Euroopa kliimapoliitika
1. Euroopa kliimapoliitika ja selle mõju meie koduomanikele.

Ühel või teisel põhjusel on pea 60% EL liikmesmaadest aga eelkõige Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa hakanud pidama kliima soojenemist üheks tõsisemaks lähiaegade probleemiks maailmale.

Nende taktikepi all on nii europarlament kui ka nõukogu saavutanud nii kliima kui energiapaketi osas kokkuleppe, mida meie ühe liikmesmaana peame täitma. Ja see on: aastaks 2020 tuleb tagada kasvuhoone gaaside vähenemine 20% võrra, energiatõhususe tõstmine 20% võrra ja 20% energiavajaduste katmine taastuvate energiaallikatega. Võrdlusaastaks on aasta 1990. EL liikide keskkonnaministrid on kokku leppinud selles, et hoida kliima soojenemine paari kraadi piires, tuleb vähendada ülemaailmselt kasvuhoonegaaside hulka 50%. Peamiseks vahendiks CO2 emissiooni kärpimiseks on kauplemine Euroopa emissioonibörsil.

Kõik elektrienergia tootjad peavad ostma alates 2013. aastast kogu oma vajamineva emissioonikvoodi oksjonilt. Seetõttu lisandub CO2 hind otseselt elektrihinnale, muutes nii elektritootmise fossiilsetest kütustest oluliselt kallimaks. Seoses elektrituru avamisega 2013. aastal, ajal, mil Narva elektrijaamades toodetava elektri omahind on 43senti/kWh ja näiteks põhjamaades 60senti/kWh, on meid ähvardamas kohene elektrihinna tõus. Arvestades ka seda, et 2013. aastal, kui käivitub EL-i emissioonikaubanduse kolmas faas, mille raames peab AS Eesti Energia (EE) põlevkivist elektri tootmiseks ostma Eesti riigi käest 30% vajaminevast emissioonikvoodist turuhinnaga, siis pole põhjust mitte arvata, et ka see tuleb tarbjal kinni maksta. Kuid see pole veel kõik.

EE enda arengukavas kuni aastani 2018, on kavas kehtestada kõigile tarbijatele nn julgeolekumaks. See oleks maks justkui selle eest, et EE tagab kõigile tarbijatele vajaliku energiaressursi igal ajal. Muide, edaspidi kasvab turuhinnaga ostetava kvoodi osakaal 10% aastas, nii et aastal 2020 tuleb osta kogu vajaminev CO2 emissioonikvoot täies mahus turuhinnaga. Märgatava elektrihinna tõusu eest lähiajal pole kaitset.

Eesti Omanike Keskliit (EOKL) on selle pärast mures ja püüab oma liikmeskonna huvide eest seista  Eesti Energia monopoolsele tegevusele vastu astudes. Selleks on meil väljatöötamisel oma strateegia ja abinõud-ettepanekud. Oleme kaasanud oma tegevusse selles osas vastava valdkonna spetsialiste ja meie esindajad võtavad aktiivselt osa riigi energiasüsteemi tulevikku puudutavatest kvoorumitest. On esitatud väiteid, et EL kliimapoliitika võib laguneda majanduslike survete tõttu kui Hiina ja arenguriigid ei liitu Kyoto järgsete kliimalepetega. Kliimapoliitika on Lääne- Euroopas pidevalt kuum teema, eriti rahalistes teemades, sellistes riikides nagu Saksamaa, Austria, Holland, Prantsusmaa, Hispaania, Suurbritannia, Rootsi. Juhul kui Kyoto järgselt kokkulepet ei saavutata, on ka EL-i enda kliimapoliitika lagunemine küllaltki pikaajaline protsess nii poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel.

Halvima stsenaariumi korral loobutakse kokkuleppe leidmisest 2015.-2017. aastal ning üksikud riigid nagu Jaapan või Uus-Meremaa lõpetaks praegused emissioonikaubanduse elemendid suhteliselt kiiresti. EL-s käiks aga sel ajal kõva äri emissioonikvootidega, mis oleks riikidele küllaltki oluline tuluallikas ja seetõttu kehtestatakse tõenäoliselt mitmeaastane ülemineku periood. Muidugi tekib globaalse kokkuleppe mittesaavutamisel küsimus EL-i tegevuse mõttekusest, kuna siit atmosfääri paisatavad emissioonid on vaid 13% globaalsetest.


