Hea teada

Andry Krass Järva Teatajas: Muinsuskaitse kui seadustatud katusepakkumine

facebook
03.august 2021
Aga miks peaksidki Tallinna härrad Paide linnaga arvestama? Muinsuskaitseseadusest tulenevate volituste tõttu on Paide tegelik valitseja muinsuskaitseameti peadirektor. Paide linnapea õigus aga piirdub käskude täitmise või nende vaidlustamisega. Kui vaadata tehingut, kus Paide andis mõistliku põhjenduseta muinsuskaitseameti juhtkonnaga seotud MTÜ-le sadu tuhandeid väärt Tallinna 13 asuva kinnistu ning 99 942 eurot kauba peale, siis on viimane võimalus praeguse linnavõimu puhul küll vaid teoreetiline. Kuuldavasti ongi nõudele järeleandmise otsus Paide linnavalitsuses juba langetatud. Milline võimul olev poliitik julgeks riskida linna ühe peatänava remondi seiskumisega vahetult enne valimisi?

Eeltoodut arvestades tasub kohalikel poliitikutel, kes usuvad juttu sellest, et Paide vanalinna hääbumises ei ole süüdi muinsuskaitsealased piirangud, vaid Paide omanikud, järele mõelda. Võiksime kõik endalt küsida, kui paljud on nõus riskima Suur-Aia tänavaga sarnase olukorraga, kus kõikidest ehitamiseks vajalikest lubadest hoolimata sekkub ehitusprotsessi muinsuskaitse ning nõuab omaniku kulul kümnete tuhandete eurode väärtuses muinsuskaitseliste uuringute tegemist? Arvan, et sellisele avantüürile läheks vaid omanik, kes ei ole muinsuskaitseameti võimutäiuse ja tegevusega kursis. Ja loomulikult (Tallinna 13 kinnistu näitel) ka muinsuskaitseameti enda töötajad ning nendega lähedalt seotud isikud, keda motiveerivad omanikele jagatavad riiklikud toetused ja võileivahinnaga kätte saadud kinnisvara. Viimasega seoses rääkis üks Paide kinnistuomanik loo sellest, kuidas säästvat renoveerimist propageeriv seltskond soovis mõned aastad tagasi tema kinnistut ära osta ning kui ta pakkumise tagasi lükkas, siis tuli talle külla muinsuskaitseameti töötaja, kes leidis kinnistult terve rea puudusi, mille kõrvaldamist ta sunniraha ähvardusel nõudma asus. Seega võib muinsuskaitseliste piirangutega kinnisvaraturg toimida ka põhimõttel, et kus on nõudlus, seal on ka repressioon, mitte aga pakkumine nagu vabaturul.

Järvamaalt valitud riigikogu liikmetelt, kes te üksteise võidu meile oma töövõitudest ja -kaotustest aru annate, tahaks omakorda küsida, miks on otsustatud, et riikliku tähtsusega kultuuripärandi uuringud kannab isik, kelle maa peal kultuuripärand asub? Kui Paides asuv kultuuripärand kuulub tervele Eesti ühiskonnale, nagu seadus ka sõnaselgelt ütleb, siis maksku selle eest kogu Eesti, mitte Paide maksumaksja või omanik, kellele muinsuskaitseameti peadirektori sõrm osutas. Ja veel. Te ju teate, et muinsuskaitsjad kalduvad kultuuripärandi kaitsmisel äärmustesse, mistõttu kultuuripärandiga seotud sotsiaalsed või majanduslikud argumendid neid ei huvita. Ükski mõistlikult käituv omavalitsus või omanik ei hakka aga ju ainuüksi kultuuripärandi pärast sellesse vabatahtlikult investeerima. Meil siin Paides, rohujuure tasandil, tuleb mõelda ikka ellujäämisele, mis tähendab, et kultuuriväärtuse kaitsmise kõrval on investeeringu sotsiaalne ja majanduslik kaalutlus meile vähemalt sama olulised. Enne kultuuriväärtuste säilimise peale mõtlemist peavad meie eakad olema hoitud, lapsed koolitatud, teed hooldatud. Ja mida riigikogu teeb? Annab muinsuskaitseametnikele volitused, mis tõstavad nende nõudmised esimesteks esimeste hulgas, motivatsioonipaketiks kriminaalkaristus kuni kümneaastase vangistusega kultuuriväärtuse kahjustamise eest!

Mul on keeruline mõista, miks riigikogu valis kultuuripärandi kaitsmisel tee, kus ühtede osaks on kultuuripärandiga seotud õigusi omada ja teiste osaks kõige eest maksta. Ja siis on veel kolmas grupp, väljavalitud, kellele on antud õigus sisustada oma suva järgi selliseid mõisteid nagu «avalik huvi», «kultuuripärand», «ajalooline», «piirkonna arengut iseloomustav», «haruldane», «iseloomulik» ja «silmapaistev». Kas sellise süsteemi juures saabki tekkida riigi, kultuuripärandi omanike ja omavalitsuste vahel ühist meelt? Repressioonidega hirmutamise asemel, mis meid kultuuriväärtuste säilimise seisukohast eesmärgile lähemale ei vii, tuleks ära otsustada, millisel määral delegeerib riik kultuuripärandi säilimise eest vastutuse eraomanikele ja kohalikule omavalitsusele, andes viimastele ka iseseisva otsustusõiguse, ning kõik, mis jääb riigi vastutusele, makstagu keskvõimu poolt ka kinni. Vaid siis, kui iga osapool tasub oma otsuste eest ise, on tagatud, et kultuuripärandi kaitsmisel hakatakse arvestama ka sotsiaalsete ja majanduslike kaalutlustega, mis on sama olulised kui kaitstav kultuuripärand ise.

Aga seda, millisena näeb Paide ja kogu muinsuskaitse tulevikku muinsuskaitseamet, saame küsida Paide keskväljakul juba homme kell 18, kui Paidesse tulevad Tallinnast külla muinsuskaitseametnikud, et meile oma töövõitudest rääkida.

Arvamuslugu ilmus 03.08.2021 Järva Teatajas (foto: kultuurimälestiste register)

Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki
Toetame Ukrainat!
28.veebruar 2022