Ühisvara versus lahusvara
Ühisvara ja lahusvara teema tõusetub üksnes abikaasade puhul, kuna nende vahel eksisteerivad tavapärasest erinevad varasuhted tulenevalt abielu kui kooselu vormi eripäradest.

Osa abikaasade varast on nende ühine vara (ühisvara) ja osa varast on igaühe enda oma (lahusvara). Vara all mõistame nii kinnisasju, autosid, vallasvara, laenusid, liisinguid, dividende, pangakontosid, väärtpabereid jne. Perekonnaseaduse §14 kohaselt on abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara, st kuulub neile määratlemata osades. 

Ühisvarale sarnane omandivorm on kaasomand, kuid seal on omanike mõttelised osad kindlaks määratud. Kaasomand tekib tavaliselt pärimisel või mitme isiku pool vara koos soetamisel (näiteks vabaabielus olevad isikud). Üksnes abielu lahutamisel ja abikaasa surma puhul võetakse eelduseks, et vara kuulub abikaasadele võrdsetes osades ja vaid kohus võib seda varasuhet muuta. Kuna vara kuulub abikaasadele abielu ajal ühiselt, siis ei saa kumbki neist ka oma osa sellest varast üksi müüa, pantida, vahetada jne.

Vallasasjade käsutamisel kehtib eeldus, et teine abikaasa on tehingu tegemisega nõus ja seda käibes eraldi ei kontrollita. Kinnisasjade ja registreeritud vallasasjade (auto) käsutamiseks on siiski vaja teise abikaasa kirjalikku nõusolekut. Notariaalse tehingu jaoks peab teine abikaasa tulema samuti notari juurde, isegi kui vara on registrites ühe abikaasa nimel. Samas igasugust vara võib soetada iga abikaasa ka üksinda – ühisomand tekib teisel seaduse alusel automaatselt.
Ühisvara põhimõttest on siiski teatud erandid. Iga abikaasa enda varaks loetakse seda vara, mis talle kuulus enne abiellumist, mille ta omandas abielu ajal kinkena või pärandina. Lahusvaraks on ka isiklikud tarbeesemed, omandireformi käigus tagastatud vara ja kohustusliku kogumispensioni osakud. Selle varaga tehingute tegemiseks ei ole vaja abikaasa nõusolekut. Võetud kohustustest (laenudest) on abikaasa enda kohutused need, mis ei ole võetud perekonna huvides. Mõni vara võib olla muutunud abielu käigus ühest varaliigist teiseks.

Näiteks juhul, kui abikaasa sai maja kingitusena või pärandina või kuulus see talle juba enne abiellumist, siis juhul, kui maa erastati abielu ajal, muutub kogu kinnisvara ühisvaraks (maa on tähtsam ja hooned on maatüki olulised osad).
Lahuvaraks on ka see vara, mille abikaasa soetas ametliku abielu ajal enne lahutamist, aga siiski pärast faktiliste abielusuhete lõppemist. Selles osas peab siiski hinnangu andma kohus.

Eelkirjeldatud seadusjärgsest varareziimist saavad abikaasad kõrvale kalduda notari juures abieluvaralepingut sõlmides. Sellise lepinguga saab minna üle täielikule varalahususele (kõik soetatav vara ja omandatav tulu kuulub 100% selle soetajale) või lugeda mõni ühisvara objekt ühe abikaasa lahuvaraks või mõni lahuvara objekt abikaasade ühisvaraks. 
Sellise lepingu võib (aga ei pea) registreerida ka abieluvararegistris -  sel juhul on sellel tähendus ka kolmandate isikute suhtes, kelle on õigus ka registriga tutvuda.  
 
1 juulil 2010.a jõustus uus perekonnaseadus ja see tõi teatud muudatusi ka lahus- ja ühisvarasuhetesse. Muutus see, et juba abielludes saavad abikaasad valida, millist varareziimi nad enda abielule tahavad kohaldada. 

Kui nad valikut ei tee, kehtib nende vahel ülalkirjeldatud seadusjärgne ühis- ja lahusvarareziim. Valikusse lisandub lisaks ühis- ja lahusvarareziimile täielikule varalahususele ülemineku võimalus või täiesti uudse varavahekorrana nn tasa-arvestamise süsteem. 

Viimane tähendab seda, et abikaasade poolt soetatud vara jääb nende lahuvaraks, kuid abielu lõppemisel lahutuse või ka abikaasa surma korral, on teisel abikaasal või tema pärijatel õigus nõuda varade tasaarveldamist ja kompensatsiooni maksmist abikaasa poolt, kelle vara väärtus oli abielu kestel rohkem kasvanud, kui näiteks sellel abikaasal, kes oli lastega kodus. Siiski on vaja ka selle varavahekorra puhul teise abikaasa nõusolekut, kui teine pool võõrandab nende ühist eluaset. Valiku erinevate varareziimide vahel saab ka pärast abiellumist teha abieluvaralepingut sõlmides.

Eelkirjeldatud varareziimid ei kehti nn vabaabielus olevate inimeste vahel. Nende puhul on levinud, et kinnisvara soetatakse kaasomandisse (reeglina võrdsetes osades). Kohtupraktika on lugenud selliseid vabaabielulisi suhteid seltsinguks ja seltsingulaste soetatud vara nende ühisvaraks hoolimata asjaolust, et see vara kinnistusraamatus on ühe abikaasa nimel.