Hea teada

Maaleht: Jaanilõketes põletatav olmeprügi tõstab õhureostuse ohtlikule tasemele

facebook
01.juuni 2017

Igal aastal 24. juuni öösel löövad kõik õhusaastet mõõtvate seirejaamade mõõteriistad “punasesse”, sest lugematus arvus lõketes põletatakse koos puiduga ohtralt plasti sisaldavat olmeprügi.

Läänemaal elav Maalehe lugeja (nimi toimetusele teada – I. S.) saatis foto eelmisel aastal Pärnumaal ühe ridaelamu hoovi tehtud jaanilõkke asemest. Mehe sõnul põletab üks inimene selles hoovis suve jooksul kaks korda umbes neljameetrise läbimõõduga lõkkeasemes suures koguses vahtplasti-vahtpolüstürooli, vanu plastist bensiini- ja õlikanistreid, plastpakendeid ja muud kraami. Nende põlemisel paiskub õhku mürkgaase.

“Lõke tossab kuiva ilma korral kaks-kolm päeva, eritades imalmagusat lõhna, mis ju viitabki stüreenile,” selgitas ta. Stüreen on aine, mille sissehingamist peaks kindlasti vältima.

Kõik ei sobi lõkkesse

Praegu on just see aeg, kui külaplatsidele kogutakse lõkkematerjali, et see jaaniõhtul süüdata. Keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna andmeanalüüsi grupi juhataja Marek Maasikmets nentis, et koos puhta puiduga läidetakse ka olmejäätmeid, kus on sees plasti.

Probleeme pole ainult jaanipäevaga – mürgiallikad süttivad juba esimeste soojade kevadilmadega ning samuti volbriööl.

Keskkonnauuringute keskusel on üle Eesti seirejaamad, mis neil perioodidel selgelt näitavad, et lõketes põleb peale puidu palju keelatud materjali.

Eriti peente osakeste kontsentratsioon õhus on normi piires, kui nende ööpäevane sisaldus on 25 mikrogrammi kuupmeetri kohta (µg/m3).

Eriti peente osakeste suurus on alla 2,5 mikromeetri.

Osakesed lendlevad õhus ja need on pärit näiteks kütmisest, maanteetolmust, olmetegevusest, autosõidust.


Jaanipäev

Eriti peente osakeste tasemed 2016. aastal jaanipäeval neljas linnaõhu seirejaamas. Narva ja Kohtla-Järve jaamades olid tasemed märgatavalt madalamad kui Tartus ja Tallinnas.

Õhku kerkivad eriti peente osakeste pilved, mida inimesed ja loomad sisse hingavad. Peenosakesi tekib ka puhta puidu põletamisel, kuid olmeprügi põlemisel lisanduvate peenosakeste keemiline koostis ja dioksiinilaadsete ühendite kogus on tervist kahjustav.

“Niipalju kui mina ringi sõidan ja vaatan, siis võin öelda, et üle 95-l protsendil lõketest, mida jälginud olen, on mingil määral plasti sees,” ütles Maasikmets.

Ta tunnistas, et samalaadseid vaatepilte, nagu Pärnumaal kirjeldatud näite puhul, näeb palju. Arutu plastipõletamise tõestuseks on mõõteriistade registreeritud andmed, mis näitavad õhus muu hulgas eriti peeni osakesi.

See on alla 2,5 mikromeetri suurustest osakestest koosnev imepeenike tolm, mis sisaldab kõikvõimalikke ühendeid ja mis suures koguses sisse hingates on tervist kahjustav.

Inimene ei pruugi tervisele ohtlikke osakesi otse lõkke ääres sisse hingata, aga see ei tähenda, et mürkidel mõju poleks. “Need ei kao kuhugi, pigem jäävadki ringlusse,” rääkis Maasikmets. “Kui on sobivad tingimused dioksiinide tekkeks, on need keskkonnas väga püsivad.”

Prügipõletamine on aiamaadel ja kodude ümbruses levinud. Mürgised ained ladestuvad aga lõkke ümbrusse. Kartuli- või kapsamaa on näiliselt puhtas paigas, aga kui seal kõrval on aastaid põletatud sobimatut prahti, on ümbruskonda ladestunud ka ohtlikud ained.

Keskkonnauuringute keskuse kliimaosakonna peaspetsialisti Hanna-Lii Kupri sõnul pole ohud peidus ainult taimedes. “Kui peetakse kanu või muid koduloomi, siis on samamoodi – see akumuleerub munades või piimas läbi looma.”

“Selge, et see tõstab teatud haiguste esinemise riski,” lausus keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna juhataja Erik Teinemaa. “See ei ole niimoodi, et täna hingan ja homme on vähk, aga kui 50aastaselt vähi saad, siis sa ei tea, millest see on, aga risk siiski kasvab.”


