- Energia teemad
- ESAKODA seminar: energiasäästlik mõtteviis hoonetes
- Maa korraline hindamine
- Vabastame omanikud avalike kõnniteede hooldamisest
- Uudised
- Hea teada
- LIIKMEMAKS/ KODUKAART
- Kodukaardi soodustused
- Kuidas olla valmis kriisiks?!
- Nõustamiskeskus ÕIGUSKINDLUS
- Juristi rubriik ajakirjas "Kodu ja Aed"
- KODU KAUNIKS 2021
- Muinsuskaitse
- Liikmeküsitlusest
- Korteriomandi- ja korteriühistuseadus
- petitsioon.ee
- Üürisuhted
- Millest alustada kodu loomisel
- E-uudiskirja arhiiv
- Eesti Omanike Keskliit
Uudised
MAALEHE INTERVJUU | Priidu Pärna: peaksime sundüürnikelt andestust paluma omandireformiga tekitatud kahju eest
Omandireformi aluste seadus (ORAS) jõustus 20. juunil 1991. aastal, juba paar kuud enne Eesti iseseisvuse taastamist. Kui oluline oli see meie riigi ajaloos, Priidu Pärna?
Vaadake, kuhu me nüüdseks oleme jõudnud – inimesed on oma maal peremehed!
Sellel seadusel on sama oluline tähendus, nagu oli enam kui sada aastat tagasi vastu võetud maaseadusel. Ka põhiseadus võeti hiljem vastu.
Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse loomise juures olid Edgar Savisaar, Liina Tõnisson, Liia Hänni, seal olid ka Isamaa mehed Mart Laar, Kaido Kama jt toonased Eesti NSV ülemnõukogu saadikud.
ORASega loodi alus uueks eraomandil rajanevaks ühiskonnaks, toimus lahtirakendumine nõukogude sotsialistlikust majandusmudelist ja mindi üle vabale ettevõtlusele ning kapitalismile. Enam ei mõeldud IME kategooriates, vaid mõeldi sellele, et Eesti Vabariik tuleb taastada ja omandiõigus tuleb ka taastada õigusliku järjepidevuse alusel.
ORAS on selles mõttes reformiseaduste ema, et pani aluse omandisuhete ümberkorraldamisele, maareformile ja põllumajandusreformi läbiviimisele. Pandi alus erastamisele, tekkis aktsiaturg.
Nüüd oleme koduomanikud, maaomanikud, ettevõtete omanikud – kõik tuleneb sellest seadusest, mis lõi uue ühiskonnakorralduse. Pean seda seadust peaaegu sama oluliseks põhiseadusega.
Omandireformi eesmärk oli vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele nii, et see ei kahjustaks teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitaks uut ülekohut. Mis on valesti läinud ja mis on need kõige ekstreemsemad juhtumid, mida siiani pole suudetud lahendada?
Terki analüüsis on välja toodud, et võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega pandi Eestis väga suur rõhk õigusjärgsetele omanikele vara tagastamisele. Meie omandireform oli restitutsiooni- ehk tagastamiskeskne.
Aga kõik ei saanud ju vara tagasi, ei saanud välisriigi kodanikud ega ettevõtted. Vara tagastati eraisikutele ja ühiskondlikele organisatsioonidele.
Üks omandireformi probleem on olnud ka kinnistute juurdepääsuteede küsimuste lahendamata jätmine maade tagastamisel ja erastamisel, mille üle on praegu palju vaidlusi.
Erik Terk toob uuringus “Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud” välja, et kõige suuremad kahjukannatajad olid põllumajandus ja üürnikud. Kuidas kommenteerite?
Tõepoolest, näiteks Kesk-Eestis, kus olid tugevad põllumajandusettevõtted, näiteks Estonia, muutusid need osaühinguteks, inimesed said osanikeks, vara ei jagatud laiali. Paljudes maakohtades aga ühistegevus likvideeriti, vara tassiti laiali, ja põllumajandustootmine tõesti kukkus auku, hakates alles tasapisi uuesti jalule tõusma siis, kui maa ja tootmisvahendid koondusid uuesti üksikute elujõulisemate ettevõtete kätte. Neid otsuseid tegid kohapeal kohalikud inimesed ja see oli mõnes mõttes šokireform.
Meie eesmärk oli taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel ja seega oli ka loomulik, et endistele omanikele või nende õigusjärglastele vara tagastamine seati üheks põhieesmärgiks nii palju kui vähegi võimalik. Ka ettevõtted erastati kiirelt, suurt midagi ei jäänud riigi omandisse.
Aga hinnakem tänast päeva: meil on võrreldes Läti, Leedu ja Poolaga ikkagi suured tugevad toimivad põllumajandusettevõtted, kes suudavad meid toiduga varustada. Põllumajandusega on hõivatud vaid paar protsenti elanikkonnast. Nii et tagantjärele hinnates olid need reformid õiged ja edukad.
Mida arvate üürnikele tehtud ülekohtust? Ka Tallinna Ülikooli teadlaste uuringus tuuakse välja, et pärijatele tagastatud korterite elanikud sattusid teenimatult kaotajate poolele.
Kui palju selliseid kannatanuid on?
Arvatakse, et selliseid sundüürnikke on olnud 70 000. Minu kui omanike esindaja jaoks on küsimus selles, kas nad on ülemääraselt kannatanud, et nüüd hüvitust maksta. Toona, 30 aastat tagasi, jäi nende üürisuhe tagastatud majas edasi kestma, keegi ei ajanud neid sealt majast välja. Kohatu on omandiõiguse tagastamist õigusliku järjepidevuse alusel võrrelda üürnike küüditamisega. Omanik sai maja tagasi koos üürnikega, tal oli ju ka üürnikke ja üürimaksjat vaja. Endine omanik võis üürilepingu üles öelda ainult siis, kui tal oli seda eluruumi vaja endale elamiseks.
Kas te siis ei näegi probleemi, et sundüürnikele on liiga tehtud?
Erik Terki analüüs toob välja, et sundüürnikel tekkis ebaõiglane olukord seetõttu, et nad ei saanud oma kortereid erastada. See väide pole õige, et kõik sundüürnikud tõsteti oma kodust välja. Ka üüri ei tohtinud ülemääraselt tõsta, üüri piirmäärad kehtisid aastani 2002.
Terki analüüs leiab, et nende inimeste võimalus oma EVPsid kasutada korterite erastamiseks langes ära, sellega panigi riik neid halvemasse positsiooni. Samas sai EVPsid kasutada suvilamaa või ettevõtete erastamisel või laenu tagastamisel uue korteri ostmiseks.
Aga kuidas seda kahju hinnata?
Omandireformi reservfondi laekub see raha, mis tuleb maade ja ettevõtete erastamisest. Inimesed said soodsatel tingimustel 50aastase järelmaksuga osta näiteks oma majaalust maad välja, see järelmaks läheb reservfondi. Ma ei pea õigeks omandireformi reservfondi raha valurahana laiali jagada.
Omandireformi seaduses on rõhutatud, et vara tagastamisega ei tohi tekitada uut ülekohut.
Samas riigkohus on öelnud, et ORASe eesmärk ei ole kaitsta vara kasutajate huve. Kui Eesti ühines Euroopa inimõiguste konventsiooniga, siis lisati sinna klausel, et Euroopa inimõiguste kohtusse ei saa pöörduda Eesti Vabariigi vastu kaebusega seoses omandireformi käigus toimunuga. Riik võiks avalikult paluda sundüürnikelt neile 30 aastat tagasi tekkinud ebavõrdse olukorra eest andestust, see oleks ilus žest ORASe 30. aastapäeva puhul. Ja sellest piisaks.
Kas näete veel kannatanuid või kitsaskohti?
Kui vaatame Tallinna linna, siis avatud on veel ainult neli vara tagastamise toimikut, põhiliselt on omandireform siin läbi viidud. ORASe lõppakordi seisukohalt oleks märgiline sündmus mustpeade maja tagastamine.
ORASega said vara tagasi ka ühiskondlikud organisatsioonid – nii üliõpilaskorporatsioonid kui kirikud. Tartus on õigusliku järjepidevuse alusel korporatsioonihooned tagastatud, aga Tallinnas on mustpeade maja, mis kuulus ühiskondlikule organisatsioonile ehk mustpeade vennaskonnale, tagastamata.
Mustpeade vennaskond tegutseb järjepidevalt Saksamaal. Eesti kohtus on leidnud kinnitamist, et see on seesama mustpeade vennaskond, kes siin XIV sajandist tegutsenud ja neil oleks õigus mustpeade maja tagasi saada.
Tallinna linn on 15 aastat keeldunud seda vara tagastamast. Nüüd on linnavalitsus teinud järjekordselt valitsusele ettepaneku maja mitte tagastada, kuna tegu on kultuuriobjektiga. Mina omanike keskliidu esindajana väidan, et kui anname maja mustpeadele tagasi, on ju ka võimalik hoida maja avalikuks kasutamiseks.
Milleks pöörata nii suurt tähelepanu mustpeade majale kui omandireformi kitsaskohale?
Mustpeade vennaskonna tähendus Eesti kultuuriloos on suur. Näiteks Tallinna vanalinna päevade kontseptsioon on üles ehitatud mustpeade vennaskonna traditsioonidele – Maikrahvi turniir, papagoilaskmine. Tallinna ajalugu rajanebki gildide ja vennaskondade tegevusel. Nüüd ütleme, et peame neid papagoiturniire küll ja kutsume Tallinna turiste vaatama meie keskaegset linna, aga mustpead oma maja tagasi ei saa.
Võtame Niguliste kiriku, mis on Eesti Kunstimuuseumi filiaal, aga Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kogudus nõudis oma vara tagasi. Kirik jäeti tagastamata põhjusel, et see takistaks muuseumi tegevusi, aga riik maksis selle eest EELK-le mitu miljonit kompensatsiooni. Mulle on arusaamatu, miks mingi asutus peaks kindlasti olema oma tegutsemiskoha omanik. Mustpeade maja puhul tähendaks see samamoodi, et kui maja jääb tagastamata, tuleb kompensatsiooni maksta.
Omanike seisukohalt on see märgiline küsimus, kas omanik saab vara tagasi või mitte. Me saaksime omandireformile joone alla tõmmata alles siis, kui ka mustpeade maja küsimus on lahendatud.
Kas nüüd – 30 aastat hiljem – võiksime lugeda omandireformi lõpetatuks?
| OMANDIREFORM Maa ja vara anti tagasi Vara tagastamiseks ja kompenseermiseks avati alates 20. juunist 1991 veidi üle 140 000 toimiku, alla saja on veel lahendamata. Tagastati ca 1,5 mln ha maad ja 12 000 ehitist. Maksti 550 miljoni euro ulatuses hüvitisi (valdavalt EVPdes). Praegu on Eestis eraomandi osakaal 58% riigi pindalast. Allikas: Eesti Omanike Keskliit |