Esmalt tuleb leida aias sobiv koht kompostihunnikule ehk aunale ja/või kompostikastile. Asukohta valides tuleb silmas pidada, et sinna oleks mugav ligipääs ka talvel või märja ilmaga. Sobivaim on mitte liiga niiske ja otsese päikse ja tuule eest varjatud koht. Tuul ja päike kuivatavad kompostri kiiresti töövõimetuks ning komposti ei tohiks valguda liigset vihmavett. Samuti ei sobi kompostikast sügavamale maa sisse. Biojäätmed tuleb alati paigutada maa peale.

Teiseks tuleb valida oma aiale ja tekkivatele biojäätmete hulgale sobiva suurusega kompostikast. Komposter ei tohi olla liiga suur või liiga väike, sest muidu on kogu protsessi korrashoidmine väga raske. Pigem kasutada mitut vähemat kui ühte suurt kompostkasti. Nelja liikmelisele perele sobib umbes 200 liitriline kompostikast. Alustada on soovitav mõne lihtsama ja ajutisema lahendusega, et aru saada tekkivate biojäätmete mahtudest ja leida endale mugavaim viis kompostiga toimetamiseks.  Kui aiajäätmeid tekib rohkesti, siis on neid osaliselt otstarbekas kompostida lahtiselt kompostihunnikus ehk aunas või lahtises kompostkastis. Toidujäätmed ja osa aiajäätmeid aga kinnises kompostris. Vastupidiselt arvamusele, et kompostimiseks peab kasutama vaid kindlat tüüpi kalleid kompostreid, võib tegelikult olla komposter nii ise ehitatud kui poest ostetud, soojustatud või soojustamata. Samuti on kauplustes müügil väga erinevas hinnaklassis kompostreid. Milline valik on parasjagu sobivam, sõltub inimese kodukohas seatud reeglitest ja tema enda eelistustest. 

Kui aiajäätmeid võib üldjuhul kompostida lahtiselt, siis toidujäätmed vajavad vähemalt tiheasustusega piirkonnas kinnist kompostrit. Kinnine on komposter, mis on igast küljest kinnine ja kaanega suletud. Näriliste vältimiseks tuleb komposter vooderdada tiheda silmaga metallvõrguga. See on igati mõistlik nõue, et toidujäätmed ei muutuks sobimatuks ahvatluseks loomadele ja lindudele.

Miks ei sobi toidujäätmetele lahtine kompostikast?

Kui visata toidujäätmed lahtisesse kasti või lausa auna, meelitab see ligi närilisi, linde ja hulkuvaid koduloomi, maapiirkondades kindlasti ka metsloomi, kes ei peaks elumajade lähedusse tulema. Samuti ei sobi inimeste köögijäätmed loomade toidulauale. Lisaks  võivad lahtised toidujäätmed hakata tekitama hügieeni- ja heakorraprobleeme. Tihedalt asustatud aladel riivab lahtine toidujäätmete hunnik silma ja ebaõnnestunud kompostimine avatud aunas võib põhjustada ka päris ebameeldivat lõhna. 

Kompostrite liigid

Kompostiunnik ehk kompostiaun – selle eeliseks on lihtsus. Ei ole vaja kompostikasti ehitada või soetada. Kompostihunnik hakkab aga ajaga laiali vajuma ning lisaks pääsevad sinna hiired-rotid, kodu- ja metsloomad ja linnud kergesti ligi. Sellist kompostimise viisi kasutatakse hajaasustuse majapidamistes, maakodudes ja suvilates, kus on suuremad elamukrundid ning metsloomad nagunii liikvel. Üldiselt on soovitatava lahtiselt aunas kompostida üksnes aia- ja haljastujäätmeid.

Lahtine komposter – kõige õigem ja loodussõbralikum on kompostikast ise ehitada käepärastest materjalidest (näiteks euroalustest). Mõõdud võiksid olla näiteks  1,2mx1,2mx1,2m (aga võib olla ka suurem). Lahtisele kompostrile võib näriliste eemal hoidmiseks sisse paigaldada väiksema silmaga metallvõrgu. Eriti tublid kompostijad teevad selliseid kompostikaste üksteise kõrvale ritta kolm – üks värskete biojäätmete jaoks ning teine komposti laagerdumiseks ja esimesest ümber tõstetud komposti jaoks. Kolmas kastike tuleb kasuks valmis kõdumulla hoidmiseks, kust seda on hea vastavalt vajadusele peenardesse, murulapile või lillepotti lisada. Sellist kompostrit on hea teha koos lastega, kes saavad siis algusest peale õppida, kuidas tekib muld ja mismoodi kompostimine toimub. 

Tavaline kinnine komposter – see on algajale kompostijale üldiselt kõige kiirem ja lihtsam viis alustamiseks, sest sellist kompostrit saab soetada igast ehitus- ja aiakaupade poest. Neid pakuvad väga paljud tootjad ja neid on väga erineva väljanägemisega – suuremaid ja väikemaid. Ka hinnaskaala on lai ja algab paarikümnest eurost, kuid võib ulatuda mitmesaja euroni.

Tiheda asustusega paikades näeb omavalitsuste seadustik reeglina ette, et toidujäätmed on kinnises kompostris (need, mis meelitavad ligi hiiri-rotte ja linde) ning aiajäätmed (muru, lilled, oksaraod) võivad olla lahtises kompostris. Kinnise kompostri võid ka ise ehitada – vooderda komposter metallvõrguga ja ehita peale kaas.

Kiirkomposter – kinniste kompostrite valikus olevad kiirkompostrid on valmistatud lisasoojustusega, et hea kompostimuld kiiremini valmis saaks. Nii valmib kompost vaid mõne kuuga ning kompostimise protsess on võimalik ka talvel.

Vermikomposter – see komposter on spetsiaalselt kompostiussidega toimiv lahendus ja mõeldud ruumisiseseks kompostimiseks. Vermikompost võib olla köögis või garaažinurgas ning see ei võta palju ruumi ega tekita ebameeldivat lõhna. Edasi ei pea enam oma pead vaevama, sest tublid ja kasulikud ussikesed teevad ära kogu vajaliku töö. Arvesta siiski, et ussikesed on elusloomad ja neile peab regulaarselt “süüa” andma. Kui reisid palju, siis kaalu mõnda teist kompostimise viisi. Vermikomposti ussikesi kasutatakse ka suurte korrusmajade juurde ehitatud kompostimisemajakestes, kuhu kõik elanikud saavad oma kompostitava materjali viia. Kui biojäätmete kogus on aga suur, siis tuleb kindlasti lisaks vermikompostile kasutada ka teist liiki kompostrit või koguda biojäätmeid ka mahutiga ja need jäätmevedajale üle anda. 

Kolmandaks tuleb arvestada, et kompostimisega tuleb tegeleda süsteemselt. Alusta kompostimist nii, et esmalt paned kompostri põhja poest ostetud puisteainet (kompostriturvas) või kogutud kuivi lehti, kuiva saepuru, hekseldatud põhku või kuiva heina, hästi sobib ka sõnnikusegu, kanakaka graanulid, aga ka märg majapidamispaber, majapidamispaberi papist rull, salvrätikud, pabertaskurätikud, munakarbid vms. Seejärel lisa kiht toidujäätmeid (näiteks purustatud munakoored, kartulikoored, õunakoored ja õunasüdamikud, porgandikoored, riknenud toit ja toidujäätmed, riknenud puu- ja köögiviljad, liha- ja kalajäätmed, kalaluud, kohvipaks, teekotid) ja taas vahekiht, seejärel kiht aiajäätmeid. Lisaks veele ja õhule on vaja kompostimiseks süsinikku ja lämmastikku. Süsinik on kuiv ja pruun – nt puisteaine, oksad, kuivad lehed; lämmastik on roheline ja mahlane – nt umbrohi ja toidujäägid. Säilita vahekord kaks osa pruuni ja üks osa rohelist. Ära ladusta korraga väga suurt ühetüübilist massi. Kompost ei tohi kuivada, sest siis protsessid peatuvad. Kompostikastis tegutsevad sipelgad viitavad komposti liigsele kuivusele. Kui kompostikasti sisu on liiga kuiv, siis lisa niiskust ja õhuta. Kastmiseks sobib hästi sõnnikuvesi, (päikese)soe vesi või nõgeseleotise vesi. Kui aga kompostikasti sisu on liiga märg, siis lisa puisteainet. Õhuta kompostri sisu regulaarselt kompostriseguriga. Kui kompostikastis on rohkelt kärbseid, siis viitab rohketele toidujäätmetele ja nende sigimiseks sobivatele tingimustele. Suruge pinnaosa, kuhu kärbsed on munenud, sügavamale komposti sisse. Kärbsevastsed hävinevad umbes 43 kraadi Celsiuse juures. Komposti sees võib temperatuur tõusta oluliselt kõrgemaks. Ärge jätke toidujäätmeid pinnale, vaid katke puisteaine või aiajäätmetega. Kompostimine toimub kiiremini, kui hoiad temperatuuri ja niiskuse tasakaalu. Soovitatav temperatuur on umbes 60 kraadi Celsiuse järgi. Kui tahad kompostida ka külmal ajal, siis tuleb kasutada kiirkompostrit, komposter ise soojustada või kompost katta.

Kompostimise kestus sõltub kompostimistingimustest, ennekõike valitud kompostri tüübist ning kompostitavatest biojäätmetest. Tavaliselt võib kuluda 2-6 kuud, et kompost oleks valmis kasutamiseks. Valmis kompost on tumepruun sõmer materjal, mis sarnaneb kõdusõnnikule ja lõhnav. Kasutage seda oma aias väetisena, lisage seda mulda vahekorras 1:1 või kasutage taimede potisegus. Kui majapidamises pole aeda või haljas¬ala, kus komposti saaks ära kasutada, ei ole kohapeal kompostimine hea valik ning biojäätmed tuleb mahutiga jäätmevedajale üle anda.

Kompostimise ÕPPEVIDEO