KOMMENTAAR:

Annika Pertman, keskkonnaameti jäätmebüroo jäätme peaspetsialist

Mürgised dioksiinid satuvad maapinnast toiduahelasse
Ühed mürgiseimad ühendid, mis tekivad kodusel jäätmepõletusel, on dioksiinid. Saasteained langevad maapinnale ja vette, kust siis need omakorda jõuavad meie toidulauale, kui tarbime sealsamas kasvatatud aiasaadusi.
Dioksiinilaadsete ühendite puhul on tegu väga toksiliste ainetega, mis on keskkonnas püsivad ja võimelised läbi toiduahela akumuleeruma.
Plastide mittetäielikul põlemisel tekkivad ühendid on ohtlikud päris mitmel põhjusel. Põletamisel tekkivaid keemilisi ühendeid iseloomustab suur vastupidavus füüsikalistele ja bioloogilistele teguritele. Need lagunevad mullas väga aeglaselt. Saastunud setetest ja mullast võivad ohtlikud ained uuesti keskkonda sattuda.
Organismi jäävad need samuti pikaks ajaks püsima. Paljud jäätmete põletamisel tekkivad ühendid on ka kantserogeenid ehk vähki tekitavad. Jäätmete põletamised tekkivad ohtlikud ained on sageli halogeenitud, lahustuvad halvasti vees, kuid on rasvlahustuvad. Seetõttu kuhjuvad pestitsiidid loomades ja inimestes lipiidirikkamatesse kudedesse (maks, neerud, närvisüsteem, rasvkude).
Kuna need on püsivad, siis ohtlike ainete kontsentratsioonid kasvavad sadu kordi ja võivad toiduahela tipus olevates organismides jõuda mürgiste kontsentratsioonideni.
Röövlindudel, mereimetajatel (näiteks hülged, delfiinid, vaalad) ning katseloomadel (närilistel) põhjustavad ohtlikud ained kasvajate teket, suremuse kasvu, häireid immuunsus-, endokriin- ja närvisüsteemis ning paljunemises.
Kuna paljud jäätmete põletamisel tekkivad saasteained on püsivad ja kuhjuvad organismis, on nendega seotud eelkõige kroonilised ehk pikaajalised mõjud.
Jäätmete põletamisel tekkivate ühenditega seostatakse inimestel eelkõige järgmisi terviseprobleeme: vähk; närvisüsteemi- ja käitumishäired, sh õppimis- ja keskendumisvõime langus; biokeemilised muutused immuunsüsteemis; paljune-mishäired; diabeet.
Koduaias tehtavas lõkkes tohib põletada üksnes immutamata ja värvimata puitu ning kiletamata pappi ja paberit. Muid jäätmeid kodumajapidamises põletada ei tohi.
Kodumajapidamises jäätmete põletamine on jäätmeseaduse rikkumine, mille kohaselt on jäätmevaldaja kohustatud käitlema tema valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele või andma need käitlemiseks üle selleks õigust omavale isikule.
Lisainfot prügi põletamise ohtlikkuse ning jäätmete ringlussevõtu ja õhukvaliteedi kohta leiab keskkonnaministeeriumi teavituskampaania “Säästad või saastad?” kodulehelt www.lõke.ee. Ning kui märkate prügi põletamist, andke sellest teada keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313.

Kahju saavad ka teised

Teinemaa sõnul rikub prügipõletaja enda tervist, aga halvem on see, et lisaks kahjustab ta teisi. Ka nende tervist, kes üritavad korralikud olla, ei põleta prügi, aga ometi hingavad mürkaineid endale teadmata sisse.

“Võib-olla 10 aastaga juba see mõju tuleb, aga mitte paari korraga,” lisas Marek Maasikmets. “Teisi tegureid, mis seda vähiriski tõstavad, on ka palju, aga see on lihtsalt üks faktor, mis tõenäosust tõstab.”

Seepärast on oluline, et inimesed jälgiksid, mida nad lõkkesse panevad. Ning kui märgatakse kellegi teise lõkkes plasti ja muud sellist, mida seal olla ei tohiks, tasub helistada keskkonnainspektsiooni numbril 1313.

Eelmisest aastast on keskkonnauuringute keskusel kõnekad andmed Tartu seirejaamast. Tegelikult ka mujalt, aga Tartus kerkis mullu 24. juuni öösel eriti peente osakeste tase kõige rohkem.

Kui 23. juuni samal kellaajal oli eriti peente osakeste hulk umbes 8 mikrogrammi kuupmeetri kohta, siis 24 tundi hiljem, mil rahvas jaanilõkked läitnud, kerkis tase ligi 90 mikro-grammini kuupmeetri kohta. Ööpäevane piirnorm on 25 mikrogrammi.

Ida-Eestis ohtu vähem

Tallinnas, kust rahvas jaanipäeviti pigem maale sõidab, kerkis tase umbes viielt viiekümnele ehk kümme korda, nagu ka Tartus.

Seda, et jaanipäev on selgelt eestlaste pidu, näitab fakt, et suure muukeelse elanikkonnaga Narvas ja Kohtla-Järvel oli eriti peente osakeste hulga suurenemine palju väiksem – nende hulk kerkis pisut üle 20 mikrogrammini kuupmeetri kohta.

Ka volbriöö statistika näitab, et õhku paiskub liiga palju seda, mida seal võiks vähem olla. Mullu 1. mail oli Tartus eriti peente osakeste kontsentratsioon ühes kuupmeetris õhus ca 55 mikro-grammi. Päev varem samal kellaajal oli see näitaja umbes 13.