   2. Eesti energeetiline seis.

 Eesti energeetika selgrooks on olnud põlevkivi ja jääb selleks kõigele vaatamata ka lähitulevikus. Oleme ainus riik maailmas,   kus üle 90% elektrist toodetakse põlevkivist. Vaatamata sellele, et põlevkivi (meil kasutusel kukersiitne põlevkivi) on vilets kütus, millest saab 3 korda vähem energiat kui kivisöest ja mille põletamisega kaasneb palju tuhka ja õhusaastet CO2 näol, annab ta meile teatava energiajulgeoleku. Europarlamendi tellitud põlevkiviuuring näitas, et põlevkivis olevast energiast jõuab kodusesse lambipirni kõigest 14%, ülejäänud lendab korstnasse ja takerdub traatidesse. Selle varud on meil suured, prognoosvaru ca 8 miljardit tonni, millele lisandub veel täielikult uurimata Tapa maardla ca 3 miljardi tonniga. Kuid Eestis leidub veel ka teine põlevkivi-diktüoneema kiltkivi, mille kütteväärtus on veelgi madalam, keskmiselt 1400kcl/kg. ehk niisama suur, kui seda on kukersiitse põlevkivi alampiir. Kuid sellest edaspidi.

Tõuke põlevkivi kasutusele võtuks andis I maailmasõda ja nimelt probleem Peterburi ja Balti laevastiku kivisöega varustamisel. 1916. aastal võeti põlevkivi kasutusele Kunda ja Aseri tsemenditehastes. Aasta aastalt suurenes põlevkivi väljakaevandamine, jõudes 1960. aastaks 10 miljoni tonnini. Kõrgpunkt saavutati 1978. aastaks 31 miljonit tonni, kuid seejärel on vähenenud 1998. aastaks 10 miljoni tonnini, 2008. aastal 14 miljonit tonni. Käesoleval ajal on vastuvõetud maapõue seadus, millega põlevkivi väljakaevandamisele on seatud piirang - 20 miljonit tonni aastas.

Kahjuks pole põlevkivi ahjuajamisele seni veel alternatiivi, vaatamata sellele, et põlevkivist õli tootmine on selgelt majanduslikum. Seetõttu õnnestus meil ka EL-i liitumisläbirääkimistel seista selle eest, et elektrituru avamist edasi lükata aastani 2013, mil oleks Narva elektrijaamade renoveerimiseks võetud laenud tagasi makstud ja seal toodetav elekter konkurentsivõimeline.

Pea 95% Eestis tarbitavast elektrienergiast tuleb Narva põlevkivielektrijaamadest, mille koguvõimsus on 2350MW. Käesoleval ajal on nii Balti kui Eesti elektrijaamas üks energiatootmisblokk üle viidud keevkihtpõletustehnoloogiale, mis vastab tänapäevastele nõuetele ega saasta keskkonda sellisel kujul kui tolmpõletuskatlad. Aastaks 2015 on kavas juurde ehitada kaks keevkihtpõletustehnoloogiaga energiablokki, koguvõimsusega 600MW. Seega peaks aastaks 2015 olema ekspluatatsioonis neli kaasaegset energiablokki koguvõimsusega 1000MW, millest jääb aga talvel tõenäoliselt väheks.

Samal ajal ei saa neid ka kasutada aastaringselt ja seda kõrgete saastetasude tõttu. Momendil lisandub Narva elektrijaamadele veel energiaressurss Irust 150MW, Kohtla-Järvelt 45MW, tuuleenergiast 35MW ning hüdroelektrijaamad jt energiaallikad 40MW. Kuid juba aastal 2015 jääb meil energiavõimsust puudu ca 1000MW. Tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmise ja jaotamise osas seni olnud hea, kuid saastemaksude karmistamine nõuab põlevkivile alternatiive. Selleks on kahtlemata taastuvenergia kasutuselevõtt teatud piires, kuid ei maksaks ära unustada kogu maailmas kasutusel olevat tuumaenergeetikat. Siin pole muud valikut, kui ka meil võtta kasutusele tuumaenergia, parem kui omamaine, sest nagu näitab lähiajalugu, võõra peale ei saa loota.

