Muinsuskaitse on totaalselt alarahastatud, riik kärpis mälestiste toetuseks mõeldud summasid veerandi võrra ja panustab aastas vaid paari miljoniga, kuigi vajadus on 10 korda rohkem. Ehituspärand on eesti kultuuri lahutamatu osa, mis peaks olema põhiseaduse kohaselt riigi erilise hoole all. Kolmveerand mälestistest on halvas või avariilises seisukorras. Vastutus nende säilimise eest on lükatud eraomanikele, kes ise ei tohi enda omandit renoveerida, vaid peab palkama selleks tegevuslubadega ettevõtted, keda on turul piiratud arv. Mälestiste nimekirjade põhjendatus on ülevaatamata, kuigi sellele juhtis aastaid tagasi tähelepanu Riigikontroll. Lootus, et muinsuskaitse alla pääsemine avab omanikule rahakraanid, on väga naiivne.

Pakosta rõhutas, et riigi panus peab olema kordades suurem. Ta nägi maja taga omanikku ja inimest, kes peab võitlema ebaproportsionaalsete omandipiirangute, bürokraatia ja suurte kuludega kultuuripärandi säilitamisel. Muinsuskaitsel on inimeste hulgas tekkinud EI kuvand ja seda püüdis peadirektor muuta. Miks ei võiks avalikult arutada Narva vanalinna taastamise, Tartu Toome taassünni, punamonumentide riikliku kaitse alt võtmise või linnahalli saatuse üle? Omanike Keskliit on korduvalt väljendanud seisukohta, et valdavalt nõukogude perioodil loodud muinsuskaitsealad 12 Eesti linnas tuleks kaotada ja asendada vajadusel kohaliku kaitsega nagu kombeks Lääne-Euroopas. Pakosta peatas Sillamäel stalinistliku linnasüdame riigi kaitse alla võtmise ja soovitas seda kaitsta kohalikul omavalitsusel miljööväärtusliku alana.  Süsteem hakkas Pakostale vastu ja ta kaotas.