Mis on nullenergia?

Nullenergiahoone on hoone, mis ei tarvita rohkem energiat, kui ise toota suudab. Arvestus on aasta peale kokku – talvel ostab/kulutab energiat, suvel müüb/toodab energiat (näiteks PV päikesekollektoritega, tuulegeneraatoritega vms).

Täpsemalt on mõisted: madalenergiahoone, liginullenergiahoone, netonullenergiahoone ära määratud määrusega Energiatõhususe miinimumnõuded,  vastu võetud 30.08.2012 nr 68. Jõustus 9. jaanuaril 2013. a.

Alates 2019. aastast kehtib kõigile uutele ehitistele nullenergia nõue.

Euroopa Parlamendi 2002. aasta hoonete energiatõhususe direktiivi täienduse kohaselt peavad kõik hooned, mis on ehitatud peale 31. detsembrit 2018, tootma sama palju energiat kui need kohapeal tarbivad. 

Parlament kutsub lisaks üles suunama rohkem avalikke investeeringuid energiatõhusatesse ehitistesse. Vastav seadusandlik eelnõu võeti vastu 549 poolthääle ja 51 vastuhäälega, 26 liiget jäi erapooletuks.

Silvia-Adriana Ticău (PES, RO) poolt koostatud aruande kohaselt peavad Euroopa Liidu liikmesriigid kindlustama hiljemalt 31. detsembriks 2018, et kõik uued ehitised toodavad sama palju energiat kui need kohapeal tarbivad – näiteks päikesepaneelide või soojuspumpadega. Komisjoni ettepanek ei sisaldanud kindlaksmääratud kuupäevi nullenergia hoonete jaoks. 

Parlament ootab ühtlasi liikmesriikidelt riikliku tasandi vahe-eesmärkide paika panemist olemasolevate hoonete jaoks, see tähendab nullenergia hoonete minimaalse osakaalu fikseerimist vastavalt 2015. ja 2020. aastaks. 

Euroopa Parlament defineerib nullenergia hooned kui ehitised, „kus väga kõrge hoone energiatõhususe taseme tulemusena on aastane primaarenergia kasutamine võrdne või väiksem kui energia tootmine taastuvenergia allikatest kohapeal“. Täiendatud direktiivi kohaselt peaks Euroopa Komisjon 2010. aasta lõpuks paika panema ühtse detailse Euroopa „neto nullenergia hoone“ definitsiooni. 

Parlament on lisanud teksti uued tingimused, mille kohaselt tuleb liikmesriikidel koostada 2011. aasta keskpaigaks riiklikud tegevuskavad, milles on välja toodud hoonete energiatõhususe parandamiseks planeeritud finantsinstrumendid nagu madala intressiga laenud, mahahindlused tulu- või kinnisvaramaksult või nõue energia varustajatele osutada tarbijatele rahalist tuge. 

Lisaks peaks Euroopa Komisjon 30. juuniks 2010 välja pakkuma täiendavad Euroopa Liidu finantsinstrumendid nagu:

Euroopa Regionaalarengu Fondi energiatõhususele suunatava raha osakaalu „märkimisväärne suurendamine“;
2014. aastaks Energiaefektiivsuse Fondi asutamine, mis on finantseeritud Euroopa Ühenduse eelarvest, Euroopa Investeerimispanga ja liikmesriikide poolt ning mille eesmärk on propageerida era- ja avalikke investeeringuid projektidesse, mis suurendavad hoonete energiatõhusust; käibemaksu langetamine hoonete energiatõhususe ja taastuvenergiaga seotud toodetele ja teenustele.

Direktiivi täiendatud teksti kohaselt peab hoonete energiatõhusust parandama ning viima selle vastavusse vähemalt minimaalsete energiatõhususe nõuetega kui hoonet suures ulatuses renoveeritakse või asendatakse ehituskomponente ja tehnosüsteemi elemente (nagu aknad, boilerid ja kliimaseadmed). 

Parlamendi definitsiooni kohaselt toimub „suures ulatuses renoveerimine“ kui renoveeritakse enam kui 25% hoone pinnast või kui renoveerimise kogukulu on suurem kui 20% hoone väärtusest. 

Direktiivi järgi panevad minimaalsed energiatõhususe nõuded paika liikmesriigid. Komisjon sätestab ühtse meetodi hoonete energiatõhususe arvutamiseks 31. märtsiks 2010. 

Liikmesriigid peaksid lisaks sätestama minimaalsed energiatõhususe standardid suvekodudele, mida kasutatakse vähem kui 4 kuud aastas. Antud nõue tühistab algselt välja pakutud vabastuse vastavat tüüpi hoonetele. 

Siiski on direktiivi energiatõhususe nõuetest välja jäetud järgnevad ehitised: väikesed majad (põrandapinnaga vähem kui 50 m2), religioosseteks tegevusteks kasutatavad hooned, ajutised hooned, mida kasutatakse vähem kui 18 kuud, madala energiavajadusega töökojad ja põllumajanduslikud hooned ning ajaloolised hooned, kus energiatõhususe meetmete rakendamine „muudaks vastuvõetamatult hoone olemust“. 

Parlament nõuab “intelligentsete“ arvestite paigaldamist kõigisse uutesse ehitistesse ning suures ulatuses renoveeritud hoonetesse. Intelligentsed arvestid mõõdavad kui palju ja millisel ajal päeva jooksul energiat tarbitakse –süsteem võimaldab näiteks tarbijatel kasu saada soodsamatest öötariifidest.

Energiatõhususe miiinimumnõudeid saate lugeda siit.


MÕISTED

Nullenergia maja tähendab hoonet, mis ei tarvita rohkem energiat, kui ise toota suudab. Seda siis arvestades aasta peale kokku – talvel ostab/kulutab energiat, suvel müüb/toodab energiat (näiteks PV päikesekollektoritega, tuulegeneraatoritega vms)

Standardhoone on projekteeritud nii, et see vastab ehitus- ja energiadirektiivide miinimumnõuetele. Energiavajadus ruutmeetri kohta on aastas 130-140 kWh.

Madalenergiahoone kulutab poole vähem energiat kui standardhoone. Isoleeriv väliskarp, tihedad aknad ja uksed ning otstarbekas ventilatsioon muudavad soojatarbimise poole väiksemaks. Energiavajadus on aastas 50-60 kWh/m².

Passiivmaja kulutab vaid veerandi standardhoones kasutatavast energiast. Eraldi soojusallikaid ei ole isegi vajas, sest maja kütab inimeste, kodumasinate ja valgustuse toodetav soojus. Passiivmaja eelduseks on kõrge kvaliteediga ventilatsiooniseade, mis kasutab ära suurema osa jääkõhu soojusest ja kütab sellega sissetulevat õhku. Ostetava energia vajadus vaheldub vastavalt asukohale. Kesk-Euroopas on energiakulu 15 kWh/m², Põhja-Euroopas kõige rohkem 30 kWh/m². Passiivmajad muutuvad lähitulevikus oodatavasti standardiks.

Pluss-energiahooned on siiani veel haruldased. Idee on arendada passiivmaja kontseptsioon viimase piirini, et maja hakkaks tootma rohkem energiat kui see kasutab. Kui hoonetele paigaldada aktiivsüsteemid, näiteks päikesepaneelid, on võimalik seda eesmärki saavutada.

Loe artiklit uudiste rubriigist