Muinsuskaitseametil on lõpusirgel kolm aastat tagasi käivitatud uute riiklike kaitsekordade kehtestamine. Omanike keskliitu jõudnud tagasisidest järeldame, et nende menetluste käik valmistab kaitsealadel elavatele koduomanikele üksjagu muret. Kuigi riik on seadnud uute kaitsekordade tähtajaks juba 30. aprilli 2023, siis kolmel – Rakvere, Valga ja Võru – muinsuskaitsealal pole tööd praktiliselt alanud. Arvestades, et kõigil aladel on rangete omandikitsenduste lõksus 10877 hoone omanikud, keda on kokku rohkem kui 100 000 inimest, paneb muinsuskaitseameti kohmakas töökorraldus omanikud täiendavalt ränga ajasurve alla. Sisuliselt mitte ühelgi kaitsealal pole muinsuskaitseamet jõudnud otsustavasse faasi ja küsinud arvamust asjassepuutuvatelt kinnisasja omanikelt. Tuleb mõista, et 80% mälestistest kuulub eraisikutele. Paistab, et ikka veel ollakse ametis kaitsekordade riikliku kaitse eelduste hindamisega, mille uuenduslikuks osaks saab pidada ehitistele väärtusklasside määramist. Näiteks Paides on jõutud tulemuseni, et kaitseala 256. hoonest on väärtuslikud ainult kuni 5% ehitistest ehk u 15 hoonet. Enne väärtusklasside määramist ja mõjude hindamist pole aga võimalik arvamusi küsida.

Mõjude hindamise osas on omanike keskliit korduvalt juhtinud muinsuskaitseameti tähelepanu vajadusele hinnata kultuurilist-, sotsiaalset-, majanduslikku- ja keskkonnamõju eraldi ja tervikuna. Kuigi seda näevad ette rahvusvahelised muinsuskaitse konventsioonid, millega on ka Eesti ühinenud, pole muinsuskaitseamet kahjuks valmis neid tingimusi täitma. Tänini puuduvad kõigil kaitsealadel mõjuanalüüsid. Näiteks Paides, kus kõik kaitseala veerandtuhat hoonet taluvad praegu ühetaolisi muinsuskaitselisi kitsendusi, kuid väärtusklasside määramisel on nende arv kordades kokku kuivanud, ei peeta paljuks kaitseala piire hoopiski laiendada. Samas on teada, et vahemikus 2008-2020 on 70% Paide kaitseala hoonete seisund läinud halvemaks. Tõenäoliselt on olukord sarnane ka Lihulas, Valgas, Võrus ja mujal. Kaitsealade piire on kavas laiendada ka Haapsalus ja Tartus. Mitte ühegi kaitseala puhul ei ole muinsuskaitseamet põhjendanud, miks ja kuidas aitab kaitse eesmärki kõige tõhusamalt täita just riiklike piirangute säilitamine.

Kehtivad kaitsekorrad on valdavalt 16-19 aastat vanad ning riikliku kaitsekorralduse tulemused on kõigile näha. Pilt on kurb ja kinnitab pigem, et eemalt sekkumine kohalikku ellu viib allakäigule. Kultuuripärand ja selle kaitse on aga asukohapõhine. Sobivad poliitstrateegiad ja toetusvahendid tuleb välja töötada kohalikul tasandil. Seega, peab toetuma kohalikule eripärale ning kasutama kohalikke ressursse. Paraku paistab, et riik eelistab endiselt kohalikku elu juhtida võimalikult kaugelt, sest pärast värske muinsuskaitseameti peadirektori paljuski esmakordseid külaskäike erinevatesse maakondadesse kaasnesid koheselt ministeeriumi siseauditi osakonna kontrollitoimingud tema suhtes. Omanike keskliit juhib tähelepanu, et riiklike piirangute säilitamise vajaduse korral tuleb hinnata erinevate kaitsemeetmete sobivust, s.h seda, millisel juhul on kaitse eesmärgi saavutamisel omandiõiguse- ja kohaliku elu küsimuste iseseiseva ja lõpliku otsustamise ja korraldamise põhimõtte riive kõige väiksem.

Hirmutava kiirusega oleme jõudmas olukorda, kus mõnikümmend keskvalitsuse ametnikku otsustavad kümnete tuhandete inimeste kodude üle, seejuures jätavad nad täitmata oma kohustuse reegleid sisuliselt põhjendada. Ammugi puudub kitsenduste leevendamiseks vajalik kohane ja kohene kompensatsioon, mis põhiõiguste piiramisega peaks loomulikult kaasas käima. Kui kaitsekord kehtestatakse, siis on äärmiselt keeruline seda vaidlustada, sest tegu on haldusaktiga. Vaidlustamise aeg sulgub 30 päevaga, misjärel jõustub arengut pärssiv kord halvimal juhul mitmekümneks aastaks, sest kvalitatiivset muutust tänase lähenemisega ei saavutata. Pole mingi saladus, et poolte muinsuskaitsealade raskused aina süvenevad ning sellesse gruppi on viimastel aastatel langenud ka Viljandi ja Pärnu. Enam kui poolte kaitsealuste ehitiste seisund on halb. Valitsus ei pidanud vajalikuks investeerida pärandi säilitamiseks Euroopa Liidu avanevaid vahendeid ning ka 2022. aasta eelarves vähendati ehitismälestiste toetusi veerandi võrra.

Omanike keskliit pooldab Euroopa Nõukogu raamkonventsioonis sätestatud kultuuripärandi kaitsmise subsidaarsuse ehk lähimuspõhimõtte rakendamist. Eesti puhul tähendab see muinsuskaitsealade miljööaladeks muutmist ning kohaliku omavalitsuse vastutusalasse andmist. Tallinna ja Tartu praktika, mis on muinsuskaitsealade kaitsmise halduslepinguga riigilt üle võtnud, on veenvalt tõestanud, et kohalik omavalitsus ja kogukond saavad ilma riigi “targa” juhtimiseta muinsuskaitsealade kaitsmisega edukamalt hakkama. Jätkame muinsuskaitsealade koduomanike huvide eest seismist, kuni selle põhimõtte rakendumiseni.

Oleme muinsuskaitsealadel registreerinud mitu muinsuskaitseameti poolset menetlustoimingute rikkumist, mille vastu kavatseme astuda. Õiguskantsler Ülle Madise toonitas oma muinsuskaitseametile saadetud märgukirjas juba kaks aastat tagasi, et kaitsekord on tasakaalukas kokkulepe/kompromiss omanike ja elanike huvide ning kultuuriväärtuste kaitse vajaduse vahel.  Kutsume muinsuskaitsealade koduomanikke meile viivitamatult teatama kõigist teie õigusi alusetult pärssivatest sekkumistest aadressil omanikud@omanikud.ee

Omanike keskliit on avanud teemalehe, mis annab muinsuskaitsealade koduomanikele ülevaate kaitsemenetlustega seotud õigustest ja probleemidest.

(Pilt: ekraanitõmmis muinsuskaitsenädala posteri päisest)