Ilmselt küsib mõnigi tartlane, et mida saab üldse süüks panna ajaloolise linnasüdame kaitsmise kavatsusele – just väärika hoonestusega vanalinn ja agul kujundavad miljöö, mis annab paigale tema vaimu. Kavatsusele ei saagi midagi ette heita, kuid vahenditel ja abinõudel, mida ülevalt alla surutakse, on küljes kroonu pitser, mis ei kuulu Eesti õigusruumi. Tagajärjed jäävad paraku jälle muinsuskaitseala hoonete omanike õlgadele, kes läbilõikes vastavad kaitsekorralduse keti kõige nõrgemale lülile. Pealegi on nad menetlusest küüniliselt kõrvale jäetud ning kaitsekord pole ette näinud ühtegi meedet, kuidas omanikke võimestada. Samas on üldteada, et vanade hoonete, eriti aga kaitsealuste hoonete taastamine ja korrashoid on ressursimahukas. Teada on seegi, et valdavas osas on muinsuskaitseala kinnistud, uue kaitsekorra nimistus 484 kirjet, eraomandis. Kahjuks on uus kaitsekord jätnud omanike õigused ja kohustused tasakaalustamata, et mitte öelda laokile.

Eelnevat arvestades koostas Eesti Omanike Keskliit vastuväite Tartu muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõule (VIIDE). Muinsuskaitseametile adresseeritud pöördumises juhib Eesti Omanike Keskliit tähelepanu kolmele peamisele puudusele, milleks on põhjendamatu riiklik sekkumine kohalikku ellu; seadusi rikkuv omanike põhiõiguste piiramine ning hoonete väärtusklasside suvaline ja põhjendamatu määramine. Nimetatud puudused ähvardavad kujuneda bermuda kolmnurgaks, mis kogu Tartu linnasüdame arengu alla neelab.

Eesti muinsuskaitsealad, koos Sillamäega kokku 13 ala, on oma olemuselt nõukogude aja pärand. 1960. aastatel alguse saanud kultuuriväärtuslike tervikkeskkondade kaitse oli omal ajal ilmselt edumeelne, kuid tänapäeval vägagi küsitav. Aeg on aru saada, et keskkond on täiesti muutunud ning ENSV ajal vastu võetud otsustele rajanevad muinsuskaitselised piirangud on moraalselt ammendunud. Arhitektuuriajaloolased ja muinsuskaitsjad Oliver Orro, Mart Kalm, jt. on ka ise tunnistanud, et muinsuskaitsealadest umbes pooled on süvenevate raskustega ning sellesse gruppi on viimastel aastatel langenud ka Viljandi ja Pärnu. Seda enam on üllatav muinsuskaitseameti suhtumine, kes läheneb kaitsealadele justkui kehtiva kaitsekorra uuendamise võtmes, selmet kõigepealt kaaluda üldse muinsuskaitseala riikliku kaitse vajadust. Eesti Omanike Keskliit nõustub õiguskantsler Ülle Madise seisukohaga (VIIDE), kes oma märgukirjas muinsuskaitseametile on öelnud mh järgmist: „Muinsuskaitse valdkonnas ei ole taolisi kaitsekordi varem menetletud ja /---/ on oluline, et võetaks kuulda ning püütakse igal võimalusel arvestada muinsuskaitseala elanike ja vara omanike põhjendatud huvide ja soovidega.“ Kahjuks uus Tartu kaitsekorra menetlus ja eelnõu ei arvesta hoonete omanike põhiõigustega, sh õigusega heale haldusele. Eesti Omanike Keskliit leiab, et kaitsekorrale tuleb anda uus käik, mis vastab ajakohasele lähimuspõhimõttele, samuti sätestab piirangutega kaasnevate kulude hüvitamise õiglase korra.

Juhime Tartu muinsuskaitseala elanike tähelepanu nende omandile rakenduvatele uutele piirangutele või puudustele hoonete hindamisel. Oleme tuvastanud probleeme tervelt 212 kinnistu hindamisel, nimekiri on leitav SIIT. Kutsume muinsuskaitseala hoonete omanikke üles võtma ühendust Eesti Omanike Keskliiduga, et väljendada oma seisukohta teile kuuluva hoone tulevase staatuse kohta ja seejärel astuda ühiselt samme parema tulemuse suunas.

Lisainfo:

642 7020

omanikud@omanikud.ee

Eesti Omanike Keskliidu vastuväide muinsuskaitseametile:

https://www.omanikud.ee/uudised/aid-3684/Eesti-Omanike-Keskliidu-vastuväide-Tartu-muinsuskaitseala-kaitsekorra-eelnõule 

 ________________________________

Eesti Omanike Keskliit on võtnud muinsuskaitse valdkonnas toimuva oma tähelepanu alla.

Soovitame omanikel mälestistega seotud juhtumitest meile kirjutada: omanikud@omanikud.ee

Pakume omanikele huvide kaitset omandi ja põhiõigustega seotud küsimustes, samuti muinsuskaitselistest omandikitsendustest tulenevate probleemide lahendamisel.

Hinnanguliselt puudutavad muinsuskaitsealade kaitsekorrad enam kui 100000 hoonete omanikku.