Uudised

Järva Teataja: Eesti eluasemepoliitika tingimustes jääb ellu vaid iga viies korterelamu

facebook
31.august 2018

Korteriomandid annavad suurima eluasemeliigina peavarju kahele kolmandikule Eesti elanikest, kattes meie riiki ühtlase vaibana.

Korteriomandi laiaulatuslik levik on omamoodi ime, sest majandusreeglite järgi tekib korter seal, kus nõudlus elamumaa järele ületab pakkumist kordades, millist olukorda ei ole suurel osal Eestimaal mitte kunagi eksisteerinud. Selle ime on teinud võimalikuks taasiseseisvumisjärgne erastamispoliitika, mille eesmärgiks oli eluasemevaldkonna ülesehitamisesse erakapitali kaasamine.

Kui korteriomandi sünniks on vaja soodsat majanduskliimat, siis korterelamu ise saab jätkusuutlikult hakkama vaid kinnisvaraturu toetusel. Kinnisvaraturu tähtsust korterelamule saab võrrelda inimese vereringega. See annab energiat korteriomanike koostööle ning toob korterelamusse uute korteriomanike näol värskust. Vaid tänu temale saab korterelamu elukaart omanike elueast pikemana ette kujutada.

Jätkusuutlikkuse põhjal saab korterelamud jagada kahte gruppi. Esimese grupi moodustavad korterelamud, mille asukoht on (kinnisvaraturu arvates) piisavalt hea, et omada iseseisvalt loomulikuks edasiarenemiseks häid väljavaateid. Teise grupi moodustavad korterelamud, mis ei saa madalate kinnisvarahindade või aktiivse kinnisvaraturu puudumise tõttu jätkusuutlikuseks piisavat „energiat“.

Ei ole üllatav, et esimesena nimetatud korterelamud asuvad suurlinnades ja nende mõjualas ning need riisuvad tänu korteriomanike kindlustundele riiklikelt renoveerimistoetustelt koore. Teisele grupile, peamisel maapiirkonnas asuvatele korterelamutele, on riiklik abi olnud nullilähedane, mille tulemuseks on Eesti ühiskonna jaoks uue protsessi teke, kus korteriomanikud annavad oma erastatud korterid riigile tagasi.

Kui 2017 aastal „tagastas“ oma korteri riigile 148 omanikku, siis tõeline korteritest loobumise laviin on alles tulemas, kuna kümnete tuhandete korterite viimane missioon, pakkuda omanikule tema elupäevade lõpuni kindlat peavarju, on veel lõpetamata. Samas jõuavad need korterid riigi kätte tagasi sama kindlalt nagu bumerang heitjani.

Kuna ühegi kortermaja puhul ei saa tekkida olukorda, kus kõik selle korterid jõuavad riigi omandisse üheaegselt, siis tuleb korteriomanikel enne edasiste otsuste tegemist selgeks saada, kuidas toimub korterelamu majandamine siis, kui vaid osa selle kortereid on riigi omanduses? Kas ka siis jäävad kehtima tänased toetuste põhimõtted, mis kohtlevad kõiki korterelamuid nagu ühesuguseid? Kui vastus küsimustele on jah, siis võib selle peale, et maapiirkondadesse ei jää alles mitte ühtegi korteriomandit, mürki võtta.

Samas ei ole tulevikuolukord pilvitu ka suurlinnades asuvatele korterelamute jaoks, kuna korteriomanike ühistele huvidele vastanduvad normid panevad proovile ka sealsete korterelamute jätkusuutlikkuse.

Eesti korterelamutes on sagedaseks praktikaks korterit piiritleva kaasomandi ümberehitamine isiklikele vajadustele ja maitsele vastavaks. Kui korteriomaniku tegevus on korteriühistuga kooskõlastatud, siis ei ole põhjust selle pärast muretseda. Paraku on vastavad normid koostatud nii vastuoluliselt, et ilma kohtu otsuseta ei oska ka seaduse autorid öelda, millisel juhul peab korteriomanik korteri ümberehitamiseks korteriühistult nõusoleku saama ning millise puhul mitte.

Kui vaadata viimase aja kohtupraktikat, siis liiguvad „ettevõtlikumad“ korteriomanikud kaasomandi õõnestamisel edasi nagu termiidid, ning juba ammu ei pea nad korteri välisukse ja akna väljavahetamist või rõdu kinniklaasimist omavoliks. Tänaseks oleme „loomuliku arengu“ tingimustes jõudnud olukordadeni, kus korteriühistu kooskõlastuseta rajatakse korterisse läbi välisseina sissepääse, ehitatakse magamistube ümber saunakompleksiks ja võetakse korter kasutusele restoranina, ning mis kõige kurvem - saadakse kohtult selleks tagantjärele ka heakskiitev otsus.

Eelpool kirjeldatud olukorrad on saanud tekkida vaid seetõttu, et Eesti korteriomanditega seotud seadusandlus on liikunud populistlikult suunas, mis ei tee enam vahet korteri- ja eramaja omanikul. Kui selline praktika, kus üksikisiku huvid asuvad ühistest huvidest kõrgemal, peaks jääma kestma, siis ei saa tervele korteriomandi instituudile Eestis pikka iga ennustada.

Seda, kui palju kahaneb eelpool kirjeldatud arengute tulemusel korterelamute arvukus, on tänasel päeval keeruline ennustada. Lisaks korteritest loobumisele, toetuste ebaõiglasele jaotamisele ning seadusandlusest tulenevatele protsessidele, mõjutab korterelamute arvukust kindlasti ka riiklik üürimajade programm.

Kui  võrrelda Eesti korteriomandite arvu Saksamaa korteriomanditega, kus eksisteerib vabaturu tingimustes 5 miljonit korteriomandit, siis võib sellel võrdlusbaasi põhjal eeldada, et Eestisse mahub ca 100 000 korteriomandit ehk pikas perspektiivis suudab mõistliku eluasemevaldkonna juhtimise korral iseseisvalt ellu jääda vaid iga viies korteriomand.

Iga number, mis on eeltoodust suurem, eeldab senisest märksa targemat tegutsemist. Esiteks tuleb riigil muuta oma suhtumist korteriomandisse, kui rikaste inimeste eluasemesse, mida rekonstrueeritakse (eelmise majandus- ja infotehnoloogiaministri sõnul) ka ilma toetusteta. Lühinägelik lapsikus, mis eelnenud lausest vastu vaatab, ei tee meie eluasemepoliitika elluviijatele just au. Ammugi ei tohiks selline suhtumine riigi otsuseid mõjutada.

Teiseks tuleb hakata seadusandlikul tasandil austama korteriühistu demokraatliku juhtimise põhimõtet, ning muuta kaasomandi ainuisikuline muutmine tabuks. Olles olemuselt riigi väike koopia, koos oma maa, inimeste ja ehitistega, saab korteriühistu olla teo- ja vastutusvõimeline üksnes siis, kui neid põhimõtteid austatakse. Kui me seda ei taga, siis ei ole mingit põhjust eeldada, et korteriühistul on lootust oma „territooriumil“ korda majas hoida.

Maapiirkondades asuvate korterelamute olukorras tuleb lisaks eeltoodule vaadata ka korterelamust kaugemale, kuna nende probleemid algavad juba korterelamut teenindavast taristust ning vähesest nõudlusest eluruumide järele. Sageli ei olegi siin küsimus toetuste puuduses vaid nende koordineerimatus jagamises isikutele, kellel puudub soovitud eesmärkide sisuliseks elluviimiseks võimekus.

Kokkuvõttes, tulles  veelkord tagasi korterelamutega juhtunud ime juurde. See ime sai juhtuda vaid ühel põhjusel - seetõttu, et riik vajas korteriomanikelt laiapõhjalist abi. Oleks liialdus väita, et see lootus ei olnud õigustatud või korteriomanikud vedasid teda alt. Sama põhjendamatu oli eeldada, et kõik korteriomanikud suudavad selle ülesandega üksinda hakkama saada. Nagu näitab korteritest riigi kasuks loobumise protsessi kiirenemine, siis oleme ringiga jõudnud tagasi sinna, kust me 1995 aastal alustasime.

 

Andry Krass,

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige

Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel uudiseidVaata kõiki