Selles osas on juba Eestis algust tehtud, eelkõige tänu meie akadeemik Anto Raukase entusiastlikule ja laiaulatuslikule selgitustegevusele. Kahjuks venib kõik aga tänu otsustamatusele lubamatult kaua. Valitsejate suutmatuse peab kinni maksma koduomanik. On ilmselge, et vajame riiklikku energianõukogu. Energeetika juhtimiseks ei piisa riigikogu majanduskomisjonist ja majandus- ja kommunikatsiooni ministeeriumist. See peaks koosnema spetsialistidest, kes on asjatundjad valdkonnas, mis hõlmavad suurt hulka energiapoliitilisi nõudeid nagu energiakandjate ja tootjate paljusus, energiasääst ja keskkonna hoid, energiatootmise hajutamine, elektri ja soojuse koostootmine, varustuskindlus ja hind, riigi energeetilise sõltumatuse kindlustamine, ühinemine Euroopa ühtse gaasi- ja elektrivõrguga ja palju muudki.

Me ei saa ega tohi lubada, et riigi energiapoliitikat juhib ja suunab AS Eesti Energia, kelle ülesandeks olgu elektri ja soojuse tootmine, müük ja kohale toomine tarbjatele, energiasüsteemide rajamine ja hooldus ning süsteemihalduri roll. Eesti Energia  töötab edukalt ja tema eesmärgiks on kasumi saamine, elektrienergia müük suurtes kogustes ja võimalikult kallilt.

Koduomanikest rahva mured erinevad aga AS EE muredest. Ei ole ju EE huvitatud odava elektri tootmisest ja selle kokkuhoiust.


3. Eesti energeetikast

Oleme harjunud mõtlema Eesti Energiast kui rahvast ja riiki teenivast ettevõttest, kes annab paljudele peredele nii elektrit kui ka sooja. Kuid vaadates ja ka otseselt tundes tema viimaste aegade tegevust, tuleb tunnistada, et sellist ettevõtet meil siiski pole.
1939.a. asutatud rahvaettevõttest Eesti Energia on kasvanud üha enam oma tegevust laiendav ärihai.

Tavaliselt juhivad selliseid suuri ettevõtteid oma valdkonna spetsialistid. Ka eelneva EE juhatuse esimeheks oli teatavasti energeetiku haridusega G.Okk, kellel oli põhiülesandeks läbilöömine eelkõige katlamajanduses. Momendil on 5 liikmelisest juhatusest vaid elektri ja soojusvaldkonna juhil energeetikaalane haridus. Selge, et sellise juhatuse, milles ruulivad peamiselt majandusliku haridusega raamatupidajad, põhieesmärgiks on vaid raske äritegemine ja oma tegevusvaldkonna laiendamine rahvusvahelisele tasemele.

EE soovib järgneva 10 aasta jooksul investeerida oma tegevusse 70 miljardit krooni (4,5miljardit eurot), kahjuks suurem osa sellest aga välismaale(?!) Nimelt on EE  ärihuvid laienenud lisaks Soomele ka veel Lätti, Leetu, Jordaaniasse ja Marokosse. Ka vaene kodutarbija peab pidevalt tõusvate tariifide kaudu osalema vägagi kahtlaste uuringute kinnimaksmisel, kus sisuliselt vaevalt põlevat savi üritatakse  põleva kivina kasutusele võtta. Huvitav, kust võetakse need spetsialistid, kes Jordaanias rajaksid 800 MW elektrijaama ja õlitehase, kus toodetakse 2 miljardit tonni põlevkiviõli.
Tõsiküll nüüdseks on projekti kaasatud ka partner Malaisiast (YTL Power). Sinna  aga on juba kulutatud üle 50 miljoni krooni. Kokkuleppele analoogilise projekti rajamise osas Marokosse kirjutati alla möödunud aastal. Ilmselt arvestavad vahvad EE juhid-ärimehed raamatupidajad vaid seda, et me valdame tõepoolest maailma kõige eesrindlikumat tehnoloogiat põlevkivi töötlemiseks, kuid ei võta arvesse seda, et meil puuduvad kogemused nii kehva kerogeeni sisaldusega põlevkivi rikastamiseks.
Muide ka Eestis on peale üldtuntud kukersiitse põlevkivi veel ka teine, tunduvalt madalama kütteväärtusega  põlev kivi-kerrogeenne argilliit ehk diktüoneemakilt, mille kütteväärtus on maavaraks loetava kukersiitse põlevkivi alampiiriks. Selle meie ühe maavara tähtsus on hoopiski selles, et see sisaldab peale mõnede haruldaste metallide uraani (keskmiselt 200g/t).

