Kui liitumispunkt asub väljaspool kinnistu piiri, siis puudub omanikul õiguslik alus selles osas tehnorajatise omamiseks väljaspool oma kinnistut või tuleks selle meetri pärast seada servituut. Kui omaniku omavõrk asub võõral maal, siis tekib probleem, kuidas ta saab seda võrguosa korrashoida ja renoveerida. Liitumispunkti määramisel kinnistu piirile peab lisama ka vastava tagasiulatuva rakendussätte. Samuti ei ole vastuvõetav ja korrektne §4 lg 4 lahendus – kohaliku omavalitsuse korraldusega ei saa tekkida kolmanda isiku (maaomaniku) talumiskohustust, sest selle tekkimiseks tuleb seda servituut või sundvaldus vastavat seadusega reguleeritud menetlust järgides.

2.      Eelnõu peab sätestama selge põhimõtte, et võõrale maale tohib veevärki ja kanalisatsiooni rajada kokkuleppel maaomanikuga ja selleks tuleb seada eelnevalt servituut või vajadusel sundvaldus, kui rajatis on avalikes huvides. Täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu on eelnõu §35 lg sätestatud abstraktne maaomaniku kohustus seada servituut vee-ettveõtja kasuks. Ühel poolt jääb lahtiseks, mis tingimustel see servituut seatakse ja teisalt on selge, et selline rajatis on võõrale maale tekkinud ebaseaduslikult, mille legaliseerimiseks ei saa olla omanikul kohustust.

3.      Seaduseelnõu peaks ühisveevärgi – ja kanalisatsiooni arendamise määratlema kohaliku omavalitsuse kohustusena eesmärgiga tagada teenuse kättesaadavus tiheasustusalal. Hetkel jääb sõnastusest mulje, et omavalitsus korraldab seda juhul kui seda oluliseks peab (vt §12). Arvestades osade arendusprojektide kurba ajalugu, peab seadus sätestama omavalitsuse kohustuse tagada üldteenusteks vajaliku taristu rajamine, kui planeering on kinnitatud.

Muud märkused-ettepanekud

4.      Eelnõu §3 lg 3 tõlgendab vääralt asjaõigusseaduse §107 ühendamise mõistet. Vaevalt, et kahe toru ühendamine saaks kaasa tuua omandi muutust seaduse alusel.

5.      Eelnõu §13 lg 3 – mis liiki kaebuse ja menetlusega on tegemist, st sellest sõltub kaasamine, tähtajad, vormistamine  jne?

6.      Eelnõu §17 lg 3 – liitumistasu peaks saama tagasi ikka see isik, kes vastava kulu kandis.

7.      Eelnõu §21 lg2 – kui vee-ettevõtjaga on sõlmitud leping, siis miks tal peaks olema õigus ennetähtaegselt teenuse osutamist peatada või lõpetada või siis peaks need küsimused olema lepingus kokku lepitud.

8.      Eelnõu §25 lg 10 – teenuslepingute sõlmimisel tuleb järgida tsiviilõiguse üldist korda lepingute sõlmimisel, mis eeldab mõlema poole tahteavaldust.

9.      Eelnõu §33 lg 8 – peame ebaproportsionaalselt piiravaks esitada teenuse ostmise lõpetamiseks mingeid kinnituskirju.

10.  Eelnõu §35 – tuletõrjevee kasutamises osas vajab täpsemat sätestamist, kes selle tarbitud vee eest siis tasub, st ebaõiglane oleks seda kulu jagada teiste tarbijatega (seda eriti olukorras, kus hoone võis olla kindlustatud). Vastavalt peaks see kulurida kajastuma ka vee-ettevõtja raamatupidamises (§22).

11.  Eelnõu §38 lg 1 p 6 – seadus võiks ka lahti seletada, mis asi on abonenttasu.

12.  Eelnõu §40 peaks sisaldama ühe toetuse võimaliku liigina ka liitumistasu toetuse (§14). Olukorras, kus paljud majapidamised ei saa kasutada ühisveevärgi ja kanalisatsiooniteenuseid ja EL silmis on Eestil selles osas suur mahajäämus, on kohaliku omavalitsuse ülesanne ka oma kogukonna abivajavaid liikmeid rahaliselt toetada.

13.  Eelnõu §41 – täpsustamist vajab, kui tihti võib vee-ettevõtja hinna muutmist taotleda? Teeme ettepaneku, et hinna kooskõlastamisele oleks kaasatud ka tarbijate (omanike) kohalikud esindusühendused, kellelt küsitakse seisukohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Priidu Pärna

Eesti Omanike Keskliidu esimees

Eelnõud saate lugeda siit.

Eelnõu seletuskirja saate lugeda siit.