Eelnõu jõustumine toob omanikele kaasa maamaksu tõusu. Selle ülemäärasust on püütud pidurdada maksumäära vähendamise ja iga-aastase tõusu limiteerimisega 10%-ga. Oleme seisukohal, et ühe riikliku maksu suurenemine aastas (ja mitmete järjestikuste aastate jooksul) kümnendiku võrra on ebaproportsionaalne ja ülemäärane ning kodanike seisukohalt halb maksupoliitika. Selline kümnis tuleks asendada 5% maksimaalse tõusuga (seletuskirjas näiteks on toodud ka Taani analoogiline piirang). Omanikud ei ole selles süüdi, et riik pole maid korraliselt hinnanud ja ei pea nüüd seetõttu säärase tempoga  “tekkinud maksuvõlga“ tasuma. Võimalik oleks maksimaalse maksutõusu lage diferentseerida sõltuvalt maatüki sihtotstarbest (näiteks lubada väiksemat tõusu elamumaa sihtotstarbega katastriüksuste puhul, Tallinna aedlinnaosade ajalooliselt suurte kruntide puhul ägavad tänagi omanikud kodualuse maamaksu vabastust ületavas osas kohaliku omavalitsuse (kov) kehtestatud maksimaalsete maksumäärade all).

MaaMS  §11 lg 5 ja 6 lubavad küll omavalitsustel maksuvabastuse ulatust suurendada, kuid praktikas seda ei toimu. Lõike 5 osas tuleks selgemalt tõlgendusraskuste vältimiseks lahti kirjutada, et kov-l on võimalik maksuvabastuse ulatust suurendada lisaks olemasolevale maksuvabastusele ning täpsustada, millisel juhul rakendub siin 0,15 ha piirang. Samuti on diskrimineeriv ja põhjendamata §11 lg 3 piirang, mille kohaselt säte ei kohaldu korteriomandite kaasomandile.

MaaMS §4 maksuvabastuse loetelusse tuleb lisada maksuvabastus ehitismälestiste aluselt maalt ja sundvalduse alalt. Maksuvabastused peavad olema loogilised ja võrdsest kohtlemisest lähtuvad. Kui avalikult kasutatava eratee ja veekogu osas on maksuvabastus, siis peab see vabastus kehtima ka sundvalduse alal, kuna sundvaldus seatakse eramaale ju üksnes avalikes huvides. Ehitismälestised on meie kultuuripärandi eriline väärtuslik osa, mille kasutamisel eksisteerivad olulised seaduslikud piirangud, millistele ehitistele peab olema tagatud avalik juurdepääs ja mille renoveerimine on oluliselt kallim. Kuna riik ei hüvita nende kulude suurenemist, siis on põhjendatud avalikes huvides kaitse alla võetud ehitismälestiste aluse maa maksuvabastus. Eriti arvestades, et pühakodade aluse maa suhtes see soodustus eksisteerib.

MHS §4⁴ lõike 2 kohaselt on kõigil võimalik tutvuda maa maksustamishinna arvutuskäiguga ja avaldada selle kohta arvamust. Kahjuks on ebaselge, kuidas toimub maaomaniku kaasamine hindamismenetlusse, kuidas ta saab infot, et oma arvamust avaldada ning selline arvamusavaldamine peab olema võimalik enne maksustamishinna määramist. Samuti on seadusest kõrvaldatud sätted, mis puudutavad maksustamishinna vaidlustamist. Haldusmenetluse põhimõtted peavad olema tagatud ja maksusubjektidel peab olema selge, kuidas neid õigeaegselt hindamisele kaasatakse, kuidas nende “arvamusi” kaalutakse ja kuidas otsuseid vaidlustada.

MHS § 4³ lg 2 sätestab maa väärtust mõjutavate tegurite loetelu lahtisena. Sellisel kujul ei ole pedagoogilisel loetelul üldse mõtet kui seadusandja jätab need tegurid ammendavalt ja õigusselgelt määratlemata. Leiame, et suletud loetule tuleb lisada olulise tegurina maakasutuse piirangud, kuna erinevate seadusest tulenevate avalike kitsenduste tõttu on olulise osa Eesti territooriumi kasutamine piiratud. Lisaks peab seadus selgelt sõnastama, et maa hindamisel ei arvestata selle loodusvilju (eelkõige kasvavat metsa).

MHS §12 täiendatakse rakendussättega lõikes 9, kuid tegemist ei ole ju rakendusliku normiga. Ka sisu osas ei saa sättega nõustuda – maa riigile omandamisel ja sundvõõrandamisel peab siiski läbi viima  hindamise, et omanikule oleks tagatud õiglane ja kohane hüvitis ning mitte lähtuma 4 aastat tagasi toimunud hindamisest.

MaaKatS §6 lg 10 ja 11 kohaselt on edaspidi kõigil õigustatud huvi korral võimalus tutvuda tehingute andmebaasi andmetega. Seadusest ei selgu, kellele sellise tähtsa kaalutlusotsuse tegemine antakse. Arusaamatu on, miks eelistatakse seadusega krediidiasutusi kui ühte eraõiguslikku turuosalist andmetele automaatsel juurdepääsul. Omanike selge seisukoht on, et kui andmeid väljastatakse, peab olema tagatud, et need ei ole isikustatavad – andmed ei tohi anda võimalust välja selgitada, milline kodanik millise hinnaga oma kinnisvara võõrandas. Selle põhimõtte rikkumine oleks vastuolus põhiseadusliku eraomandi puutumatuse ja isikuvabaduse põhimõttega ning muudaks mõttetuks nii notarite kui kinnistusosakonna kohustuse isikute privaatsete andmete saladuse hoidmisel.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §15⁵ muudatusega plaanitakse vähendada talumistasu määra 7,5 protsendilt 3,5 protsendile maamaksustamishinnast. Kuna 7,5% tasumäär kehtestati 2019.a aastapikkuste arutelude ja põhiseaduslike vaidluste tulemusena, siis on põhjendamatu taas riigi antud lubaduse murdmine. Tänagi on need tasumäärad naeruväärsed, mistõttu paljud omanikud seda tasu ei taotle, samas moodustavad need suuri kasumeid teenivate võrguettevõtjate käibega võrreldes murdosa. Eelnõu ettevalmistamisel-menetlemisel rõhutati korduvalt, et kui muutub maamaksutamishind, siis toob see kaasa ka talumistasude tõusu, mistõttu ei saa talumistasu protsenti enam kõrgemale tõsta. Eesti Omanike Keskliit sellise tasumäärade pea kahekordse vähendamisega mingil juhul ei nõustu.                                                                                                                                         

KAHOS §39 lg 5 kohaselt määratakse sundvalduse seadmisel sundvalduse tasu üldises korras läbi hindamise. Millegipärast käsitletakse §40 kohaselt eraõiguslike võrguettevõtjate kasuks sundvalduse seadmist erandina ja lõike 5 kohaselt määratakse maaomanikele sundvalduse tasuna seesama Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §15⁵ olematu tasumäär ja muid kahjusid ei hüvitata. Omanike seisukohalt pole selline sundvalduste erinev käsitlemine põhiseadusega kooskõlas ning Riigikogus eelnõu menetlusajalugu vaadates sündis KAHOS §40 lõige 5 võrguettevõtjate lobby tulemusena, kuna valitsuse eelnõus selline säte puudus. Riigikohus möönas tõesti talumistasude põhiseaduspärasuse vaidlustes, et avalikest huvidest lähtuvalt ei pea talumistasu olema alati turuhinnast lähtuv, kuid see käis olemasolevate ajalooliste tehnovõrkude kohta ja uute tehnorajatiste ehitamisel tuleb lähtuda turusituatsioonist ja -hindadest, sest sisuliselt on tegemist maa rentimisega eraisikult. Lähtuvalt eeltoodust palume muuta KAHOS §40 lg 5, mille kohaselt sundvalduse seadmisel talumistasu määramisel tuleb lähtuda KAHOS §39 lõikest 5. Sellisel juhul langeb ära ka vajadus seadust täiendada §-ga 40¹ (mille puhul pole võimalik aru saada, kas tasu on ühekordne või iga-aastane). 

Lugupidamisega

Priiidu Pärna

Juhatuse esimees

Loe ka:

- keskkonnaministri määrust siit.

- seadusmuudatuste eelnõud siit.

- eelnõu seletuskirja siit