Suures pildis on poliitilised otsustajad mälestise omaniku üksi jätnud ja riikliku ükskõiksuse tingimustes on ammu kadunud suhete tasakaal. Kaitseme lilli, linde ja maju, aga kes kaitseks ja aitaks inimest (omanikku)? Kui kultuuripärandi kaitse käib üle jõu ja seda ei nähta sellena, mis teeb Eestist Eesti, siis tuleb anda see pärand suures osas vabaks bürokraatia ja piirangute ikke alt. Muinsuskaitseseaduse kohaselt peaks riik kaitsma vaid Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, mitte iga ajaloolist objekti. Näiteks on üle Eesti kaitse all 120 mõisa valitsejamaja. Praegune mälestiste nimekiri tuleb põhjalikult revideerida, kuna 1997. aastal võeti ehitised kaitse alla automaatselt nõukogudeaegsete nimekirjade alusel mälestiste tunnustele vastavust hindamata. Seda pärandihalduse korrastamise ideed toetas ka Siim Raie, kuid sõelaga vett ei kanna ja selleks on vaja ka vahendeid.

Sama seis on nõukogude ajast pärit muinsuskaitsealadega, mille kaitsekordasid praegu üle vaadatakse ja mis põhjustavad ulatuslikke omandipiiranguid. Selmet neid uuesti riikliku sekkumise vormina kehtestada, tuleks ajalooliste linnasüdamete kaitse usaldada kohalike omavalitsuste kätte, kelle ülesanne on planeerimine ja kohaliku ruumi areng, sealhulgas miljööalade kehtestamine. Kodanike jaoks kaoks topeltbürokraatia (vajadus ehitamisel suhelda nii riigi kui ka omavalitsusega) ja väheneksid kulud, kasvaks omavalitsuste autonoomia kohaliku elu korraldamisel, peatuks ajalooliste linnasüdamete taandareng investeeringute raskendatuse tõttu. Omanike poole näo pööramine tähendaks lisaks rahalisele toele ka suhtumise muutmist, kus muinsuskaitseinspektor ei pea ennast õigeks otsustama, millist lambikuplit omanik võib valida.

Arvamuslugu ilmus 7.12.2021 Postimehes