Loe meie ettepaneku täisteksti:

Avalikkuse ees on leidnud palju tähelepanu ulatusliku looduskaitseala moodustamine Tallinnasse Astangu-Mäeküla piirkonda. Samasuguseid piiranguid kavandatakse ka teistes omavalitsustes, mistõttu on probleemil laiem tähendus. 2010.a tegi Keskkonnaamet ettepaneku Astangu looduskaitseala moodustamiseks, kuid loobus sellelest 2018.a. 2017.a kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneerig näeb ette piirkonna hoonestamise ja juba 2008.a on algatatud hoonestamiseks eraomaniku taotlusel ka detailplaneering. Ligi 14 aastat kestnud planeerimismenetluse käigus on märkimisväärseid kulutusi pidanud kandma nii eraomanikud kui haldumenetluse läbiviija, teostatud on pea 100 uuringut, lisaks on maaomanikud tasunud märkimisväärses ulatuses maamaksu saamata realiseerida takerdunud ebamõistliku pikkusega planeerimismenetluse tõttu oma plaane. 

Kuigi riik ei pidanud vajalikuks looduskaitseala moodustamist, siis Tallinna Linnavalitsus algatas 15. juuni 2022. a. korraldusega nr 569 Astangu looduskaitsela kohaliku kaitse alla võtmise menetluse. On selge, et looduskaitseala moodustamine rikub olulisel määral eraomaniku põhiseadusega kaitstud kahte põhiõigust- ja vabadust: omandiõiguse vaba teostamise põhimõtet ja ettevõtlusvabadust. Omandipõhiõiguse põhjendatud riive võib toimuda omandi kitsendamise või omandi sundvõõrandamise kaudu. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse üheks elemendiks on õigus otsustada vabalt ettevõtluse üksikasjade üle, mida loodusobjekti kaitse alla võtmine oluliselt piirab. Looduskaitseala moodustamine rikub ka Riigikohtu väljendatud õiguspärase ootuse põhmõtet, kuna eraomanikel oli üldplaneeringust tulenevalt ootus oma ehitusõiguse teostamiseks pärast ebamõistliku pikkusega detailplaneeringu menetlust.

Omandikitsenduste kehtestamisel tuleb arvestada kõigi kaitstavate huvide ja väärtustega ning leida proportsionaalne lahendus. Isegi kui pidada looduskaitseliste piirangute kehtestamist lubatavaks,  ei ole eraomanikud ühelgi juhul kohustatud taluma selliseid kitsendusi õiglase kompensatsioonita. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud 15. juuni 2021. a. lahendi asjas nr 5-21-3, et isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Riigikohus on märkinud, et võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur.

 

Looduskaitseseaduse § 20 ongi loonud mehhanismi looduskaitsealuste oluliste omandipiirangutega maade väljaostmiseks ning see on sätestatud riigi kohustusena. Paradoksaalsel kombel § 20 sätestatud mehhanism kaitseala koosseisu arvatava eramaa omanikele tekkiva kahju hüvitamiseks ei laiene täna kehtivas redaktsioonis kohaliku kaitseala moodustamisele, st kuigi kohaliku looduskaitseala moodustamisega eraomanikule kaasnevad kitsendused ja piirangud võivad olla samaväärsed või isegi ulatuslikumad nn riikliku kaitseala moodustamisega võrreldes, siis puuduvad eraomanikul hetkel võimalused nõuda kaitseala koosseisu arvatava kinnistu omandamist kohaliku omavalitsuse poolt või mistahes muul asjakohasel moel kitsenduste seadmisega kaasneva kahju hüvitamist. Seda olukorras, kus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud eelviidatud 15. juuni 2021. a. lahendis, et kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku täielikult või peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise võimalusest, võib põhimõtteliselt olla tegemist faktilise sundvõõrandamisega PS § 32  tähenduses. 

Eesti Omanike Keskliidu hinnangul on Looduskaitseseaduse regulatsioon vastavas osas põhiseadusvastane, kuivõrd vaatamata eraomandi faktilisele sundvõõrandamisele puuduvad seaduses mistahes leevendusmehhanismid, mis seeläbi tekitatavat kahju hüvitaks. Sisuliselt saab kohalik omavalitsus eelistada looduskaitselisi eesmärke eraomandi puutumatusele, kuna erinevalt riigist puudub omavalitsusel Looduskaitseseaduse kohaselt justkui kohustus eraomandi piiramisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Õiguspärane ei saagi olla regulatsioon, mis omaniku vaates identsete piirangute kehtestamisel seab hüvitise saamise võimaluse sõltuvusse sellest, kas piirangute kehtestajaks on riik või kohalik omavalitsus. Ilmselgelt on selline vahetegu põhjendamatu ning puudulik regulatsioon vastuolus PS § 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. 

Lugupidamisega

Priidu Pärna

Eesti Omanike Keskliidu esimees

(Pilt: © Albert Truuväärt / Ajaleht Pealinn)