Meie ühiskonnas väärtustatakse kohalikku ja värsket toitu, liigirikast loodust, puidust maju ja mööblit ning keskkonnasõbralikku toasooja, kuid hetkel seatakse maarahva tegutsemisele asjatundmatuid piiranguid, mis takistavad nende hüvede tootmist ja pakkumist. Ka Euroopa rohelepe rõhutab kohaliku toorme tähtsust. Eesti kõrget süsinikuheidet aitavad vähendada just maakasutusega seotud biomajanduslikud tegevused.

Head otsustajad, oleme jõudnud punkti, kus maapiirkondade õigust loomulikule eluviisile tuleb hakata kaitsma.

Maa- ja rannarahva 9 ettepanekut Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele:

1. Piirangute ja kitsenduste tegemisel arvestada eelkõige nende inimeste huvidega, kelle arvelt piiranguid kehtestatakse. Leida viise piirangute tõttu töö ja kodu kaotavate inimeste murede lahendamiseks, mitte välistada kaasarääkimise õigusi.
2. Hinnata piirangute kehtestamisel nende mõju maa- ja rannarahva eluvõimaluse säilimisele ning riskide maandamiseks kaasata valdkonna esindajad juba planeerimise faasis. Iga piirangu või muudatuse puhul teostada kogukonnale avalduva sotsiaalmajandusliku mõju ja Eesti maaelu jätkusuutlikkuse hindamine.
3. Jaotada maaomanikele pandav koormis ühiskonnas võrdselt läbi ühtlaselt õiglaste kompenseerimiste. Näiteks kulub riigieelarvest lendorava kaitseks aastas umbes 120 tuhat eurot. Maaomanikel jääb aga piirangute tõttu aastas saamata 1,8 miljonit. Tegu on kuluga, mis jääb omanike kanda ja mida riik ei kompenseeri.
4. Teadmuspõhise otsustusprotsessi toetamiseks tugevdada objektiivsete rakendusuuringute läbiviimist. Laiapõhjalised teaduslikud uuringud aitavad ühiskonnal leida kaasaegsetele väljakutsetele sellised lahendused, mis võimaldavad loodust hoides edasi majandada metsi, kasvatada vilja, karjatada loomi ja püüda kala.
5. Töötada välja terviklik maapoliitika, mis tagab väärtusliku põllumaa kaitsmise toidujulgeoleku kindlustamiseks ja metsamaa energiajulgeoleku tagamiseks, vähem väärtusliku põllumajandusmaa ja metsa kasutamise biomajanduse arendamiseks, strateegilise ja vastutustundliku lähenemise maa maksustamisel ning riigimaade müümisel ja rentimisel. Vajame ka merenduspoliitikat, mis hõlmab väärtusliku rannikumere kaitsmist toidujulgeoleku tagamiseks, strateegilist ja vastutustundlikku lähenemist tuuleparkide rajamisel kalade kudealadele, hüljeste ja kormoranide kaitsmisel-ohjamisel ning kalapüügipiirangute kehtestamisel.
6. Võtta kasutusele meetmed maa- ja rannapiirkondades elavate inimeste maale jäämiseks. Teadvustada, et riigi uute looduskaitseliste piirangute seadmine toob kaasa inimeste lahkumist maalt.
7. Kalandussektoris regulatsioonide seadmisel arvestada piirkondlike eripäradega ja tugineda rakenduslikele uuringutele. Kalandusvaldkonnas kohtuvad omavahel looduslikud, sotsiaalmajanduslikud ja klimaatilised mõjutegurid ning sooviga muuta valdkonna üleüldist käekäiku paremuse suunas peab nende kõigiga arvestama.
8. Suurendada omavalitsuste huvi ettevõtluse arendamiseks ja investeeringute toomiseks maapiirkonda. Selleks tuleb suunata senisest suurem osa ettevõtetelt ja tööjõult kogutavatest maksudest ja tasudest (muuhulgas keskkonna- ja saastetasud) kohalike omavalitsuste eelarvesse.
9. Võtta eesmärgiks, et Euroopa Liidu baastasemest rangemate keskkonnanõuete kehtestamine Eestis peab olema pigem erand kui reegel. Taolised juhtumid peavad olema piiratud väga selgelt põhjendatud vajadusega.

Eesti maa- ja rannarahvas on traditsiooniliselt olnud looduse hoidja, kes igapäevaselt toimetab loodusega kooskõlas ega tee oma elukohale liiga. Soovime, et maainimese väärtus oma elupiirkonna arendaja ja hoidjana oleks taas teadvustatud ja meie muredele pööratud vajalik tähelepanu.

Pöördumine anti Vabariigi Valitsusele üle 13.05.2021