Hea teada

EPL: Tallinna võimumäng vanapaari maatükiga: kadunud dokumendid, kokkulepetest taganemine ja allkirjade väljapressimine

facebook
03.august 2017

Üle 20 aasta pole pärijad neile omandireformiga tagastatavat Nõmmel asuvat maad Tallinna linnalt tagasi saanud.

Vaidlus on käinud isegi Euroopa inimõiguste kohtus. Riigikohus trahvis linna liiga pika menetluse eest 50 000 krooniga.

Pärast kogu seda aega on linn teinud vanapaarile ettepaneku tagastada neile vähem kui kolmandik maast.

„Mul ei ole sellist suurt sinekuuride armeed, kelle käsutuses on sajad miljonid maksumaksjate, sealhulgas ka minu suguvõsa raha. Mul ei ole vilunud kirjade kirjutajaid, keda kasutada fabritseeritud paberite ümberlükkamiseks. Ka arvuti on vana ja sageli tõrgub. Sellises olukorras pidin kaebuse kirjutama ise.”

Need read on kirjutanud riigikohtule esitatud kassatsioonikaebusse naine, kelle maad pole Tallinna linn üle 20 aasta tagastanud. Kaebus pole esitatud selleks, et tuvastada, kas maa ikka peab talle kuuluma, vaid selleks, et linna karistataks venitamise eest rangemalt kui enne. Varasemat kohtuotsust pole Tallinna linn täitnud.

Anne Nurm, kes vastse noorikuna koos abikaasa Woldemariga 1930-ndatel kõnealusele Nõmmel asuvale maatükile talu ehitas, pidi linnaametnike venitustaktikale alla vanduma ja lahkus siit ilmast 1998. aastal, enne kui menetlus lõpule jõudis. Oma maad ta tagasi ei saanudki. Anne pärandas selle edasi oma õetütre tütrele ja tema abikaasale, kes eluajal teda abistasid ja toeks olid ning nüüd jätkavad vaidlust linnaga.

nurme maa

Miks ikkagi pole Nurme maad suudetud pea terve iseseisvusaja omanikele tagastada?

Alustame algusest. Et maa tagasi saada, käskis linn 1996. aastal õigustatud subjektil ehk pärijatel neile selle mõõtmise eest välja käia 100 000 krooni, pakkudes kohe ka alternatiivi loovutada mäenõlv maa lõunaosas – magus krunt, millele maa omanikud olid esitanud avalduse elumaja ehitamiseks. Linnaametnikud olevat ähvardanud, et kui nad sellisele pakkumisele alla ei kirjuta, jääb maa tagastamine soiku, räägivad pärijad nüüd Eesti Päevalehele, kui jalutame kõnealusel maal mööda rohelusest ümbritsetud kruusateed ja nad meenutavad aastakümnete pikkust vaidlust.

Anne ühes pärijatega ei leppinud sellise olukorra, justkui linna väljapressimisega. Maa mõõtmine telliti omal käel, poole odavamalt. Tehti piiriprotokollid ja maa toimik sai valmis. Nüüd oleks pidanud kõik juba kiiresti minema, ent võta näpust – linn ei jäänud ametliku protokolliga rahule. Tuli teha uus mõõtmine ja piiritähised üles märkida.

Ilma igasuguse arenguta möödus aasta ja Anne esindaja läks linnavalitsusse asja uurima. Seal rääkis ta linnametnik Anne Lõokesega, kes oli üllatunud, et maa tagastamine on niivõrd venima jäänud, ja lubas protokollid valmis teha, et asi lahenduse leiaks. Ja tegigi.

Linn otsustas teha maale suusarajad

Siis astus mängu Tallinna linnavaraameti linnamaade ja maakorralduse osakonna juhataja Alo Brandt, kes ütles, et piire tuleb veel parandada ja maad tagastada ei saa. Jälle märgiti uued piiritähiseid. Muu hulgas nimetas linn selle käigus osa Nurme maad ümber sotsiaalmaaks, mis on linnarahvale ühiskondlikuks kasutamiseks.

Miks seda vaja oli? Sellele küsimusele leiab vastuse linnavalitsuse 1998. aasta dokumendist, kus seisab lausekatke: „Tagada juurdepääs Tähetorni tn 4a maaüksusele ja krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu) rajale.” Pärijad usuvad, et siin oli mängus linnasekretär Toomas Sepa käsi, kes oli oma südameasjaks võtnud rajada maale Nõmme suusarajad. Anne polnud nõus, et tema maale luuakse kõikidele ligipääsetav suusarada, ja maa jäigi jälle tagastamata. Pärijad andsid asja hoopis halduskohtusse, mis tegi samal aastal otsuse tühistada linnavalitsuse dokumendist suusaradade punkt. Kohus rõhutas, et omandireform ei võimalda selliseid nõudmisi esitada.

Seepeale tegi linnavalitsus jälle korralduse, mis tühistas Nurme maa tagastamise. Vaidlus viidi uuesti kohtusse, kus pärijad said võidu. Lõpuks läbis vaidlus kõik kohtuinstantsid ja jõudis 2011. aastal isegi Euroopa inimõiguste kohtusse, mis kohustas linna 1998. aasta halduskohtu otsuseid täitma ja maa tagastama. Tekitatud kahju eest määras Euroopa kohus linnalt välja hüvitise 4000 eurot, rõhutades, et tegemist ei ole hüvitisega tagastatava maa eest, vaid maa tagastamise venitamisega tekitatud kannatuste eest.

Tuleme tagasi 1998. aastasse. Pärast halduskohtu otsuseid kadus Nurme maa toimik linnaametnike kapist ja maa tagastamine jäi soiku. Samal ajal hakkas Tallinna linn kohtuotsuste kiuste läbi Nurme maa suusaradasid rajama. Märge ehitise teatise kohta ilmus registrisse muuseas alles kuus aastat hiljem.

Linnaametnike pealepressitud suusarajad osutusid ohtlikuks, Nurme maale rajatud nõlvalt sõitsid lapsed järjest suure hooga rajalt välja autoteele. Pärast mitut intsidenti nimetas linn suusaraja terviserajaks. Muu hulgas ilmus metsa alla silt, et tegemist on ohtliku rajaga.


Maast hammustatakse tükk looduskaitsealaks

1999. aastal sai Nõmme linnaosavanemaks Urmas Paet, kes soovis luua Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala, mis katnuks ka Nurme maad. Paet pakkus koos linnavaraameti ametniku Brandtiga pärijatele hea tahte märgiks asenduskrunte. Pärijad olid pakkumisega nõus, krundid valiti välja. „See on minu jaoks üllatav, et see asi ikka veel kestab,” konstateerib Paet telefonitsi Eesti Päevalehele, meenutades 17 aastat tagasi peetud läbirääkimisi ja looduskaitseala loomist.

Huvitava aspektina tuli 2000. aastal, kui omandireformiamet suleti ja selle töötajad koondati, üllatuslikul kombel välja ka Nurme maa kadunud toimik. Leid dokumenteeriti. „2000. aastal leidis Vabaduse väljak 10, III korrus ORA, toast nr 2 Peeter Rahnelilekuuluvast kapist vanade ajalehtede hulgast kolm toimikut, nende hulgas Tähetorni 4a, Nurme talu maade tagastamise toimik,” seisab dokumendil.

Ent ka looduskaitseala asenduskruntidega vahetamine venis. Möödus lausa 13 aastat, kui Anne pärija sai linnavalitsusest uue kirja, milles Brandti juhitav linnavaraamet teatab, et pakutud asenduskrunte pole võimalik vahetada, sest maareform ei näe võimalust maareservi luua.

Linnavaraameti õigusosakonna juhataja Tiit Mäger põhjendas Eesti Päevalehele, et seadus muutus ja kokkuleppest polnud enam võimalik kinni pidada. Siin tuleb märkida, et seadus muutus alles kolme aasta pärast ehk 2016. aastal.

Paeti sõnul oleks linn hea tahte märgiks siiski saanud pakutud krundid vahetada. „Ju siis ei tahetud anda,” nendib ta. Pakutud krundid, muu hulgas Tallinna populaarseimas linnaosas Kalamajas, said endale suurarendajad.

Vahepeal on linn ehitanud Nurme maale juurde suusasilla, millest pärijad kuulsid Eesti Päevalehe kaudu 2004. aastal. See tehti samale kohale, kuhu pärijad tahtsid 20 aastat tagasi elumaja ehitada. Silla ehitamisest meenub neile seik: kui üks neist ehitajate juurde protestima läks, lubas kopamees temast üle sõita. „Ma seisin ees, ütlesin, et teil pole mitte mingisugust õigust siia maale midagi ehitada ilma õigustatud subjekti loata. Mees helistas linna ja ütles, et on antud käsk jätkata ja kui [ma] eest ära ei tule, võtab mu kopa peale, viskab veoautosse ja viib prügimäele. Seisin siis talle ette. Tema hakkas sõitma ja mina pidin alla vanduma, tulin eest, kartsin, et sõidabki must üle,” rääkis pärija. Linna ei takistanud silda ehitamast asjaolu, et selleks tulnuks seaduste järgi pärijatelt luba küsida.


Linn: asi venib pärijate pärast

Vaidlus on praegu jõudnud niikaugele, et linnavalitsus pakkus 2013. aastal lõpuks kompromissina pärijatele Nurme maast tagasi kolme krunti. See pakkumine jõudis pärijate postkasti iroonilisel kombel koos linnapea Edgar Savisaare pildiga sünnipäevaõnnitlusega. „No kas ei ole mõnitamine?” küsib pärija.

„Täna me pakume neile kolme krunti tagasi. Nad peavad kohale tulema ja allkirjastama. Tegelikult on maavanem öelnud, et kui nad allkirja andma ei tule, siis võib linn maa üldse tagastamata jätta,” selgitab Mäger. Tema sõnul on pärijad vaidlustanud põhimõtte pärast kõike ja maa tagastamine venib hoopis nende tõttu.

Pärijatele pole liiga tehtud, pigem on neile isegi vastu tuldud, usub linnavara õigusosakonna juht. „See pole harukordne, et menetlus on nii pikalt veninud. Tavainimesena ma ei näe siin räiget ülekohut. Meil on ka paljusid, kes on üldse oma maast ilma jäänud,” ütleb ta.

Pärast 20 aastat on linn niisiis teinud Nurme maa pärinud vanapaarile ettepaneku tagastada alla kolmandiku algsest maast. Ilma jäid nad nii alast, millel on nüüd ohtlikud suusarajad, kui ka looduskaitsealast, mille eest lubati asenduskrunte. Viimase takistusena ei lase neil linna pakkumist vastu võtta tõsiasi, et nüüd tagastatavale maaosale peaksid nad ise ehitama läbi looduskaitseala juurdepääsutee, mille hinnapakkumised jäävad 300 000 euro kanti.

Tasub mainida, et riigikohus trahvis 2003. aastal linna menetluse venitamise eest 50 000 krooniga. Vaidlus ei ole lahenenud seniajani. Ohtlikud suusa- ja terviserajad on aga metsa all endiselt olemas.

_________________________________________________________________________________________

Kõik on olnud seaduslik

Linnasekretär Toomas Sepp

Kõnealune korraldus on seaduslik, läbinud kohtuliku kontrolli ning jõus ja täitmiseks kohustuslik kõigile osapooltele. Kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva maaosa eest on välja makstud septembris 2014. (Sepp peab silmas 4000 eurot, mille Euroopa inimõiguste kohus mõistis – toim) Tagastatud maaüksuste maakatastris registreerimiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks on ette valmistatud dokumentatsioon, mis ootab pärija allkirja. Pärast seda saab minna edasi maa omandiõiguse ülemineku lõpliku vormistamisega.

Kuna Nõmme-Mustamäe terviseradade maareform on olnud avalikkusele olulise tähtsusega ja seotud keerukate õigusvaidlustega, olen osalenud ka linnavalitsuse otsuste tegemisele eelnenud haldusmenetluses. 1998. aastal moodustas linnapea Ivi Eenmaa töögrupi Nõmme spordikeskuse tervisespordiradade tuleviku ja sellega seotud maatagastamise küsimuste läbivaatamiseks ja ettepanekute läbitöötamiseks ning määras töögrupi juhiks mind. Töögrupp tegi linnavalitsusele ettepaneku algatada detailplaneering tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa ja tagastatava maa piiride määramiseks ning tervisespordiradade aluse maa munitsipaliseerimiseks. Tänaseks on töögrupi ettepanekud ellu viidud.

