Uudised

Sirp: Muinsuskaitses on vaja uut tasakaalupunkti

facebook
11.jaanuar 2021
Kui muinsuskaitses leitakse kooskõla avalikkuse ning eraomanike huvide ja võimaluste vahel, ei kukuta oma heitest selili.
   

Arhitektuurimuuseumi buss keerab Iru jõe poole. Mäluasutuse korraldatud avatud majade tuur jõuab otsaga kunagise linnuvabriku sauna juurde. Kommunist Käbini lemmikleilimaja on seisnud üle neljakümne aasta väljast ja seest, baaripukkidest kaminaroopideni, muutumatul kujul. Küsin omanikult, kas selline nõukogudeaegne ehedus on ka muinsuskaitse all. „Jumal tänatud, mitte,“ vastab härrasmees. Levinud on arvamus, et siis ei saa enam pehkinud terrassilauda ka vahetada.

Väikese maakonnalinna saja-aastase maja esimese korruse poekeses köeb kamin. Kesklinna maja ei ole mälestis, aga asub muinsuskaitsealal. Katuse vahetamine on pooleli, aluskate ja roovitis on pandud, aga siis sai raha otsa. Omanik taotles muinsuskaitseametilt toetust, aga jäi pingereas kahekümne neljandaks! Muinsuskaitse ala on lai ning ajalooliste majade remondivõlg päratu kui hundikurk. Notarina kinnisvaratehinguid kinnitades kuulen sageli ohkamist: ei meie majas ole midagi tehtud, meie maja on muinsuskaitse all. Miks on muinsuskaitse praegu see organisatsioon, mis tundub töötavat vastu oma eesmärgile tagada kultuuri­mälestiste säilimine? Kas muinsuskaitse tagab ainelise pärandi säilimise või soosib selle vaikset allakäiku?

Miks on raha nii tähtis? Sellepärast, et mälestiste majandamine on palju kallim, keerukam ja bürokraatlikum kui tavaehitiste puhul. Ehitusmälestise renoveerimiseks vajab omanik eritingimusi, uuringuid, hiljem ehitustegevuse muinsuskaitselist järelevalvet. Positiivne muutus on, et eritingimuste koostamise kulu võtab uue seaduse jõustumisel riik enda kanda, kuid teisiti ei saakski see ju olla. Uuringute ja järelevalve osas kannab riik kulud üksnes osaliselt. Nii ehitamiseks kui ka projekteerimiseks võib kasutada vaid erinõuetele vastavaid ettevõtjaid, kelle teenus on sellevõrra kallim. Erinõuded kehtivad ka materjalidele ja lahendustele. Ehitustegevuses põrkutakse topeltbürokraatiaga: luba tuleb saada nii kohalikult omavalitsuselt kui ka muinsuskaitselt. Ja kui see kadalipp on läbitud ning renoveeritud maja seinale asetab riik märgi „national monument“ ehk „kultuurimälestis“, siis esitab omanik õigustatult küsimuse, miks ei korva ühiskond seda lisakulu. Omanike arusaama võib ju aasivalt idaeuroopalikuks pidada, kuid Euroopa alusväärtuste hulka on alati kuulunud eraomandi kui ühiskonna vundamendi puutumatus ja austamine. Kui avalik võim tahab omandit kitsendada, peab selle hüvitama. Ühiskonnas on üha enam tunda, et eraomandisse suhtutakse taas kui üldrahvalikku hüvesse, millest peavad osa saama kõik, olgu see mets või majad. Staažikas muinsuskaitseametnik otsustab, millise lambikupli peab omanik interjööri valima, saamata aru, et riiklikku omandit, mille suhtes oma suvaõigust rakendada, pole enam kolmkümmend aastat.

Nimekirja sõelumine

Mälestise omanikku vaevab teadmine, et temalt on võetud vabadus ise oma majas toimetada. Võtame rehielamu. See unikaalne hoone kujunes enam kui saja aasta jooksul laienduste ja kohenduste tõttu, mida olid omanikud talguliste abiga teinud inimpõlvede jooksul ning vastavalt oma oskustele. Kuniks sellest sai rahvuslik monument ja riik käskis omanikul edaspidi oma oskamatud käed eellaste loodud kultuuriväärtusest eemal hoida. Kas pole vastuoluline, et edaspidi võivad selle monumentum’i kallal toimetada vaid asjatundjad, kelle vaeva peab omanik hüvitama? Ja kui omanik hoolsuskohustust ei täida, ootab teda malk (haldussund). Seejuures ei suuda riik oma mälestisi korras hoida (näiteks RMK) või peab taaskasutuse asemel odavamaks rajada kõrvale uus ning hüljata väärtuslik vana (nt hüljati Anton Soansi projekti järgi 1938. aastal valminud Kohtla-Järve koolihoone ja ehitati uus gümnaasiumihoone).