Üsna ebatervislik on olukord ka aastavahetusel. Ilutulestikku on ilus vaadata, aga samal ajal võiks respiraatorit kanda. Viimasel aastavahetusel paiskus Tallinnas õhku ligi 100 mikrogrammi eriti peeneid osakesi kuupmeetri kohta, mida oli kümme korda rohkem kui päev varem.

Muide, ohtliku olmeprügi põletamise eest saab keskkonnainspektsioon trahvida eraisikut kuni 1200 euroga. Lõkkes võib olmeprügist põletada ainult paberit ja kiletamata pappi.


Plasti põletatakse endastmõistetavalt ka koduahjudes

Ivar Soopan

Õhku paiskuvad ohtlikud ained on probleem mitte ainult pidupäeviti. Mõõtetulemused näitavad, et inimesed põletavad plasti ka talvisel ajal ahjus.

Keskkonnauuringute keskuse õhukvaliteedi juhtimise osakonna andmeanalüüsi grupi juhataja Marek Maasikmetsa sõnul valiti Tartu mõõtmiste käigus välja plasti põletamise markerid, mida saab õhu kaudu identifitseerida. Nii saavad mõõtjad kindlaks teha, kas ahjus põlesid küttepuud koos mingisuguse plastiga.

Senised tulemused kinnitavad, et kütteperioodil on õhus plastifikaator tereftaalhape, mida kasutatakse plastis.

“Seda õhus leidub, ja ainuke seletus ongi, et see peab olema plasti põletamise tagajärjel tekkinud,” lausus Maasikmets.

“Tereftaalhape korrelleerub hästi just biomassi põletamisest pärineva tahmaga. Sellest saab järeldada, et allikas peaks olema üks ja sama. Kui biomassi põletatakse, siis enamasti Tartu tingimustes on see ahiküte ja eramud ning sealt on näha väga tugev korrelatsioon tereftaalhappe ja tahma vahel,” kõneles Marek Maasikmets.

Keskkonnauuringute keskuse kliimaosakonna peaspetsialist Hanna-Lii Kupri juhtis aga tähelepanu sellele, et tereftaalhapet leidub ka värvides, ent kuna õhuseirepunktide läheduses pole näiteks autovärvitöökodasid või muid ettevõtteid, mis oleks seotud värvimisega, on hape üsna kindlalt pärit elanike küttekolletest.

Huvitaval kombel tõuseb plastist pärit mürgiste ainete sisaldus õhus ka neil päevadel, kui linnades korraldatakse ühiseid jõulukuuskede põletamisi.

Kupri märkis, et biomassist tulenevat musta süsinikku on siis õhus väga palju ning tavapärasest suurem on ka tereftaalhappe hulk.

Hanna-Lii Kupri ei osanud täpset põhjust nimetada, kuidas jõulukuuskede lõketesse plasti satub, kuid pakkus, et ilmselt viivad inimesed pudenevate okastega kuused kogumiskohta prügikottides ja need põlevad koos puudega.

Võimalik, et keegi veab lõkkepaikadesse enne lõkke süütamist ka mingit muud prahti, pakkus ta.

“Kas inimesed tõid vahepeal kusagile spontaansesse lõkkesse kodust midagi juurde, seda täpselt ei tea, aga graafiku peal tulemustest näeme ära, et biomassi on põletatud, ja kuna niisugune lõkkeaktsioon oli, siis ilmselt läks midagi sellist kõrgemakontsentratsioonilist plastilaadset sinna juurde,” rääkis Kupri.


KARISTUS

Ivar Soopan

Trahvida saab kuni 1200 euroga

Ohtliku olmeprügi lõkkes põletamise eest saab keskkonnainspektsioon mõista eraisikule trahvi kuni 1200 eurot.

Lõkkes võib olmeprügist põletada vaid paberit ja kiletamata pappi, aga nii kui mängus on kile või muu plast, rehvid, rõivad, jalanõud, värvipurgid, lakitud ja värvitud mööbel jms, tuleb see viia jäätmejaama.

Jäätmete kogumise punktid on aga tihtipeale maaelanikest kaugel ja osa jäätmeliikide äraandmise eest tuleb maksta. Seepärast on lihtsam need ära põletada.

Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul ütles, et karistamine pole peamine abinõu. "Tähtsam on, et inimesed ise mõtleksid, mida nad teevad," lausus ta. "Rohkem küll harjumusest ja kulude kokkuhoiuks."

Olmeprügi põletamine on rohkem levinud eakamate hulgas, sest nii on harjutud tegema. Kilepakendid, tetrapakid ja muu selline olmeprügi on suhteliselt uus nähtus. Paari aastakümne eest võis kodu juures olmeprügi rahuliku südamega põletada, sest keelatud kraami ei tekkinud. Asju pakendati peamiselt paberisse ja klaastaarasse. Nüüd on need asendunud plastiga, aga harjumused on jäänud ning olmeprügi leiab ikka tee lõkkesse.

Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki