Hea teada

Priidu Pärna Postimehes: riik ei tohi jätta mälestise omanikku tema kohustustega üksi

facebook
07.detsember 2021
Valitsus eraldas reservfondist 5,5 miljonit eurot piima- ja lihasektorile, kuna «kokkuostuhinnad kõiguvad ja ostusöödakulud suurenevad». Kui on poliitilist tahet, siis lehmadele ja emistele ikka raha leiab. Valdkonnad, mis sõnades ja seaduse silmis on olulised, jäävad külma kõhuga vahenditeta. Kui põhiseaduse preambul seab Eesti riigi eesmärgiks keele ja kultuuri säilimise, siis riik poliitilise otsustusmasinana nende rahva seatud ülimate sihtide nimel piisavalt ei pinguta. Ametist lahkuv muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie küsis Eesti Ekspressis (20.10) kurjakuulutavalt: kas meie kultuuripärandi kaitse käib meile üle jõu?    

Kiirelt kasvava majandusega riigile ei käi kultuuripärandi kaitse üle jõu – puudub vaid poliitiline tahe, mida segab prioriteetide hägusus. Kõlab absurdselt, et riik toetab nõukogudeaegse kolearhitektuuri lammutamist suuremas mahus kui ehitismälestiste renoveerimist. Euroopa Liidu avanevaid vahendeid ei pidanud valitsus vajalikuks pärandi säilitamisse investeerida. Kõlab uskumatult, et 2022. aasta eelarves hoopis vähendatakse ehitismälestiste toetusi veerandi võrra. Alles jäetud paari miljoniga tahab riik täita põhiseaduslikku kohustust praeguste ehitushindade juures. Mis maa see on, mis oma kultuuri ja füüsilise mälu kaitseks peenraha kulutab? Pole ime, kui Raie tüdines oma visiooni ja peaga seina vastu jooksmisest. Lootusetust olukorrast tüdines ka Põlvamaal Hinni talu peremees, kes riigi kaitse all oleva kokku kukkuva rehielamu muinsuskaitse mängureegleid järgimata algosadeks võttis ja paremateks aegadeks ladustas. Asi lõppes hiljuti kaotusega riigikohtus ning ohuga saada kriminaalkurjategijaks. 

Eesti ligi 5300 ehitismälestisest on 80 protsenti eraomandis. Kolmandik riigi kaitse all olevatest ehitismälestistest on hävimisohus, heas seisus vaid veerand mälestistest, sama paljud mälestised on kasutuseta. Viimastel aastatel veidi suurenenud restaureerimistoetused pole seda trendi muutnud ja remondivõlga vähendanud. Sügisel lõppenud toetuste taotlusi esitati 14 miljoni peale 470 objektile! Nüüd siis toetuste vähendamine, millest ei jätku isegi avariitöödeks. Raie kirjutas, et kui riik jätab avaliku huvi mälestiste kaitseks aastateks alarahastatuks, ei lähe ise omanikule partneriks, siis annab ta tegelikult ära võimaluse kaasa rääkida. Riik ei toeta, omanikul ise teha ei lasta. Iga olulisem tegevus mälestisel vajab muinsuskaitse eritingimusi, eriluba, eriprojekti, vajadusel eriuuringuid ja erijärelevalvet, töid võivad teha vaid eriväljaõppe ja erilitsentsiga ettevõtted. Ja riik paneb sinu hoonele sildi National Monument. Lisabürokraatia ja oluline lisakulu tekitavad omanikes jõuetust. Igale rohkem kui 4000 eraomandis olevale ehitismälestisele ei leia rikast kosilast, kelle heategevuslikuks hobiks võiks olla rahvuslikku monumenti raha matta. Siin on vaja rahvusriigi panust oma DNA säilitamisel. Rahandusministeeriumi vastuseisule põrkuvad kõik ideed kaaluda mälestistesse tehtud investeeringute maksusoodustusi, nagu seda võimaldavad paljud Lääne-Euroopa riigid.

Kuigi Hinni talu pensionärist peremees kaotas kõrgemas kohtus, leidis see, et riik ei tohi jätta mälestise omanikku tema kohustustega üksi. Kultuuripärandi väärtustamine on ühiskonna ühine kohustus, mille juures riik peab näitama üles erilist hoolsust selle hindamisel, et avalikes huvides ei oleks mälestise säilitamise kohustus jäetud vaid omaniku kanda. Üldistes huvides toimuva kultuuripärandi kaitse ja omaniku õiguste riive vahel tuleb leida tasakaal. Kohtu hinnangul ei tohi isiku kohustused mälestise korrashoiul olla ülemäärased ja praegusel ajal makstavad rahalised toetused ei pruugi olla alati piisavad selleks, et õigustada omandiõigusele seatud piiranguid või omanikule langevaid kohustusi. Kohtu arvates võib hüvitiste ebapiisavus anda omanikule õiguse kahju hüvitamise nõudeks riigi vastu riigivastutuse seaduse alusel või nõuda mälestiseks olemise lõpetamist.   

Suures pildis on poliitilised otsustajad mälestise omaniku üksi jätnud ja riikliku ükskõiksuse tingimustes on ammu kadunud suhete tasakaal. Kaitseme lilli, linde ja maju, aga kes kaitseks ja aitaks inimest (omanikku)? Kui kultuuripärandi kaitse käib üle jõu ja seda ei nähta sellena, mis teeb Eestist Eesti, siis tuleb anda see pärand suures osas vabaks bürokraatia ja piirangute ikke alt. Muinsuskaitseseaduse kohaselt peaks riik kaitsma vaid Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, mitte iga ajaloolist objekti. Näiteks on üle Eesti kaitse all 120 mõisa valitsejamaja. Praegune mälestiste nimekiri tuleb põhjalikult revideerida, kuna 1997. aastal võeti ehitised kaitse alla automaatselt nõukogudeaegsete nimekirjade alusel mälestiste tunnustele vastavust hindamata. Seda pärandihalduse korrastamise ideed toetas ka Siim Raie, kuid sõelaga vett ei kanna ja selleks on vaja ka vahendeid.

Sama seis on nõukogude ajast pärit muinsuskaitsealadega, mille kaitsekordasid praegu üle vaadatakse ja mis põhjustavad ulatuslikke omandipiiranguid. Selmet neid uuesti riikliku sekkumise vormina kehtestada, tuleks ajalooliste linnasüdamete kaitse usaldada kohalike omavalitsuste kätte, kelle ülesanne on planeerimine ja kohaliku ruumi areng, sealhulgas miljööalade kehtestamine. Kodanike jaoks kaoks topeltbürokraatia (vajadus ehitamisel suhelda nii riigi kui ka omavalitsusega) ja väheneksid kulud, kasvaks omavalitsuste autonoomia kohaliku elu korraldamisel, peatuks ajalooliste linnasüdamete taandareng investeeringute raskendatuse tõttu. Omanike poole näo pööramine tähendaks lisaks rahalisele toele ka suhtumise muutmist, kus muinsuskaitseinspektor ei pea ennast õigeks otsustama, millist lambikuplit omanik võib valida.

Arvamuslugu ilmus 7.12.2021 Postimehes


Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel artikleidVaata kõiki
Toetame Ukrainat!
28.veebruar 2022