Leevendust võiks tuua mälestiste nimekirja revideerimine. Kas kunagi nõukogude ajal sinna sattunud hooned vastavad ka XXI sajandil Eesti riikliku kaitse eeldusele, nagu seda nõuab muinsuskaitseseadus? Tundub, et mälestiste sellisel hulgal säilitamine käib riigile üle jõu. Kaitsealuste ehitiste väärtusliku kultuuripärandi jämedast sõelast läbilaskmine on väga oluline. Nii mõnigi silmapaistev hoone saaks bürokraatiaorjuseta kiiremini korda. Riigikontroll auditeeris 2007. aastal kultuuripärandi kaitset ja leidis, et kaitse alla on võtmata osa seda vajavaid asju ning kaitse all on küsitavate mälestisetunnustega asju. Mälestiste inventeerimiseks tuleb aga luua alusmetoodika ja kinnitada mälestiste kaitse alla võtmise kriteeriumid, et mälestiseks tunnistamise otsused oleksid läbipaistvamad ja kõigile asjaosalistele arusaadavad. 13 aastaga ei ole selles valdkonnas kahjuks progressi märgata.

Omanike õigusi piiratakse märgatavalt ka muinsuskaitsealadel. Jutt on siin 11st ajaloolisest linnasüdamest ja Rebala maastikukaitsealast. Riiklikud muinsuskaitsealad on enamasti loodud ligi viiskümmend aastat tagasi seetõttu, et Nõukogude ehitusplaanid seadsid tollal ajaloolise linnaruumi ohtu. Sellega nihkus monumendikeskne pärandikäsitlus ajaloolise keskkonna teadvustamise ja väärtustamise suunas. Kaitsealadel on omakorda kaitsevööndid, kus ehitustegevus on piiratud. Vaade kirikutornile on sellest tulenevalt olulisem kui elukeskkonna ja majanduse loomupärane areng. Riigikogu õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid on 2019. aasta juunis Päevalehe arvamusloos kirjeldanud Valga ja Pärnu näitel, et vildakas muinsuskaitsepoliitika pärsib linna arengut ja soosib linnasüdamete tühjenemist. Kahaneva (süda)linna ja muinsuskaitse seosest on kirjutanud ka Valga linnaarhitekt Jiří Tintěra, värske muinsuskaitseameti ja kultuurkapitali tegevuspreemia laureaat.

Muinsuskaitseseaduse kohaselt vaadatakse muinsuskaitsealade põhimäärus üle hiljemalt 2023. aastaks. Muinsuskaitseametis on sellega algust tehtud, kuid kahjuks puudub ametis normilugemise oskus. Nimelt näeb seadus ette, et praegune kaitsekord kehtib seni, kuni Eesti valitsus tunnistab need kehtetuks või kaitsekord kehtestatakse uuesti 2019. aasta seaduse alusel. Muinsuskaitseamet ei tunnista, et selles sättes sisaldub kohustus kaaluda, kas kõiki 12 muinsuskaitseala on vaja säilitada või on riiklikule kaitsele alternatiive. Varuplaan on muinsuskaitsealade kohaliku kaitse alla võtmine planeerimisseaduse paragrahv 75 alusel (miljööväärtuslike alade määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine üldplaneeringu alusel). Miljööväärtuslike alade kaitse üldplaneeringu alusel on levinud kohaliku kultuuripärandi ja -ruumi säilitamisel Lääne-Euroopas, kus riiklikke kaitsealasid enamasti ei ole. Linnaruumi arengu ja ehitustegevuse suunamine on otseselt kohaliku elanikkonna pädevuses ning riik ei peaks sellesse sekkuma. Omanike seisukohalt välistab see ka topeltbürokraatia. Mõnes mõttes on riiklikud kaitsealad Nõukogude aja pärand (muid kaitseviise toona ei tunnistatud) ning sel kombel jätkamist tuleb kindlasti kaaluda, kuna omavalitsustes praegu üldplaneeringuid üle vaadatakse. Kuressaare, Tartu ja Valga tugevate linnaarhitektide tulemuslik tegevus näitab, et ka kohalikul tasandil on võimalik ajaloolise linnaruumi säilimine tagada ja seda ei pea kureerima Tallinnast Pikalt tänavalt.

Muinsuskaitseala

Uue kaitsealana planeeritav Sillamäe kesklinn on väärtuslik oma terviklikkuses. On selge, et nõukogude ehituspärand vajab suuri investeeringuid. Riikliku muinsuskaitseala loomise korral läheb kaitseala ehitiste renoveerimine erinõuete tõttu omanikele kallimaks ja bürokraatlikumaks. Riigi luba on vaja alal asuva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks ning ka ehitise ilme muutmiseks. Ehitise siseruumides ehitustööde tegemise luba on nõutav, kui ehitis on hinnatud kaitsekorras väga väärtuslikuks. Lisaks on riigi luba vaja kõrghaljastuse rajamiseks, raie-, kaeve- ja muudeks pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks. Kohaliku miljööala puhul saaksid kõik ehitusküsimused lahendatud kohalikul tasandil. Omanike lootus, et riik aitab kaitseala hooned korda teha, tundub asjatu. Piirangute kehtestamisel ja investeeringute kallinemisel võib vastupidi oodatule kaitseala loomise tõttu ehituspärandi seisund halveneda.

Iru sauna näitel võib kokkuvõtteks öelda, et parima kaitse annab ajaloolistele ehitistele teadlik omanik ja mitte muinsuskaitse. Mälestiste säilimise tagamiseks tuleb kiiremas korras nende nimekirja revideerida, kaitse alla jäänud hoonete omanikele kitsendamisele vastukaaluks lisakulud hüvitada ja piiranguid vähendada. Muinsuskaitsealadel tuleb minna üle miljööväärtuslike alade kaitsele kohalikul tasandil. Sel juhul on võimalik leida muinsuskaitses tasakaalupunkt avalikkuse ning eraomanike huvide ja võimaluste vahel ning nii ei kukuta oma heitest selili. Sellisel juhul saab ellu viia põhiseaduse preambulas sõnastatud Eesti riigi eesmärgi tagada rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Ehituspärandi kaitse valdkonna suurim kitsaskoht eraomaniku vaatevinklist on rahapuudus kombineerituna ülemäärase bürokraatiaga. Eestis on üle 5000 arhitektuurimälestise. Heaks võib pidada nendest vaid ühe kolmandiku seisundit, paljud on avariiohtlikud või hävinud. Enamik ehitusmälestisi kuulub eraomanikele. Muinsuskaitseseaduse (MukS) paragrahv kolm sätestab, et kulutuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna kohustus. Tegelikult on eraomanik jäetud üsna üksi. Muinsuskaitseline nõuandeteenistus on korraldatud võrdlemisi hästi, kuid nõuannet patta ega seina ei pane. Seega on asi kahjuks rahas.

Lammutustoetus vs. restaureerimistoetus

Pildike muinsuskaitseameti 2020. aasta sügiseselt aastapreemiate üleandmiselt. Kiiranalüüs näitab, et enamasti on nomineeritud ja premeeritud avaliku sektori objektid, mis kuuluvad riigile või mõnele omavalitsusele või nende sihtasutustele. Just viimastesse saab kanaliseerida ka Euroopa Liidu regionaalse arengu abiraha. Eraomanike vaesus ja suutmatus vaatab vastu ka aastapreemiate kandidaatide seast. Mälestise renoveerimiseks pead olema rikas. Poola restauraatoritele ei saa enam loota. Tuhanded remondinäljas mälestised ei leia aga endale jõukat ja fanaatilist kosilast. Eraomanikku ei toeta Euroopa Liit ega riik. Kas saab reaalseks toetuseks pidada 1,5 miljonit eurot, mis riigieelarvest aastas eraldatakse? See on tervelt 0,013 protsenti eelarvetuludest ühiskonna ühiskohustuse tagamiseks. Tõsi, uue võimalusena eraldatakse tagastatud mälestiste omanikele toetuseks lisaks üks miljon eurot aastas, kuid esimene toetusvoor viis peaaegu kogu raha kogudustele, mistõttu kujunes sellest justkui pühakodade programmi jätk. Tundub, et riigi kaitse all on vaid põllumees. Looduskaitseski on aru saadud, et majandustegevuse piirangud on põhiseaduspärane hüvitada ning jaotatakse ELi maksumaksjalt tulevaid priskeid Natura toetusi. Taristuminister Taavi Aas hõiskas rõõmusõnumit, et huvilised said eelmisel aastal lammutustoetust (sic!) viis miljonit eurot, mida on mitu korda rohkem, kui riik panustab ehituspärandi säilitamisse. Muinsuskaitseameti vanade katuste uuendamise taotlusvooru eelarve 200 000 eurot läks kärinal lõhki: taotlusi esitati neli korda suurema summa peale. Alarahastust ei saa panna ametnike süüks, kuna aastakümneid kestnud vaegrahastuse ühisvastutus lasub valitsejate õlul. Raha tuleb pisihaaval juurde, kuid peaks tulema suurusjärgu võrra enam. 2019. aasta muinsuskaitseseaduses ei ole püütudki pakkuda lahendusena kultuuripärandi erainvesteeringute puhul maksusoodustusi, mida teistes riikides on rakendatud. Muinsuskaitse rõhutab, et eesmärk on kaitsta ehitisi ja mitte omanikke. Kui maja taga ei nähta inimest, siis kellele on lõpuks neid maju vaja?

Artikli autor Priidu Pärna

Ilmus 8.01.2021 ajalehes "Sirp"

Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel uudiseidVaata kõiki