Niisiis kaob kahtlastesse äriprojektidesse välismaal miljardeid kroone, ainuüksi plahvatusohtlikku piirkonda Lähis-Idas ligi 20miljardit, mis annab meie energiatarbijaile õigusega vihje, et riik pole sellele ettevõttele andnud ülesandeks mitte meie parema ja odavama elektrienergiaga varustamise vaid hoopis finantsspekulatsioonidele pühendumise.
Kuid EE investeerib ka Eestisse. Aastal 2012 peaks valmima Auvere õlitehas maksumusega 3 miljardit krooni, mis tarbib aastas 2,3 milj.tonni põlevkivi.
Eestis tegelevad põlevkiviõli tootmisega veel Kiviõli Keemiakombinaat ja Viru Keemia Grupp, kuid ainsana on piisav toorainevaru EE-l. Eestis on vastavalt maapõueseadusele lubatud aastas kaevandada 20milj. tonni põlevkivi, millest 15 milj.tonni on lubatud EE-le. Eesti Energia Õlitööstuse AS tootis 2010.a. 1,6 milj.tonni põlevkiviõli.
Seni, kuni nafta hind püsib kõrge, tasub seda toota. On ta ju mootorikütuste lähteaineks. Põlevkiviõli ulatusliku tootmisega oleks aga vaja uut taset teaduses. Selleks, et põlevkivi toorõlist toota mootorikütuseid oleks vaja kaasaegsemaid lahendusi tema puhastamisel. Selleks tuleks ka teadusesse investeerida. Kahjuks on meil jäänud koolitamata üks põlvkond põlevkivi keemikuid, mis seab kahtluse alla ka investeeringute mõttekuse väljaspool Eestit.

Aga ka roheline  ja  taastuvenergia on EE turundusprojektide kavas. Ja nimelt sellepärast, et ühegi uue elektrijaama investeeringut peale tuumajaama ei tehtaks Eestisse ilma toetusteta. Riigi määratud toetusskeemid Elektrituruseaduse alusel andsid ärile uue mõõtme. EE omandas Baltikumi suurima Aulepa tuulepargi momendil 48 MW  võimsusega ja 16 generaatoriga ning lähikonda püstitatakse veel 3 tuulikut koguvõimsusega 9MW.

Projekti kulub ligi miljard krooni. Kavas on ehitada Narva tuhaväljadele veel 50MW tuulepark. Eesti subsideerib tuuleenergia tootmist 87sendiga/kWh kohta ehk 51£/MWh, mis isegi EL kontekstis on üks mõõdukamaid taastuvenergia toetusi.
Tuuleenenergia peamine puudus on see, et ta vajab kindla kiirusega tuult (7-20m/sek) selleks, et tuulik saaks ohutult elektrit toota. Kahjuks on sellise kiirusega tuul meil vaid 3 kuu jooksul ehk mahufaktoriks on vaid 0,25. Seetõttu on tuuleenergia kallis ning neid rajatakse EL-s vaid tänu subsideerimisele. Kui tuuleenergia peaks tootma pea veerandi Eestis tarbitavast elektrist, siis praeguste toetuste juures tuleks ainuüksi toetustena tootjatele väljamaksta 1,6 mld krooni aastas. Elektrihinnas moodustaks taastuvenergia komponent tuulest 20senti/kWh. Ilmselge, et see on tohutu äri, seetõttu on viimasel ajal tõusnud päevakorda toetuste kärpimine. Ei maksaks unustada, et taastuvenergia tootmist doteerib koduomanikust rahvas, samas kui seda müüakse Lätti.

2010.a. toodeti Eestis kokku 12750GWh  elektrienergiat. Võrreldes 2009. a. 46% enam. Elektrit eksporditi 4355GWh ehk 43% enam. Sellest 43% Soome, 32% Lätti ja 25% Leetu. Seega pole me mitte elektrit sisseostev vaid müüv riik. AS EE osa Balti riikide ühtsest turust oli 32%. Elektri vabaturg toimib, turul on 4 pakkujat ja võitlus klientide pärast on äge.

