Muinsuskaitseamet pani 29. märtsil avalikule väljapanekule Tartu muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu (eelnõu). Eelnõuga tutvumise järgselt juhib Eesti Omanike Keskliit (EOKL) tähelepanu kolmele olulisele puudusele eelnõus.

Esiteks ei ole kaalutud Tartu muinsuskaitsealal riikliku kaitse lõpetamist ning arvestatud muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanike õigusega, nõuda põhiõiguse piiramist proportsionaalselt püstitatud eesmärgiga.

Muinsuskaitseala kaitsekorra näol on tegu haldusaktiga, millega kaasnevad omanikele põhiõiguste piirangud. Õiguspärased on üksnes sellised põhiõiguste piirangud, mille puhul on kaalutud nende sobivust ja vajalikkust, piirates seejuures omanike õiguseid vähimal võimalikul määral. Eeltoodud põhimõte on sätestatud PS §-dest 11 ja 32 ning MuKS § 3 lg-s 8. Paraku on eelnõu puhul  lähtutud  ainuüksi  kultuuripärandi  kaitse eesmärgist, arvestamata muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanike põhiõigustega, sh õigusele heale haldusele, piirangutega kaasnevate kulude hüvitamisele või kinnisasja omandamist õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud piirangud ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele.

EOKL leiab, et omanike huvisid silmas pidades pidanuks Muinsuskaitseamet kaaluma muinsuskaitsealal asuvate ehitiste kohalikku kaitset, millise valiku kasuks räägivad järgmised asjaolud:

1.      Faktiliselt tegeleb Tartu linn juba täna muinsuskaitsealal asuva kulutuuripärandi kaitsmisega (vt https://www.muinsuskaitseamet.ee/et/tood-tegevuskava-alusel).

2.      Tartu linnal on muinsuskaitsealal asuvate ehitiste kaitsmiseks vajalik kompetents ja struktuuriüksus (vt https://tartu.ee/et/kultuurivaartuste-teenistus )

3.      Muinsuskaitseala kohaliku kaitse alla võtmisega saavutatakse MuKS § 1 lg-s 2 sätestatud eesmärk, ühitada muinsuskaitseseaduse ja ehitusseadustiku teatise- ja loamenetlus;

4.      Tartu ehitiste omanike jaoks muutuksid piirangud arusaadavamaks ja lihtsamini järgitavaks, kuna viie väärtusklassi (kohalik miljööala, C-kategooria ehitis, B-kategooria ehitis, A-kategooria ehitis, mälestis) asemel tuleb kasutusse kaks väärtusklassi (miljööväärtuslik ehitis, mälestis), mis katavad ammendavalt kõigi Tartu muinsuskaitsealal asuvate ehitiste kaitsevajaduse.

5.      Tartu muinsuskaitseala kohaliku kaitse alla võtmist toetab Euroopa Nõukogu raamkonventsioon, mis käsitleb kultuuripärandi väärtust ühiskonnas (Faro konventsioon, 2005), sätestades kultuuripärandi kaitsmisel subsidiaarsuse põhimõtte (Artikkel 8, 11 ja 12). Oluline on lisada, et valdav osa Euroopa Liidu riikidest on seda teed ka läinud.

6.      Muinsuskaitseala kohaliku kaitse alla võtmine täidab nii avaliku võimu, kui ka omaniku halduskoormuse ja -kulude vähendamise eesmärki ning nii suureneb mõlema poole kulutuuriväärtuse säilimisele tehtav panus, mis seni kulus topelt regulatsioonide järgmisele.

7.      Muinsuskaitsealal asuvatele ehitistele antud väärtusklassid eeldavad üksnes ehitiste mahu ja välisilme säilimist, mis ei pane kohalikule omavalitsusele lisakoormust, kuna vastavad piirangud kehtivad planeerimisseadusest ja ehitusseadustikust tulenevalt tervel Tartu linna territooriumil juba täna.

Teiseks on eelnõu ettevalmistamisel rikutud oluliselt muinsuskaitseseaduses sätestatud menetluskorda.

Muinsuskaitseala kaitsekorra menetluse puhul on asjakohane arvestada sellega, et see eeldab igale muinsuskaitsealal asuvale ehitisele väärtusklassi määramist, millest sõltub omaniku põhiõiguse piirangu ulatus. Eeltoodu eeldab omakorda omaniku menetlusse kaasamist võimalikult varajases etapis. Paraku on Muinsuskaitseamet kasutanud siin haldusmenetluse miinimumstandardit ning teavitanud omanikke nende ehitistele määratud väärtusklassidest alles eelnõu avaliku väljapaneku käigus ja ka siis ei ole toimunud ehitise omaniku isiklikku teavitamist. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on Muinsuskaitseamet rikkunud MuKS § 16 lg 1 p-i 3, mille kohaselt küsib amet enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja omaniku arvamust. HMS § 47 lg 2 p 2 kohaselt Avatud menetluse algatamisest teatab haldusorgan isikule, kelle õigusi haldusakt võib piirata. Kuna antud juhul on tegemist olulise omandiõiguse piiramisega, siis peab Muinsuskatseamet teavitama menetluse algstaadiumis, et omandiõigusi planeeritakse piirata. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-15-16 p-i 20 kohaselt Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11, § 35 lg 2, § 40, § 62; vt nt haldusasja 3-3-1-56-02, p 9; 3-3-1-55-13, p 14). Seega on Tartu muinsuskatsealale jäävate omanike menetlusse kaasamata jätmine oluline menetlusõiguslik rikkumine. Muinsuskaitseamet on lähtudes MukS § 16 lg-st 2 jätnud puudutatud omanikud menetlusest teavitamata. EOKL leiab, et MukS § 16 lg-st 2 on vastuolus põhiseaduse §-dega 14 ja 32, mis peavad tagama omaniku kaasatuse menetlusse, milles otsustatakse tema omandiõigust piirata. EOKL leiab, et Muinsuskaitseamet ei tohi lähtuda MukS § 16 lg-st 2, kuna sellega rikutakse omanike põhiseaduslikke õigusi.

