Uudised

Heiki Hepner Postimehes: põhiseaduse ees oleme kõik võrdsed

facebook
27.aprill 2021
Maade vahetamine on üks võimalus, kuidas hoida inimeste niigi habrast seotust maaeluga, tagada metsaomanike ja seeläbi ka metsade majandamise mitmekesisus, kirjutab Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimees Heiki Hepner.    
  • Riik pole tahtnud omanikke võrdselt kohelda
  • Elu peab jätkuma ka suurlinnadest kaugemal
  • Jätkuvalt välditakse looduskaitseliste maade vahetamist

Hiljuti ilmus artikkel «Maadevahetusehuvilised kasutavad ära võitlust kaitsealaga». See pani imestama, aga veel rohkem muret tundma. Arvestades, kuhu artikkel lõpuks välja jõudis, tahaks autoritelt küsida, kas põhiseaduslikku kaitset väärivad ainult need, kes kasutavad oma ihuvajaduste rahuldamiseks Pätsu-aegset välipeldikut? Või väärivad seda ka need maainimesed, kel on kaasaegne vannituba ja ehk isegi internetiühendus?

19. märtsil jõudis Tallinna halduskohus looduskaitsega seotud maade võõrandamise senist praktikat kaaludes järeldusele, et tegemist on põhiseadusega vastuoleva tegevusega ja et ka metsaomanikud väärivad võrdset kohtlemist põhiseaduse paragrahv 32 alusel. See on järjekordne märk tõdemaks, et senine praktika on ummikusse jooksnud. See ei toeta ei looduskaitset ega maaelu. Tervikuna aga õõnestab praegune korraldus Eesti riiki.

Üsna sageli võib kuulda metsaomanike suunas etteheiteid, et mis te vigisete, enamik rangelt kaitstavast maast on ju isegi riigimaa. Seda enam tekib küsimus, miks siis riik ei maksa nende väheste maaüksuste eest kohe ja õiglast hinda. Võib arvata, et mõnigi maaomanik on siit ilmast lahkunud, jõudmata ära oodata õiglast hüvitist.

Kõik see on viinud selleni, et aeg-ajalt otsib metsaomanik alternatiivset lahendust, et mingitki tulu oma varalt saada. Võib arvata, et vahel on tulnud leppida põhimõttega «parem varblane peos kui tuvi katusel». Kas selles on siis süüdi ettevõtjad, kes sedasi on maid ostnud? Ei, põhjuse selleks on loonud riik, kes pole tahtnud omanikke võrdselt kohelda. Vähim, mida riik teha saaks, oleks vabandada nende metsaomanike ees ja muuta kohe senist praktikat.    

Seal, kus jätkub tööd, seal on ka elu. Seda teab igaüks, kes regionaalpoliitikaga kokku on puutunud. Metsandus on üks vähestest valdkondadest, mis annab maal stabiilselt tööd ja hoiab maapiirkondades elu üleval. Ja seda mitte ainult Alutaguse laantes Ida-Virumaal, kuigi viimane on eriline rahvastiku koosseisu suhtes. Riigi esmane ülesanne peaks olema tagada elu jätkumine ka suurlinnadest kaugemal. Senine praktika räägib pigem vastupidist ning looduskaitsemaade sundvõõrandamine ilma kohese ja õiglase hüvitiseta on musternäide praegusest praktikast. Samuti peaks riik suutma vastata, mida need inimesed tegema hakkavad, kui nende senisele sissetulekuallikale kriips peale tõmmatakse.    

Mis imeasi see looduskaitsealune maa on, et selle eest ei või maksta kohe õiglast tasu või asendada samaväärse maaga? Miks seda võib teha Rail Balticu, 2+2-maanteede, kaitseväe harjutusväljakute ja teiste sarnaste rajatiste jaoks võõrandatava maa korral? Kusjuures viimasel juhul makstakse veel 20 protsenti preemiat. Miks peab looduskaitselise maa omanik leppima tegelikust hinnast 30–50 protsenti väiksema hüvitisega? Preemiast hästi hoitud maa eest ei maksa unistadagi. Reeglina on sellele vastatud, et ega metsaomanik peagi müüma ja riik ei pea ostma. See on isegi heategu, et riik millalgi lubab midagi selle maa eest maksta. See on küüniline kohalikku elu ja loodushoidu hävitav suhtumine.    

Jätkuvalt välditakse looduskaitseliste maade vahetamist. Põhjuseks tuuakse üle-eelmisel kümnendil ühe korruptantliku pundi maadega sahkerdamist ja et oht ei ole kuhugi kadunud. Mis imeasi see looduskaitseline maa on, et paneb ametnikke kohe sahkerdama, aga Rail Baltic või kaitseväe harjutusväljak ei pane? Seni ei ole keegi suutnud seda eripära selgitada, sest mingit eripära ei ole olemas. Asi on lihtsalt tahtmises. Rail Baltic on vaja kiiresti valmis ehitada, sõdurid vajavad kohta harjutamiseks, 2+2-maanteel tahab igaüks sõita. Looduskaitseline maa tuleks asendada sama omavalitsuse piires ja võimalikult lähedal senisele maale. Maade vahetamine on üks võimalus, kuidas hoida inimeste niigi habrast seotust maaeluga, tagada metsaomanike ja seeläbi ka metsade majandamise mitmekesisus.

Meie riigi ja metsanduse üheks vundamendiks on eraomanike paljusus ja õigusriigina peame me kõiki omanikke võrdselt kohtlema. Kasutagu nad siis Pätsu-aegset välipeldikut või kaunilt plaaditud WCd.

Arvamuslugu ilmus 26.04.2021 Postimehes


Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel uudiseidVaata kõiki