EE-l on Lätis 115 klienti, Leedus, kus tegutsetakse Enefiti nime all on 80 klienti.
Elektri hinnaks Soome on 70£ MWh, Eesti hinnapiirkonnas 50£ MWh (päevane hind võib kõikuda 33-72£ vahel).
Energiamonopoli äritulud olid 2010.a. rekordilised 796 milj.£, millest puhaskasum oli 245 milj.£ ja investeeriti 219 milj.£. Kasum tuli põhiosas avatud turgudelt. Ka Estlinki merekaabli rendist Nord Poolile (elektribörs), mille omanik on ka EE.
40% saadi 15 milj.£ renditulu.

EE on kasvanud ärihiid ja sellest ka vastav käitumine. Isegi riiki suunab EE, mitte vastupidi.
Kes siis muu kui EE vedas Eesti riigi osalema rappavajuvasse Ignalina tuumaprojekti Leedus, hoolimata sellest , et Anto Raukas hoiatas juba siis selle avantüristlikkuse eest. Raisati vaid aega ja raha, peaminister saalis Leedu vahet, samal ajal kui kõlasid hääled oma tuumajaama ehitamise võimalikkuse poolt. Seda loomulikult ka julgeoleku kaalutlustel.
Kui Eesti Energial oleks omaniku antud ülesanne tagada Eesti energeetiline julgeolek keskkonda kõige vähem saastava ja kõige kaasaegsema tehnoloogiaga, arendaks ta eelisjärjekorras just Eestisse rajatava tuumajaama (TJ) projekti. Kahjuks on aga Eesti energeetikaalane teadlaskond tugevasti EE seotud. On ju see ainuke ettevõte,kes suudab tellida ja finantseerida suuremahulisi uurimistöid. See mõjutab paratamatult ka sellega seotud teadlaste seisukohti. On ju asjasthuvitatud märganud, kui kidakeelsed meie erialateadlased on sõnavõttudes energeetika tulevikusuundadest.

Kui meenutada, siis vaid kümmekond aastat tagasi oli EE jupikaupa müümise äärel. Ameerika energiahiid NRG Energy oli juba valmis ostma Narva elektrijaamu, kuid tehingu ärajäämise järel on EE-st saanud selline ettevõte, kes nii äriga välismaal kui ka kodumaise tarbija pitsitamisega isegi masu ajal, tootis hiilgavat kasumit.
Aga monopolile on iseloomulik see, et ta võib teha mida tahab. Kui on vaja kasumlikkust, mis on niigi suur, veelgi tõsta, siis tõstetakse tariife ja teenustasusid - tegemist ju kasumit tootva äriettevõttega.
Kui aga vaja raha äritegemiseks, siis küsitakse seda riigilt või tarbijalt, tuues põhjuseks julgeoleku.
Mäletame hästi, kuidas EE üritas möödunud aasta viimases kvartalis võrgutasude tõstmisega elektri hinda tõsta 12 sendi võrra, kuid peaministri näpuvibutuse peale loobus esialgu oma plaanist. Meenutame, et võrgutasude reguleerimise periood lõppes 1.märtsil k.a. 
EE kaitseb valitsusasutuste toel oma monopoolset seisundit põlevkiviäris ja tõrjub uusi tulijaid. Nõuab tasuta CO2 kvoodi eraldiste suurendamist teiste ettevõtete arvelt kuni tasuta kvooti veel jaotatakse. Kahjuks on Majandus ja Kommunikatsiooniministeerium omaniku esindajana EE senist tegevust toetanud, pidades nende huvi riigi (tarbijate ja kodanike) huvideks.
Eks see ole tingitud ka sellest, et EE valdab suurimat rahaportsu uurimistöödeks ja suhtekorralduseks ning MKM-s kehastab riigipoolset oskusteavet vaid  üks inimene-energeetika asekantsler E. Kisel.

EE pole kunagi silma paistnud tarbijasõbralikkusega. Näiteid, kus koduomanikust klient on energiahiiule nulliks peale koma, võib tuua lõpmatuseni.
Võtkem või hiljuti asetleidnud elektriarvestite skandaal. Vaatamata seaduses sätestatule ei vaevunud monopol neid kontrollima, väites, et kannatavad valenäitude pärast suht vähesed. Palju on olnud juhuseid, kus EE süül või vastutusel tekkinud ülepinge tõttu võrgus muutub kasutuskõlbmatuks koduomanikust tarbija kodutehnika.

See mismoodi energiamonopoli esindajad seejuures käituvad, vääriks eraldi peatükki kirjeldamaks suhtumist klientidesse. Jääb selline mulje, et juhtkonna poolt on vastutajatele antud korraldus ise hakkama saada ehk kahjud omast taskust kinni maksta kui kahjukannatajast muidu lahti ei saa. Monopol ei võta neid enda kanda.

Mõni aeg tagasi Tallinnas Ravi ja Magasini t. alajaamas toimunud lühise järel löödi rivist välja suure hulga sealse tarbijaskonna kodutehnika. EE puikles vastutusest kõrvale, võideldes viimase veretilgani.
Alles seejärel, kui asjasse sekkus ETV saatesari "Pealtnägija" ja faktid olid ilmsed, oli monopol sunnitud tunnistama oma süüd. Aga kahjude kompenseerimisega algas „oma ooper“.
Täpselt samasugune, nagu alles hiljuti avalikkuse ette jõudnud juhtum Harjumaalt, Kolga-Uuetoalt. Ja seda tänu suurpere pereisale, kes võttis nõuks hakata õigust nõudma.
Jällegi EE süül tekkinud ülepinge tõttu jäi pere ilma enda kodutehnikast alates arvutist ja lõpetades õhksoojuspumbaga. Peale pikki vaidlusi ja kirjavahetust oldi lõpuks nõus justkui kahjusid hüvitama, kuid tegelikkuses kujunes see farsiks.
Ettevõte, kelle aastatulud ulatuvad sadadesse miljonitesse, hakkas pudukaupmehe kombel arvutama kodutehnika kulumisastet. Küll küsiti mitmete aastate taguseid müügitshekke, küll garantiipaberid ja muid dokumente.
Selle asemel, et taastada nende süül toimunud avariieelne olukord kasvõi õhksoojuspumba osas, pakuti kompensatsiooni, mis ei vastanud isegi 1/3 selle hinnast. Peale 1,5 aastast mängimist kliendi närvidel ja mingi poolsalajase komisjoni moodustamist, kelle koostatud akte keelduti näitamast, pakuti kliendile suvalist kompensatsiooni, mis ei olnud ligilähedalgi tekitatud kahjudele.
Pealtnäha oli  asi justkui korrektne, rõhuti sellele, et kahjude hüvitamise põhimõtted tulenevad kehtivast võlaõigusseadusest  ja arvestati ka sellega, et ega tavainimene  ikka kohtusse lähe.
Peaks ju rahakoti peale vihane olema, kui lähed monopoli kõvasti kinnimakstud juristidearmee vastu kohtust õigust nõudma. Kahjud kahjudeks - pereisa ei saanud talvel peret soojata jätta, pidi ostma uue 1000£ maksva õhksoojuspumba ja edasi vaidlema, kuid see, kuidas EE esindajad oma klientidesse suhtuvad, nende aega ja raha kulutavad, ületab igasuguse piiri.

Kõrvalepõikena ütleks, et siiski peaks lähtuma sellest, et VÕS par.132lg 4-s on selgelt öeldud:
“Kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus-või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul.
Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist“.

Kuid asjamehed EE -st eiravad külmalt kehtivaid seadusi. Nad on valmis kohtus neid käänama ja väänama, peaasi, et nemad ei kannataks.

Kas keegi on lugenud oma elekrimüügi lepingus kribukirjas olevat?
Sealt selgub, et tal on vaid kohustused, millede täitmatajätmisel tabavad teda viivised. Monopolil endal neid ei ole või kui on, siis sülitab  nendele.
Suhtumist oma klientidesse iseloomustab ka see, et EE lõpetas enamiku oma tugiteenustest ja ostab neid vähempakkumise korras alltöövõtjatelt. Selle tagajärjel ei tea klient kunagi, kellelt ja mis tasemel teenust ta EE tellimisel saab. Kuid oma teenuste osutamise eest elektrisüsteemide projekteerimisest kuni lambipirnide vahetamiseni küsib küllaltki kopsakat teenustasu.

Igatahes säästval koduomanikul on küll odavam leida alternatiivtegija...

Pärtel  Tõnsberg
EOKL volikogu liige
keemik