kaitseala moodustamist, pole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Seega, otsigem ja leidkem lõpuks lahendusi!

Artikli autor: Evelin Lopman

Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki