Kui riigi olemise eesmärk põhiseaduse kohaselt on keele ja kultuuri säilitamise tagamine, siis hetkel kajastub see üksnes 1,5 miljoni euro suuruses toetusfondis, millest haukavad endale suure osa riigi ja kohaliku omavalitsuse enda objektid. Samuti pole püütud toetada mälestistesse investeerimist maksusoodustuste kaudu nagu see toimub mitmes riigis. 

Eelmisel nädala prooviti kultuuriministeeriumis leida lahendust kuhjunud remondivõlale. Lisame kultuuriministeeriumi pressiteatetele paar täiendust. 

Tegime (juba korduva) ettepaneku kaasata omanikud reaalselt vahendite jagamisse. Kui Kultuurkapitalis osalevad ka toetuse saajad (sihtgrupp) toetuste jagamise otsustamisel, siis muinsuskaitsetoetuste puhul see nii pole. Loodame, et nüüd lõpuks olukord muutub.

Juhtisime tähelepanu mälestiste revisjoni (st mida kaitsta) vajadusele, millele juhtis tähelepanu Riigikontroll juba 2007.a. Minister väljendas sellele pigem toetavat seisukohta, sest parem on vältida mälestiste „surnuks menetlemist“, kuid küsimus on selleks vajaliku ressurssi leidmises. 

Antud ministri vaade on kokkulangev õiguskantsleri omaga, kuid paraku lahknev muinsuskaitse nõukogu juhi Riin Alatalu seisukohaga, kes ei poolda klassifitseerimist. Loodame, et küsimus võetakse teemaks enne uute muinsuskaitsealade kaitsekordade valmimist, mida minister lootis ennaktempos kehtestada. 

Siingi on omanikel  ametkonnale selged ettepanekud. Kaitsekordasid tuleb menetleda haldusmenetluse reeglitele vastavalt, seda pole hetkel muinsuskaitseamet alati taganud.

Teiseks, arvestades Eesti Valdade ja Linnade Liidu (ELVLi) esindaja osalemist kohtumisel, kordasime üle ettepaneku anda KOV-idele suurem vastutus muinsuskaitsealade korraldamisel ja ka mälestiste renoveerimise toetamisel. ELVLi tegevjuht Veikko Luhalaid leidis, et täna saab KOV hea tahtmise korral muinsuskaitsealasid toetada, kuid seadus seda ette ei näe ja kohustust pole. Siingi loodaks kõigi osapoolte – riigi, omavalitsuste ja omanike – suuremat ja avatud koostööd.