Hea teada

Maaleht: Nullenergia seadus: uusehitised muutuvad kättesaamatuks luksuseks

facebook
01.märts 2018

2020. aasta jaanuarist hakkab Eestis kehtima seadus, mille kohaselt peavad eranditult kõik ehitusluba taotlevad uusehitised vastama liginullenergia standardile.

See tähendab, et ehitatavad majad, mille energiatarve on ca 160–200 kWh (a.m2), peavad hakkama saama 100 kWh (a.m2) energiaga. Käivitatud protsessi laiem siht on saavutada Euroopa Liidus kokkuhoid küttekuludelt, vähendada sellega CO2 jalajälge ja ühtlasi pidurdada kliimamuutust planeedil Maa.

Vastavalt üldisele ELi direktiivile on kavas 30 aasta perspektiivis vähendada küttekulusid 20%. Eesmärk on hea, kuid selle saavutamiseks valitud vahend küsitav.

Uushoone kallineb hüppeliselt

Eestis väheneb kohalikul initsiatiivil seega lubatav energiakasutus hoone käitamiseks üle kolmandiku. Enamikul juhtudest peab ehitaja täiendavalt investeerima kas päikesepatareidest väikese elektrijaama loomiseks või ehitama pisikeste akendega lamineeritud ebamugava hoone, milles õhk liigub eranditult ainult soojusvahetiga ventilatsiooniseadme kaudu. Uushoonete rajamine kallineb hüppeliselt ja seda kohustuslikus korras.

Liginullenergia standardit täitva maja ehitus kallineb võrreldes C-klassi majaga sama palju, kui hoitakse kokku küttekuludelt ligikaudu 30 aastaga (vastavalt Tallinna Tehnikaülikooli uuringule). Kui A-klassi ülemehhaniseeritud hoone töötab perfektselt ja riketeta, siis jõuab alginvesteering nulli alles 30 aasta pärast, võrreldes C-klassi hoone rajamiseks tehtud soodsama alginvesteeringuga.

Planeeti päästva A-klassi uushoone avamise hetkeks on päikesepaneelide, ventilatsioonisüsteemide, akude, generaatorite, teipide, villade ja igasugu automaatika tootmiseks ühekorraga juba ära kulutatud energia, mis võrdub 30 aasta jooksul kokku hoitava energiaga. Selliselt on energiabilanss 30 aasta lõikes enam-vähem nullis nii A- kui C-energiaklassi hoone puhul. Üht on kallim ehitada, teist on kallim kütta. Kütmisel näiliselt kokku hoitav energia kulutatakse lihtsalt ära ehituse kallinemisel, seda aga seadus ei käsitle.

Riiklikult ühtegi uuringut olukorra analüüsimiseks minu teada algatatud pole. Seega peab iga kodanik ise mõtlema, mida ette võtta. Tekkiva olukorra mõju regionaalpoliitiliselt on väga selge. Ääremaadele ehitatakse vähem ja uushoone muutub enamikule kättesaamatuks luksuseks.

Praegu on Eestis tehtud analüüsid keskendunud kitsalt hoone käitamiseks kuluvale energiale, jättes täiesti tähelepanuta ehitamiseks kulutatud energia. Kogu riiklikult rakendatav seadus tugineb vaid ühele Tallinna Tehnikaülikooli uurimusele liginullenergiahoonete kulutõhususest, mis ei arvesta analüüsimeetodites hoone konteksti, CO2 tarvet kasutatud materjalides ega hoone elukaart.    
Kindlasti ei tohiks sellisel tasemel põgusale dokumendile toetada riiklikult kehtestatud standardeid. Praegu Eestis rakendatav metoodika on algeline ja puudulik. See ei arvesta hoone rajamiseks kulutatud energiat, mis on hoone elukaaare energiabilansist 80%. Kütmisele kulutatakse 50 kasutusaasta jooksul vaid 20% elutsükli energiabilansist. Analüüsimata on õhutihedate isoleeritud hoonete mõju inimese tervisele ja töövõimele. Samuti ei ole analüüsitud seadmete vananemist ja vajadust neid uuendada.    

Kahe aasta perspektiivis Eesti keelustab uusehitistena traditsioonilised elamutüübid, kuna nõnda pole võimalik formaalselt saavutada liginullenergia hoone standardit.

Tegemata on üldine keskkonnamõjude hinnang, mis käsitleb liginullenergia standardi mõju elukeskkonnale Eestis.

Liginullenergia teabepäeval räägitakse tõsimeeli õhutiheduse kontrollist hoonete vastuvõtmisel – kui see pole piisavalt õhutihe, siis kasutusluba ei saa. Ühtlasi räägivad spetsialistid häbenemata probleemidest, et kui käivitada õhutihedas hoones köögikubu, tekib mõneks ajaks alarõhk ja lapsed enam uksi lahti ei saa, sest kiiret kompensatsiooniõhku ei tule kuskilt peale.


Tulemus on vastupidine oodatule

Eestis on kasutatavat elamispinda praegu ca 40 mln m2. Igal aastal ehitatakse juurde vaid 0,7% sellest. Kui järgmised 30 aastat teha kõik uusehitised A-klassi hooneteks ning need ka ilma rikete ja tõrgeteta toimivad, oleme 30 aasta pärast, võrreldes praeguste kuludega, võitnud üldistelt küttekuludelt vaid 14%.

Kui sama perioodi vältel teostada unistus, et ühe elaniku kohta on Eesti riigis praegu kasutatava 30 m2 asemel 40 m2 elamispinda, mis Kesk-Euroopas on juba saavutatud, siis seisame olukorras, kus ehitades 30 aasta jooksul kõik majad liginullenergia hooneteks, suureneb aastane energiatarve hoonete käitamiseks praegusega võrreldes hoopis 14%, kuna lihtsalt on palju rohkem pinda, mida kütta. Seega tulemus on vastupidine oodatule!

Üks näide teoreetiliselt liginullenergia hoonest on Tallinnas asuv hiigelministeerium, mis ehitatud vähem kui 20% aknapinnaga fassaadi üldpinnast. 80% välisseinast on valge klaasiga kaetud tumm kiletatud sein. Ühtegi avatavat akent selles majas pole. Sama põhimõtet peaks kahe aasta pärast järgima eranditult kogu uus arhitektuur Eestis.


Artikkel ilmus 01.03.2018 Maalehes

Autor: Mihkel Tüür

Loe artiklit Maalehest


Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki