Uudised

Maaleht: Rail Baltic tahab võtta maad 600 omaniku valdusest

facebook
08.september 2016
Umbes kuussada eramaaomanikku peavad osa oma valdustest loovutama planeeritava superraudtee rajamiseks. Kes pakutud müügihinnaga nõus pole, neil tuleb arvestada maa sundkorras riigile loovutamisega.

Just praegu on käes aeg, mil maaomanikud, kelle kinnistud mahamärgitud Rail Balticu trassile ette jäävad, saavad selle rajamises kaasa rääkida – käib planeeringute avalik arutelu. Juba eeloleval sügisel jõuab maa-amet läbirääkimisteni Pärnumaa kinnistuomanikega, uue aasta alguses loodetakse järjega jõuda Rapla- ja kõige lõpuks Harjumaale. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) tahab maaküsimustega ühele poole saada 2018. aastal.

Üldse läbib Rail Baltic kolme maakonda ja Eesti osa pikkus on 210 kilomeetrit. Selle alla jääb umbes 600 eramaavaldust, lisaks poolsada munitsipaalmaatükki ja riigimaad. Kogu mahamärgitud trassi jaoks peab riik eraomanikelt kätte saama üle 500 hektari.

Plaanis muuta võõrandamine kiiremaks


Läbirääkimisi maaomanikega saab alustada pärast eelprojekti valmimist. Pärnu maakonnas valmib see esimesena, seda ka põhjusel, et seal on 80% uue rongitee alla jäävatest maadest niikuinii riigi omanduses. MKMis Rail Balticu trassi rajamise planeerimisega tegelevad Kristjan Kaunissaare ja Andres Lindemann hindavad, et kõige keerulisemaks kujunevad läbirääkimised Harjumaal, kus maa kõige kõrgemas hinnas.

Et maade võõrandamine kiiremini sujuks, on MKM algatanud mitme seaduse, sh maakorraldusseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse muutmise eelnõu. Pärast seda, kui sundvõõrandamise alus on kõigis kohtuinstantsides kinnituse saanud ning jõustub, algavad uuesti läbirääkimised sundvõõrandamise tasu üle.

Rail Balticu koordinaator Kristjan Kaunissaare selgitab, et kui kohus on tuvastanud sundvõõrandamise alused, siis see otsus jõustub ning riik saab hakata ehitama.

„Eraomanikul säilib ikkagi õigus vaielda hüvitise üle, kui ta selle suurusega rahul pole,“ märgib Kaunissaare. „Lihtsalt selle vahega, et riik saab hakata ehitama ja eelarvelised vahendid ära kasutada.“

Hüvitis kui ühekordne kommiraha


Raudteele jalgu jäävate kinnistute omanikud pole aga kuigi optimistlikud nn õiglase hüvitise maksmise osas, lisaks kardetakse, et raudtee viib nende maavalduse väärtuse alla ja muudab elu ebamugavamaks.

Kehtna ümbruses kokku 1800 hektarit põldu hariv OÜ Kehtna Mõis kaotab otse raudtee alla seitse hektarit põllumaad, aga kui arvestada, et ka teisele poole trassi jäävad enda ja rendipõllud, läheb kaduma 30 hektarit.

Ettevõtte juhataja Märt Riisenberg ütleb, et raha maksmisest parem variant oleks, kui riik leiaks oma reservidest lähikonnast samaväärse asendusmaa. Kehtna juures on selline maa ka olemas, Riisenbergi firma kasutab sellest ühte tükki kasutusvalduse lepinguga.

„Kui meie maadest jääb trassi tõttu kasutusest välja umbes paarkümmend hektarit ja siinkandis on põllumaa keskmine müügihind 3000 €/ha, saaksime kompensatsiooniks heal juhul 60 000 eurot,“ selgitab ta. „See oleks meile ühekordne kommiraha, mille eest ei saaks isegi uut traktorit osta. Samas ei arvesta keegi pikaajalist tulu, mida sellelt põllumaalt saaksime. Meile on rahast olulisem maade olemasolu ja seda saaks tõesti saavutada trassi alla jäävate maade asendamisega.“

Mingit majanduslikku efekti Rail Baltic Kehtna vallale ega kogu Raplamaale Riisenbergi hinnangul ei too, pigem eluolu halveneb ja raudtee viib väärtust sellest piirkonnast minema.

Kohila valla Mälivere küla on ka raudtee projekteerijate endi sõnul üks kõige keerulisemaid kohti trassil, kus terve küla juba kolm aastat agaralt selle rajamise vastu seisab. Kohalikud räägivad, et veel poolteist aastat tagasi oli trass joonistatud nõnda, et see küla suuremat ei mõjutanud, ent siis tehti trassi kulgemine ümber ja nüüd lõikab see servapidi sisse mitme põlise talu valdustesse. Mälivere rahvas hoiab hinge kinni, et Rail Balticu projekt kunagi tegelikkuseks ei saaks.

Betoonmüür hoovivärava alla


Küla viimase, Kuusiku talu pererahvas Rainer ja Kristiina Karivere räägivad, et praeguse projekti järgi ehitataks raudtee müratõkke betoonsein nende hooviväravast vähem kui paarisaja meetri kaugusele. Trassi alla võib talu 14 hektarist jääda paar hektarit. Äriplaani, mille põhjal kaunis Keila jõe käärus paiknevas talus oleks turismi edasi arendatud, võib Kristiina Karivere hinnangul korstnasse kirjutada, sest kes soovib veeta romantilist nädalalõppu kiirrongide trassi naabruses.

„See, mis nüüd välja tuleb, on ikka väga nahaalne, keegi midagi ei räägi ega selgita. Meie viimane suhtlemine raudtee rajajatega oli aasta eest,“ räägib ta. „Kalkuleerisime oma talu väärtuseks 250 000 eurot, aga kui nüüd raudtee kinnistu nurga maha sõidab ja külakeskkonna ära lõhub, kukub see kolinal ja on heal juhul vaid 50 000 eurot.“

Ta nendib, et ükski variant ei rahuldaks kohalikke inimesi, aga kui riik soovib kompenseerimisel mängida ausat mängu, peaks Kuusiku talu maad hindama praeguses seisus, ja selles seisus, mis oleks nende väärtus siis, kui raudtee oleks juba paigas – ning selle vahe siis omanikele kinni maksma.

„Minu kui juriidilise isiku ärile tõmmatakse kriips peale, minu kui füüsilise isiku elukeskkond halveneb märgatavalt,“ tõdeb Karivere.

Külale omal ajal nime andnud Mälivere talu perenaine Mare Pelmas räägib nördinult, et pärast tagastamist oli tema suguvõsa põline talukoht äärmiselt lagastatud, nüüdseks on kõik oma kätega järk-järgult korda tehtud, ning nüüd tuleb meie oma riik ja soovib sellest rongiga üle sõita.

„Omal ajal ootasime enda riiki, nüüd tuleb see riik ja võtab inimestelt maa lihtsalt käest,“ ilmestab Pelmas oma tundeid.

Maid saab ka ümber kruntida


Rail Balticu koordinaator Kristjan Kaunissaare räägib, et trassi kulgemise mahamärkimisel tuli ennekõike vältida Natura 2000 võrgustiku kaitsealasid, esimese kategooria liikide kaitsealasid, surnuaedu. Natura aladest õnnestus trass mööda juhtida, vaid mõnes üksikus kohas tuleb kaitsealade kaitsekorralduskavasid leebemaks muuta.

Trassi kogulaius on 350 meetrit, sellest otseselt raudtee alla jääb 40–50 meetrit pluss kaitsevööndi ala, nõnda et raudteetsoon moodustab 66 meetri laiuse koridori. Selle 350meetrise tsooni piires (kummalegi poole 142 meetrit) saab projekteerimise faasis raudtee maa-ala n-ö nihutada, kui see näiteks ehituslikult vajalikuks peaks osutuma. Raudtee maa-ala on piiratud aiaga, millest väljapoole ulatub veel mõne meetri laiuselt raudtee kaitsevöönd. Kui viimases soovitakse mingit tegevust, näiteks teha kaevetöid või metsaraadamist, põlluharimist või loomade karjatamist arendada, tuleb selleks tehnilise järelevalve ametilt eraldi nõusolek saada.

Trassi ristumised oluliste avalike teedega lahendatakse eritasapinnaliste ristumistega, väiksemad juurdepääsuteed ja ülesõidud üldjuhul suletakse. MKM lubab, et eritasandilised ristmikud lahendatakse nõnda, et seal on võimalik liigelda ka põllumajandustehnikaga.

Kristjan Kaunissaare märgib, et kui raudteetrass lõhub eramaa sedasi, et ühele poole teed jääb väike lahustükk, mille kasutamine on kas ebaotstarbekas või suisa võimatu, ostab riik omanikult ka selle maa ära.

„Võimalik on variant, et trassi alla jääva eramaa eest antakse selle omanikule tükk samas piirkonnas asuvast samaväärsest riigimaast,” selgitab ta. „Mitme omaniku puhul on võimalik maade ümberkruntimine nii, et ühele poole trassi jääks ühe, teisele poole teise omaniku maa. Mis loomulikult eeldab omanikevahelist koostööd ja kokkuleppeid.”

Juuru vallavanem Margus Jaanson kinnitab, et Juuru vald on kogu protsessi käigus olnud raudtee ehitamise vastu ja on seda jätkuvalt – see on tema arvates majanduslikult mõttetu, paneb Eesti riigile täiendavad talumiskohustused ja reserveerib hulga maad, mille hind maaomanikele oluliselt väheneb.

„Selle kohta on Juuru vallavolikogu otsus ja me jääme selle juurde. Tõsi – Juuru piirkond on saanud meile kõige minimaalsemalt kahju tekitava Pirgu küla läbiva trassikoridori," märgib Jaanson.

Kristjan Kaunissaare tunnistab, et vaidlustada ja mitte rahul olla saab siis, kui trassi mahamärkimise ja planeerimise käigus on rikutud seadust. Kuna aga maavalitsused on seisukohal, et seadust rikutud pole, ei saa ka kõiki neid parandusettepanekuid arvesse võtta.

„Kindlasti ei taha me kellestki n-ö teerulliga üle sõita ja ennekõike soovime vältida maade sundvõõrandamist,” kinnitab Kaunissaare. „Aga kindlasti ei tasu ka loota, et riik hakkab maaomanikele mitmekordset turuväärtust välja maksma.”

Artikli autor Ain Alvela

_____________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________________

Suvi 2015 – pandi paika trassikoridori kulgemine.

Läbirääkimiste algus sõltub eelprojektide valmimise ajast.

Suvi 2016 – toimusid planeeringu ja selle keskkonnamõjude strateegilise hindamise avalikud väljapanekud ning arutelud Harjumaal, kus laekus 19 kirja ettepanekute ja vastuväidetega. Maavanem Ülle Rajasalu on neile praeguseks ka vastanud.

August/september 2016 – planeeringu avalikud arutelud Rapla maakonnas, siiani on laekunud viis parandusettepanekut.

Oktoober/november 2016 – avalikud arutelud Pärnumaal.

Sügis 2016 – maakonnaplaneeringud peavad läbima rahandusministeeriumi kontrolli ja minema maavanemale kinnitamiseks.

Sügis 2016 – valmib esimene eelprojekti lõik koos krundi­jaotuskavaga Iklast Reiu jõeni.

Sügis 2016 – esimesel eelprojekti lõigul algavad läbirääki­mised maaomanikega.

2017 I kvartal – maavanemad kehtestavad planeeringud, selle järel on võimalik hakata riigi ja maaomanike vahel notariaalseid tehinguid sõlmima.

2017 – valmib Raplamaa ja Harjumaa eelprojekt, mille alusel alustatakse läbirääkimisi.

2018 I kvartal – eelprojektid peavad olema lõplikult valmis, ka läbirääkimistega tuleb sel ajal ühele poole saada.

2025 – Tallinnast Poola sõidab esimene rong, regulaarne reisirongiliiklus algab 2026.

_______________________________________________________________________________________________________________________________________


TASUB TEADA:

Riik lubab maa omandada turuhinnaga, iga konkreetse maatüki või kinnistu turuväärtuse selgitavad välja atesteeritud kinnisvarahindajad (vastavalt vara hindamise standardiseeriale EVS 875).

Riik hüvitab maaomanikele kõik nende ostu-müügitehingutega seotud kulutused (omandamine, vahetamine, ümberkruntimine jmt).

Kui näiteks tehingute vähesuse tõttu ei saa maa hindamisel aluseks võtta piirkonnas toimunud tehingute hinda, tuleb leida teine metoodika.

Maa riigile võõrandamise hinnas peaks sisalduma ka perspektiivne tulu, mida maaomanik oma kinnistult oleks seda kasutades saanud.

Kavas on kehtestada on ka n-ö motivatsioonitasu, mis pole küll teab mis suur, ent mille maksmisega loodab riik vältida maa massilist sundvõõrandamise vajalikkust.

Kui trass läbib eravaldust enam-vähem keskelt, moodustatakse kaks lahustükki ja riik omandab vaid trassi alla jääva maa.

Kui trassimaa võõrandamisega tekib lahustükk, mille kasutamine on problemaatiline või võimatu, ostab riik ka selle maa ära.

Kui omanik ei soovi läbirääkimisi pidada või kui nende käigus kokkuleppele ei jõuta, sundvõõrandab riik vajaliku maa, makstes selle omanikule vastavalt konkreetse maatüki turuväärtusele.


Artikli autor / allikas

0Kommentaari
Sisesta kommentaar

Veel uudiseidVaata kõiki