Tallinna Halduskohus tunnistas 19.märtsil 2021.a haldusasjas nr 3-19-613 põhiseaduse §32-ga vastuolus olevaks looduskaitseseaduse §20 lg2 ² ja 4 ning seda sätet rakendava Vabariigi Valitsuse 08.07.2004.a määruse nr 242.Eesti Erametsaliit ja Eesti Omanike Keskliit kui eraomanike huve esindavad ühendused nõustuvad Tallinna Halduskohtu otsusega ja paluvad eelnimetatud sätted tunnistada põhiseadusega vastuolus olevateks.

Eesti Erametsaliit ja Omanike Keskliit nõustuvad kohtu seisukohaga, et ulatuslike majandustegevuse piirangute kehtestamisel, mis välistavad metsa majandamise, on tegemist de facto sundvõõrandamise olukorraga ja omanikule tuleb nõudmisel tasuda kohest ning õiglast hüvitist. Kui omandiõiguse kolmest komponendist, valdamise, kasutamise ja käsutamise õigusest, on üks elimineeritud (kasutamise ja sh viljade saamise õigus), siis pole omandiõiguse koosseis enam täidetud.

Loodame Riigikohtu abile muutmaks seadusandliku ja täitevvõimu aastakümnete pikkust demokraatlikule õigusriigile sobimatut väärpraktikat ning pahest õigusloomet, kus avalikus huvides kitsenduste kehtestamisel jäetakse lahendamata tasandus- ja kompensatsioonimehhanismide küsimused või pole kehtestatud hüvitised õiglased (näiteks tehnovõrkude talumistasud, loodus- ja muinuskaitseliste piirangute hüvitiste ebapiisavus) või kestavad menetlused ülemäära kaua eirates kohese hüvitamise põhimõtet (looduskaitsealuste maade väljaostmise järjekorrad on aastates). Eriti halva õigusloome näiteks on 2019.a Muinsuskaitseseadus, mis lubab uue mälestise liigina  võtta riikliku kaitse alla looduslikud pühapaigad, millega keelatakse sellel alal ka metsamajandamine, kuid seadus ei näe ette ainsatki hüvitusmehhanismi ega isegi LKS §20-le analoogset väljaostu võimalust!

Leiame, et riigi poolt avalikes huvide maade omandamine peab toimuma eelkõige 2018.a vastuvõetud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse põhimõtteid järgides. Selle seaduse vastuvõtmisega loodi uus kaasaegne ja põhiseaduspärane kontseptsioon maade omandamiseks, mis eeldab esimeses etapis läbirääkimisi kinnisasja ostmiseks turuhinnaga koos erinevate lisahüvitistega ning alles teises etapis sundvõõrandamist. LKS §20 sätestatud maade omandamise mehhanism pärineb aastast 2008.a ja täna on raske põhjendada, miks peaks looduskaitseliste maade omandamise reeglid oluliselt erinema üldreeglitest, näiteks kui avalik võim omandab maad teede ehituseks või riigikaitselistel eesmärkidel.

Juhime LKS põhiseaduspärasuse vaidluses tähelepanu ka KAHOS §4 lg 3, mille kohaselt kinnisasja omanik võib taotleda talle kuuluva kinnisasja omandamist riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutada vastavalt senisele sihtotstarbele.  Seega on vastuolu ka LKS §20 ja KAHOS §4 lg 3 vahel, kus esimene norm piirab õiglase ja kohese hüvitise saamist ja teine norm seda lubab ning seda ka looduskaitseliste piirangutega maade osas, kus kinnisasja senine kasutusotstarve on välistatud. 

Priidu Pärna                                                                                                                      Ando Eelmaa

Eesti Omanike Keskliidu esimees                                                                      Erametsaliidu esimees