Tallinna linna seisukoht maavaidluses on olnud, et tervisespordiradade alune maa peaks jääma avalikku kasutusse, et seda saaks kasutada tervisespordiks. Sellele seisukohale on asunud nii riigi maa-amet, Harju maavalitsus kui ka kõik kohtuastmed, kus seda teemat on arutatud.

_____________________________________________________________________________________________

Kas tegu on linna tahtliku venitamisega?

Vastab omanike keskliidu juht Priidu Pärna

Siin saab üldistada, et linnavalitsus ei ole omandireformi puhul järginud halduse head tava ja mõistlikku menetlusaega. Umbes 20 aastat menetlust on üle mõistuse! Eesti omanike keskliiduni on jõudnud ka teisi näiteid, kus asju ei lahendadata ja hoitakse kinni. Seda eriti majade ümberasujatele tagastamisel, kus võis näha selgeid poliitilisi korraldusi linnavalitsuse tasandilt asjaga mitte tegeleda lootuses, et kord kui riigis võimule saadakse, soovitakse seadusi muuta.

On lausa kohtulahendeid, kus kohus on Tallinna linna trahvinud asja tahtliku venitamise pärast. Keskerakond ei ole õigusjärgsete omanike ühiskonnagruppi kunagi suhtunud eriti soosivalt ja on seisnud nn sundüürnike poolel. Nii on tagastamata ka Mustpeade maja ja Niguliste kirik, kuigi miski ei segaks seal sõlmimast kokkuleppeid kultuuriasutuste tegevuse jätkamiseks.

_______________________________________________________________________________________________

Jüri Ratase allkiri ebaausal erastamisel

Nurme maad puudutab ka tehing, millega linn eesotsas praeguse peaministri Jüri Ratasega, kes oli aastail 2005–2007 Tallinna linnapea, müüs ära tüki pärijate maad. Tähetorni 4a krunt on endine Nurme maa, millel asetses Anne ja Voldemari ehitatud talumaja, ja selle müüs linn võltsitud dokumentide alusel uuele omanikule.

Nimelt oli tolle krundi ostu eesõigus Selma Sellil, kes selleks taotlust ei esitanud, sest tal oli pärijatega kokkulepe, et pärast maa tagastamist ostavad pärijad temalt maja tagasi. Omandireformi seaduse järgi tuli vastav eelisostu taotlus esitada hiljemalt 1. jaanuariks 1998. Dokumendiregistris on aga eelisostuõigus 2006. aastal märgitud tema pojale Kalju Sellile, kes müüs krundi omakorda edasi heausksele ostjale. Linnavaraameti õigusosakonna juht Tiit Mäger kinnitas, et taotlusi sai esitada 2006. aasta 1. juunini, täpselt nii kaua, et Kalju Sell sai taotluse esitada.

Ratas ja linnasekretär Toomas Sepp kirjutasid alla linnavalitsuse aktile, millega maatükk võltsitud dokumendi alusel erastati. Ratas oma allkirja andmist ei kommenteerinud, vaid suunas vastutuse Tallinna linnavalitsusele, kes võltsimist ning ebakõla seaduse ja Ratta allkirjaga kinnitatud dokumentide vahel ei kommenteerinud.

Linnavalitsuse istungil tegi selliseks erastamiseks ettepaneku praegune linnapea kohusetäitja Taavi Aas. Kuigi seadus ütleb, et maa müügiks on vaja õigustatud subjekti ehk Nurme maa pärijate allkirja, linn seda pärijatelt ei võtnud. Sisuliselt müüs linn maa uuele omanikule Kalju Sellile vana omaniku seljataga.


Artikli autor Marta Tuul 

Lugu ilmus 3.08.2017 Eesti Päevalehes

 

Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki