Saatsime täna Muinsuskaitseametile ja Pärnu Linnavalitsusele liidu seisukohad Pärnu muinsuskaitseala uue kaitsekorra eelnõule.

Muinsuskaitseamet pani 24.05.2021 avalikule väljapanekule Pärnu muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu. Eelnõuga tutvumise järgselt juhib Eesti Omanike Keskliit (EOKL) tähelepanu kuuele olulisele puudusele eelnõus, mis muudavad selle õigusvastaseks.

EOKL leiab, et enne eelnõu algatamist pidanuks Muinsuskaitseamet arvesse võtma Pärnu linna tahet ja võimekust, muinsuskaitsealal asuva arhitektuuripärandi kaitsmisel. Samuti arvestama, et suurem ja väärtuslikum osa Pärnu vanalinnas asuvatest kinnistutest on juba mälestistena (sh arheoloogiamälestisena) riikliku kaitse all ning nende topelt kaitsmine ei ole vajalik ega otstarbekas. 

Kuna eelnõu ettevalmistamisel ei ole arvestanud, et Pärnu linnal on ka endal võimekus ja kogemus Pärnu vanalinnas asuvat arhitektuuripärandi kaitsmisel, ning see on omanike jaoks ilmselgelt vähem koormavam arhitektuuripärandi kaitsmise viis, siis on väär Muinsuskaitseameti eelnõu seletuskirjas esitatud seisukoht, mille kohaselt ei ole Pärnu vanalinna kaitsekorra regulatsiooni eesmärgi täitmiseks muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Samuti on tõele mittevastav Muinsuskaitseameti seisukoht selles, et Pärnu linna kaitse all oleva miljööväärtusliku hoonestusala puhul ei ole võimalik rakendada kultuuriväärtuste kaitseks muid meetmeid peale ehitusseadustikuga sätestatust (sh puudub alus nõuda ehitiste uuringuid, koostada  enne  projekteerimist muinsuskaitse  eritingimusi  või  võrreldava  põhjalikkusega kultuuriväärtusi kaitsvat dokumenti, nõuda eelprojektist täpsemat restaureerimisprojekti või muinsuskaitselise  järelevalvega  võrreldavat  järelevalvet  tööde  ajal), põhjusel, et suur osa Pärnu vanalinna kinnistutest on (ka ilma muinsuskaitsealata) arheoloogia-ja ehitusmälestistena riikliku kaitse all.

Eelnõu kehtestamine toob muinsuskaitse all olevatele hoonetele kaasa kahekordse loamenetluse, mis seisneb olukorras, kus muinsuskaitsealal asuva hoone omanik peab kulutama ühe hoone renoveerimiseks samaaegselt aega ja raha kahes eraldiseisvas haldusmenetluses. Halvimal juhul peab omanik hankima ehitusloa ja tööde teostamise loa, palkama ehitusjärelevalve ja muinsuskaitselise järelevalve teostaja, dokumenteerima renoveerimist kahe õigusakti alusel, võtma renoveerimise lõpetamisel ehitisele kasutusloa ja esitama tööde teostamise aruande. EOKL leiab, et selline dubleerimine ei ole põhjendatud, kuna nii Pärnu linn, kui Muinsuskaitseamet lähtuvad toimingute teostamisel samast eesmärgist, milleks on nõuetekohane ehitustegevuse tagamine. Eeltoodut kinnitab muinsuskaitseseaduse § 1 lg 2, mille kohaselt mälestisel, muinsuskaitsealal või nende kaitsevööndis ehitamisele kohaldatakse ehitusseadustikus ja maaparandusseaduses sätestatut, võttes arvesse käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. Eelviidatud säte rõhutab sealjuures, et võimaluse korral ühitatakse muinsuskaitseseaduses sätestatud teatise- või loamenetlus ehitusseadustikus või maaparandusseaduses ettenähtud teatise- või loamenetlusega. Eelnõu koostajad on seda suunist eiranud, jättes sealjuures oma tegevusetuse selgitamata, mis on seda taunitavam, et kahekordne loamenetlus on ka üheks põhjuseks, miks muinsuskaitse all olevad hooned on omanike hulgas alaväärtustatud ning nende hind on vaatamata heale asukohale madal. 

Muinsuskaitseala kaitsekorra menetluse puhul on asjakohane arvestada sellega, et see eeldab igale muinsuskaitsealal asuvale ehitisele väärtusklassi määramist, millest sõltub omaniku põhiõiguse piirangu ulatus. Eeltoodu eeldab omakorda omaniku menetlusse kaasamist võimalikult varajases etapis. Paraku on Muinsuskaitseamet kasutanud siin haldusmenetluse miinimumstandardit ning teavitanud omanikke nende ehitistele määratud väärtusklassidest alles eelnõu avaliku väljapaneku käigus ja ka siis ei ole toimunud ehitise omaniku isiklikku teavitamist. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on Muinsuskaitseamet rikkunud MuKS § 16 lg 1 p-i 3, mille kohaselt küsib amet enne mälestiseks ja muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluse algatamist asja või maa-ala piiresse jääva kinnisasja omaniku arvamust. HMS § 47 lg 2 p 2 kohaselt Avatud menetluse algatamisest teatab haldusorgan isikule, kelle õigusi haldusakt võib piirata. Kuna antud juhul on tegemist olulise omandiõiguse piiramisega, siis peab Muinsuskatseamet teavitama menetluse algstaadiumis, et omandiõigusi planeeritakse piirata. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-15-16 p-i 20 kohaselt Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11, § 35 lg 2, § 40, § 62; vt nt haldusasja 3-3-1-56-02, p 9; 3-3-1-55-13, p 14). Seega on Pärnu muinsuskatsealale jäävate omanike menetlusse kaasamata jätmine oluline menetlusõiguslik rikkumine.

HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Hoonete väärtusklasside hindamiseks on olulisteks asjaoludeks kõik küsimused, millega põhjendades omanike põhiõiguseid piiratakse. Seda eriti A-kaitsekategooria hoonete puhul, mille põhiõiguste riive ulatub ka hoone interjöörile. Olukorras, kus Pärnu muinsuskaitsealal A-kaitsekategooriasse määratud hoonete omanikud ei olnud enda õigustega seotud menetlusest teadlikud, lasub Muinsuskaitseametil kõrgendatud selgitamiskoormus nii selles, milliseid interjööridetaile tuleb hoones säilitada, kui ka selles, et need interjööridetailid on hoones üldse olemas ja/või need on säilinud. Samuti eeldab põhjalikku selgitamist, dokumenteerimist (omaniku kaasamisest ja kaitse vajaduse selgitamist rääkimata) peale 1991 aastat ehitatud hoonetele B-kaitsekategooria piirangu kehtestamine.

EOKL hinnangul ei ole Muinsuskaitseamet esitanud piisavalt argumenteeritud selgitusi Pärnu Rannapargi jätmiseks muinsuskaitseala koosseisu, ning on piirdunud Maastikuarhitektuuri  eksperdinõukogu seisukohaga, mille kohaselt „kogu Rannapark tuleks jätta  muinsuskaitsealasse,  kuna  ajaloolist  parki  tuleb  käsitleda  tervikliku  arhitektuurse  ja aiakunstilise kompositsioonina.“ EOKL-iga samale seisukohale on asunud eelnõu ettevalmistamise käigus ka Pärnu linn. Kui viimane esitas Muinsuskaitseametile ettepaneku arvata Rannapark muinsuskaitsealast välja (sarnaselt EOKL vastuväite punktiga 1), põhjendades mh oma soovi topelt haldusmenetluste lõpetamisega (sarnaselt EOKL vastuväite punktiga 2), siis leidis Muinsuskaitseamet olukorrale kompromissi korras lahenduse (vt eelnõu p. 7.1.3. ja p.5.4.6.), kuid jättis teistele Pärnu vanalinnas asuvate hoonete omanikele samad soodustingimused ilma põhjuseta laiendamata. Sealjuures jääb EOKL endiselt seisukoha juurde, et Rannapargi enda ning Rannapargi ja linnakindlustuste vööndi vahele jääv kuurordi ja eeslinna ala ei vaja riikliku kaitse alla võtmist, kuna Pärnu linn on suuteline eelnõus toodud muinsuskaitseala eesmärgi ka ise saavutama. Eeltoodut väidet kinnitab planeeritava muinsuskaitseala naabruses asuvate, miljööväärtuslikel aladel asuvate, hoonete seisukord, mis on juba täna Pärnu linna kaitse all. Samuti puudub vajadus rajada muinsuskaitseala Pärnu linnakindlustuse vööndi piirides, kuna viimane on mälestis(t)ena juba muinsuskaitse all.

Muinsuskaitseseadusest ja eelnõust tulenevalt peab omanik hoones tööd peatama, kui tööde käigus avastatakse rajatis, tarind, hooneosa, viimistluskiht, arheoloogiline kultuurkiht või muu leid või asjaolu, mida seni tehtud uuringute käigus ei ole dokumenteeritud või millega projekteerimisel või tööde tegemise loa andmisel ei ole arvestatud. Eeltoodud kohustus kehtib nii A-, B-, kui C kaitsekategooria hoonete puhul, muutes naeruväärseks Muinsuskaitseameti väited sellest, et eelnõuga muutuvad Pärnu muinsuskaitsealal asuvate kinnistuomanike omandiõiguse piirangud väiksemaks ning asjaajamine lihtsamaks. Olukorras, kus eelnõuga säilitatakse Pärnu vanalinna omanikele topelt halduskoormus, on Pärnu muinsuskaitsealal asuvate hoone omanikel õigustatud ootuseks, et Muinsuskaitseamet ja Pärnu linn selgitavad enne ehitustööde loa väljastamist välja kõik ehitamisega seotud asjaolud ning juhul, kui omanikul tuleb seejärel ikkagi ehitustööd peatada, siis hüvitatakse talle nii ehitustööde peatamisega seotud otsene kulu, kui ka peatamise tagajärjel tekkivate täiendavate ehitustööde maksumus.

Lugupidamisega,

Andry Krass

Juhatuse liige