Pigem on vaja arutada, kuidas maksutõus ei oleks ülemäärane noortele peredele ja pensionäridele, et see ei tooks kaasa toiduainete hinna tõusu põllumaa kõrgemal maksustamisel, ei sunniks eraomanikke oma metsast kui pensionisambast raju maksutõusu tõttu loobuma. Selles kontekstis pole arukas arutada uue kinnisvaramaksu teemadel.

Kinnisvara maksustamise puhul peab arvestama asjaoluga, et Eestis tekkis lai omanikering 90ndate radikaalsete omandireformide tulemusena. Eesti on seetõttu ühe suurema omanike osakaaluga ühiskond Euroopas, kuid samas pole see omand reformide tulemusena jagunenud ühiskonnas põlvkondade jooksul kogunenud jõukuse alusel, mis on tavapärane vanas Euroopas.

Näiteks Nõmme pensionärile või palgapäevast palgapäevani elavale töömehele, kellele maa tagastati või kes nõukogude ajal säästude eest ehitas omale kodu, tuleks maks võrreldes ta sissetulekutega ebamõistlikult kõrge. Kas keegi poliitikutest julgeks väita, et müüge oma kodu ja kolige mujale? Planeerimispiirangud ei luba sageli ka krunte väiksemaks jagada ja osaliselt võõrandada. Paljud omanikud on oma maatükkide eest niigi alles riigile võlgu, tasudes järelmaksugraafiku alusel maade erastamishinda.

Elamukinnisvara kõrgem maksustamine ei arvesta asjaoluga, et 50% leibkondadest elab rekonstrueerimist vajavates kortermajades. Seega tuleb soodustada elamufondi investeerimist, seda riigi poolt rahaliselt toetada ja mitte kõrgemalt maksustada.

Kuna maa maksustamishinna tõus oleks suurem jõukamates omavalitsustes, siis võidavad ka maamaksu tõusust taas jõukamad omavalitsused ja regionaalne kihistumine ning ebavõrdsus kasvab Eestis veelgi.    

Artikkel ilmus 29.12.2021 Eesti Päevalehes