Tali ehk saksa keeles Freyhof oli 1861. aastal Jäärja (Saarahofi) mõisast pantimise ja ostu-müügi vormistamise tulemusena eraldatud aladele rajatud mõis Pärnumaa Saarde kihelkonnas. Lätimetsa kinnistu maad – 19 ha metsa ja teist samapalju põllumaad tagastati Roosma perele 1990. aastatel. Praegu asuvad need maad Saarde valla Tuuliku külas. Põllumaa, ka vahepeal juurdeostetud 8 ha suuruse tüki on Taimo Roosma nüüdseks juba maha müünud sealkandis põlde harivale OÜ-le Weiss, kus ta ise praegu ka tööl käib.

Roosma räägib, et Sookuninga looduskaitseala laiendamine oli kohalikele maaomanikele juba ette teada, aga ega keegi sellepärast oma metsa maha võtma tõtanud. Ta ei mäleta, et ümberkaudu oleks metsi lagastatud või kiirkorras maha võetud.

„Mina tegin enne kaitseala ainult hooldusraiet ja sedagi minimaalselt. Ma ei läinud selle peale välja, et tuleb kaitseala ja enne seda võimalikult palju maha võtta,” räägib ta. „Võimalus oleks muidugi olnud kõik puhtaks teha, aga tol ajal oli mets parimas kasvueas.”

Ruumi kauplemiseks ei jäeta

Nüüd loetleb Taimo Roosma üles kolm põhjust, miks ta aastat 15 tagasi talupidamisega lõpparve tegi. Esiteks muidugi see, et umbes pool talu maadest, 19 ha metsamaad arvati looduskaitseala sekka. Teiseks lõi kõik plaanid sassi 2000ndate alguse tormituul, mis tema erastamise käigus sisuliselt kauba peale saadud endisaegse kolhoosi lauda katuse kaasa viis. Kolmandaks sai juba toona selgeks, et väiketalu majandamisega suurte agrofirmade vastu konkureerida ei jõua. Peale selle veel perekondlikud põhjused: Taimo Roosma lapsed on tema enda sõnul nüüd juba täiesti linnainimesed ja poleks ka tol ajal maale elama tulnud.

Ka veel pärast seda, kui põllumaa sai müüdud, lootis Roosma kasvõi metsa arveltki elatist teenida. Tal oli oma traktor ja lintsaeraam materjali saagimiseks. Elu läks aga teist rada. Ja kui sul kasutamisväärset maad pole, siis ei ole ka mõtet maal elada, leiab Roosma.

Nüüd on keskkonnaamet seadnud mehe fakti ette: kas müüd maa riigile meie määratud hinnaga või lõpetame selle teema. Mingile keskteele ametkond ruumi ei jäta.

„Kas selline ultimatiivses vormis asjaajamine on siis mingi kokkulepe maaomanikuga?” esitab Taimo Roosma retoorilise küsimuse. „Ma saan täitsa aru vanadest inimestest, kel maa kusagil raskesti ligipääsetavas kohas ja kes löövad käega, on pakutavaga nõus ning arvestavad lihtsalt oma kahjud kokku.”

Lisaks leiab Taimo Roosma, et kaitsealuste maade riigile ostmises on avarad võimalused korruptsiooniks, sest kõik nende maade konkreetsed võõrandamistehingud, sh makstud hinda sisaldavad dokumendid, on riik kuulutanud 75 aastaks salastatuks.

Ta ütleb, et ega tema küsitud 800 000 eurot ei ole ka kivisse raiutud ja üleüldse on tema sõnul seda väga keeruline välja arvestada, mis selle maa ning sealt potentsiaalselt saadaoleva puidu väärtus on praegu ja kui palju, ütleme, kümne aasta pärast.

„Kui keskkonnaamet tahab, et ma oma maa poolmuidu käest annaksin, siis võin ju ka vastukaaluks veidi üle pakkuda,” ütleb Roosma.

Praegu on nii tema kui ka teiste hinna üle vaidlust pidavate omanike kaitsealuse maa riigile võõrandamine kuni kohtuvaidluse lõpuni peatatud.

Müük saab põhineda kokkuleppel

Alates 2018. aastast kuulub piirangutega maade riigile omandamise korraldamine keskkonnaameti pädevusse, raha selleks tuleb RMK eelarvest, praegu viis miljonit eurot aastas. Kõik see on protsessi varasemaga võrreldes küll kiirendanud, ent pole lahendanud probleemi, sest nii mõnigi maaomanik peab riigi pakutavat raha kaitsealuse maatüki eest liiga väheseks, lisaks leitakse, et keskkonnaameti maade hindamise metoodika ei ole erapooletu.

Keskkonnaameti looduskaitse osakonna juhataja Tarvo Roose märgib, et amet hindab kõigepealt, kas piirangud konkreetsele maale, mida soovitakse riigile müüa, on piisavalt ulatuslikud, et vastata kehtestatud kriteeriumitele, seejärel teeb keskkonnaminister otsuse maa omandamise protsessi algatamise kohta ja avaldus kantakse järjekorda. Kui järjekord jõuab selle maatüki kätte, teeb keskkonnaamet maa väärtuse hindamise. Metsaga kinnistu puhul teeb amet selle vastava metoodika ja metsa inventeerimisandmete põhjal ise, võttes kasvava metsa väärtuse arvestamisel aluseks viimase kolme aasta puidu keskmise kokkuostuhinna.

Kui tegemist on maaga, mille põhiline väärtus ei ole mets, näiteks elamu- või põllumaaga, siis tellitakse selle väärtuse hindamiseks kinnisvara eksperthinnang.

Edasi saadetakse maaomanikule hinnapakkumine ja kui ta on sellega nõus, teeb minister lõpliku otsuse, mis läheb juba RMK-sse, kes lepib kokku notariaja maa võõrandamise vormistamiseks.

„Kõige suurem töö on hinnas kokkuleppele jõudmine. Kui omanik hindab oma maa väärtust kõrgemalt kui meie pakutud hind, siis võib kokkuleppe saavutamine keeruliseks osutuda. Keerulisemad juhtumid on olnud läbirääkimiste staadiumis oma poolteist aastat,” räägib Tarvo Roose. „Sageli kaasneb maaomaniku suurema ootuse argumentide hulka ka nn emotsionaalne väärtus ja seda on keeruline õiglaselt hinnata. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis jääb asi endistviisi, maa sundvõõrandamisega tegu ei ole.”