Kolmandaks ei ole muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi nõuetekohaselt hinnatud. Suurele osale ehitistest on antud väärtusklass ilma ehitisega tutvumata, kõiki muinsuskaitsealal asuvaid ehitisi ei ole hinnatud, ehitiste hindamine on toimunud kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud põhimõtteid rikkudes.

HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Ehitiste väärtusklasside hindamiseks on olulisteks asjaoludeks kõik küsimused, millega põhjendades omanike põhiõiguseid piiratakse. Olukorras, kus Tartu muinsuskaitsealal asuvate ehitiste omanikud ei olnud enda õigustega seotud menetlusest teadlikud, lasub Muinsuskaitseametil kõrgendatud tõendamiskoormus. Paraku on Tartus muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklasside määramisel mindud vastupidist teed ning jäetud ehitisele antud väärtusklass sisuliselt lahti selgitamata ja dokumenteerimata.

Väärtusklasside määramisel on Muinsuskaitseamet eksinud ka hea halduse tava vastu, jättes omanike  esindaja väärtusklasside määramise töögruppi kaasamata. Tulemuseks on olukord kus väärtusklasside määramisel ei ole õigusakte ühetaoliselt rakendatud, omanikke on koheldud ebavõrdselt ning väärtusklasside määramisel on soodustatud töögrupi liikmetega seotud isikuid.

Alljärgnevalt toob EOKL välja kõige suuremad töögrupi eksimused. Märkuste nimekiri, milles on välja toodud puudused iga ehitise kohta eraldi, on lisatud käesolevale vastuväitele:

1.      Muinsuskaitsealal asuvad mälestisi ei ole hinnatud. Erand on tehtud töögrupi liikmetega seotud ehitistele ning nende puhul on langetatud omandipiirangut B kaitsekategooriani. EOKL on seisukohal, et tegemist on huvide konfliktiga ning isiklikud huvid ei tohiks väärtusklasside määramist mõjutada. Samas tõendab eeltoodud asjaolu, et omanikele täna kehtivad põhiõiguste piirangud ei vasta tegelikule vajadusele, mistõttu tuleks kuni kõigi mälestiste üle kontrollimiseni eeldada, et kõik Tartu linnas asuvad mälestised vastavad tegelikult B-kaitsekategooriale. 

2.      A-väärtusklassiga ehitiste puhul ei ole dokumenteeritud interjöörielemente, mille olemasolu toodi põhjuseks ehitisele A-kaitsekategooria määramisel. Võttes arvesse ka interjööri riikliku kaitse alla võtmisega kaasnevate õiguste piirangu suurust, omaniku menetlusse mittekaasamist ja mitteinformeerimist, ei piisa põhiõiguse piiramiseks paljasõnalisest viitest interjööridetailide olulisusele.

3.      Sarnaselt A-kaitsekategooriaga ehitistega, eeldab peale 1991 aastat ehitatud ehitisele B-kaitsekategooria andmine põhjalikku dokumenteerimist, selgitamist ja omaniku kaasamist menetlusse. Eeltoodu tuleneb ka  kultuuriministri 15.05.2019 määruse nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ § 5 p-st 1, mille kohaselt kaitstakse nooremat kui 1991 ehitatud hoonet riiklikult üksnes väga silmapaistva arhitektuurse väärtuse, -autorluse ja kumuleeruva kultuuriväärtuse korral.

4.      Ehitistele, mida ei ole hinnatud, ei saa lugeda B-kaitsekategooria hooneks, nagu näeb ette eelnõu punkt 3.1. Juba ainuüksi asjaolu, et seda ei ole kaitsekategooriate määramisel välja toodud, on piisav kinnitus selleks, et ehitise eksterjööri, millele on B-kaitsekategooria suunatud, tegelikkuses ei eksisteeri.

Kokkuvõttes peab Muinsuskaitseamet muinsuskaitseseadusest tulenevalt kaaluma riiklike piirangute lõpetamist Tartu muinsuskaitsealal ning juhul, kui nende jätkamine on Muinsuskaitseameti hinnangul põhjendatud, siis tuleb ametil sõnastada selgelt ja arusaadavalt, mis asjaolud takistavad muinsuskaitseala määramist, omanikke vähem koormava, kohaliku kaitse alla. Kuna Muinsuskaitseamet ei ole eeltoodud eelnõu avalikule väljapanekule eelnevat kohustuslikku menetlustoimingut teostanud, siis puudub eelnõu menetluse jätkamiseks õiguslik alus.

Lisa: Tartu ehitiste väärtusklasside EOKL ettepanekud

Lugupidamisega

Priidu Pärna

Juhatuse esimees

/allkirjastatud digitaalselt/