Kodu omamise soodustamine ei ole odav. USA-s on aastaseks kuluks hinnatud 1% rahvatulust. Suurim kulu riigile on kodulaenuintressi maksustatavast tulust mahaarvamine, mis pole õigustatud ka sissetulekute jaotuse seisukohast – seda soodustust kasutavad suurema sissetulekuga inimesed.

Kui USA presidendil Donald Trumpil õnnestub lähema aasta jooksul mõni majandusreform ellu viia, siis on see maksude langetamine. Eelarve tasakaalustamiseks on kavas kaotada moonutavaid maksusoodustusi, aga mitte kodulaenu intressisoodustust – selle on Trump selge sõnaga välistanud. Trumpi plaani puhul peab veel märkima, et ta tahab teha mõned maksumuudatused, mis soosivad kinnisvaraarendajaid nagu ta ise.

Aga probleem ulatub kaugemale kui Trump ja vabariiklased. Kodulaenu võtmist soosiv poliitika on ääretult populaarne. Peaaegu kõik poliitikud on seda toetanud, pidades koduomanike osakaalu maksimeerimist iseenesestmõistetavaks eesmärgiks. Ja USA pole kaugeltki ainus riik, kus seda tehakse. Näiteks Suurbritannia subsideeritud programm Help To Buy võimaldab kodu osta ainult 5% omafinantseeringuga.

Enamik majandusteadlasi on kodu omamist subsideeriva poliitika peale ammu kulmu kortsutanud, aga valdavalt vait olnud. Ja nüüd ei taha paljud ameeriklased enam eksperte kuulata. Millal usaldus ekspertide vastu kadus? Kas polnud see kinnisvara- ja finantskriisi ajal, mille ette nägemist majandusteadlastelt oodati?