Artiklid

Mati Pallasma: Kas põhjendatud optimism või kontrollimatu avantürism?

Koduomanik Mati Pallasma, kes on olnud kauaaegne Kiviõli Põlevkivikeemia Tehase ja VKG Oil AS töötaja, kirjutab, mis tema arvab Eesti Energia välisinvesteeringutest.

Alljärgnev arutlus puudutab riigiettevõtte Eesti Energia (EE) tegemisi ja valitsuse (valitsusringkondade) suhtumist toimuvasse s.t. EE tegemistesse. Sellel teemal mõtlema ja arutlema ajendasid üha uued ja uued suurejoonelised plaanid, millega hüperaktiivsed EE juhid välja on tulnud ning mis Eesti riigi piiratud võimaluste juures tunduvad rohkem kui kahtlase väärtusega. Tihti ei jõua üks „suur“ mõte ajaleheveergudelt veel kaduda, kui juba uus platsis on

Küll rajame tuumajaama kahasse Leedu või Soomega, küll teeme selle Eestisse, seejärel läheme Jordaaniasse, kusjuures ei saagi aru, kas tehnoloogiat müüma või õlitehaseid ehitama. Eestisse hakkame rajama 22 miljardi kroonilist õlitootmiskompleksi, ehitame tohutul hulgal tuulegeneraatoreid ja rajame väikelinnadesse koostööjaamad. Vahepeal tullakse maa peale ja räägitakse ka  vajadusest uuendada Narva elektrijaamade katlaid tagamaks oma riigi energiavarustatus, kuid siis käib uus pauk – Eesti Energia ehitab  Ameerikasse (!) põlevkiviõli tootmiskompleksi tootmisvõimsusega kuni 57 000 barrelit ööpäevas ! Maa ja põlevkivi on juba ostetud ning projekteerimisele kuluva 3-4 aasta järel ehitatakse see 3 aastaga valmis. Super !

Milles probleem, küsite ?
Tehnoloogia põlevkivi ümbertöötlemiseks meil on, põlevkivi on Ameerikas ja Jordaanias küllaga – las ehitavad. Nii lihtne asi siiski pole - põhiprobleem on selles, et  seadmeid, mis töötleksid ööpäevas 6000 tonni põlevkivi, pole veel katsetatudki – esimest alles hakati ehitama - kuid just selliste seadmetega kavatsetakse see õli nii siin kui seal kätte saada; probleem on kümnete selliste seadmete ehitamises üheaegselt nii Eestis, Ameerikas kui Jordaanias, kusjuures tähtaegadest kinnipidamiseks tuleb seda teha ajal, mil esimest seadet alles käitatakse ning seetõttu pole jõutud teha muudatusi ja täiustusi, nii tehnilisi kui tehnoloogilisi; probleem on nende seadmete mehitamises; probleem on selles, et näiteks Jordaanias vastutab EE Jordaania riigi ees, juhul kui projekti ebaõnnestumine toob Jordaania riigile kahjumeid. Probleem on selles, et rahaliselt pole need projektid EE-le jõukohased (tegelikult ka Eestile) ja kuna suhtumine näiteks Jordaania projekti on pessimistlik (muide isegi VKG, kes on praegu kindlasti põlevkivitööstuse lipulaev, hindas riski liiga suureks), siis on raske leida investoreid ning  on väga võimalik, et lisaks arendusse pandud raha kaotusele tuleb maksta kopsakaid trahve.  Pange tähele – kõik need õlitootmisseadmed nii Eestis, Ameerikas kui Jordaanias tahetakse õli tootma panna 7 aasta pärast – seda on Eesti Energia juhid oma esinemistel välja kuulutanud.

Et mitte jääda oma kriitikas üldsõnaliseks püüan kahtlusi lühidalt ka põhjendada.

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et olen lõpetanud 1965-ndal aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune Tehnikaülikool) kitsamal erialal „tahkete kütuste tehnoloogia“, peale lõpetamist töötasin ligi 30 aastat Kiviõli Põlevkivikeemia Tehases (lõpuotsas peatehnoloogi ja peainsenerina), viimased 10  aastat enne pensionile jäämist olin vabariigi 2009.a. parimas ettevõttes VKG OIL AS direktori abi – seega elementaarseid teadmisi, kogemusi ja silmaringi ning ka põlevkivialast infot peaks justkui jätkuma, s.t eelnev ja järgnev jutt pole lihtsalt emotsioonide väljaelamine.

Niisiis, probleemidest :

1.    Plaanide suurejoonelisus (Eesti ja EE jaoks).
Nagu juba öeldud on kavas toota USA-s 57 000 ja Jordaanias 38 000 barrelit  põlevkiviõli ööpäevas, lihtsamalt öeldes vastavalt 9 000 ja 6 000 tonni. Arvestades õli saagiseks Ameerikas umbes 10 % ( Liive hinnang ühes esinemises) on  9 000 tonni õli saamiseks vaja põlevkivi ümber töödelda ca 90 000 tonni ööpäevas (!).. Praegu EE-s ja VKG OIL-is juba töötavate põhimõtteliselt samasuguste seadmete projekteeritud ööpäevane läbilask on ainult 3 000 tonni põlevkivi, seega selliseid seadmeid oleks vaja USA-s planeeritava õlihulga tootmiseks 30 tükki. Jordaanias, kus põlevkivi on tunduvalt orgaanikavaesem, oleks ööpäevase 6 000 tonni õli saamiseks vaja läbi lasta koguni ca 120 000 tonni põlevkivi ööpäevas  e. selliseid seadmeid oleks vaja 40 tükki. Suuremaid, ööpäevas 6000 tonni töötlevaid seadmeid, nagu EE esimest praegu ehitab ja milliseid ta lubab ehitada nii USA-sse, Jordaaniasse ning lisaks juba ehitatavale ka  Eestisse, oleks seega vaja 7 aasta jooksul püsti panna kokku umbes 35 – 40 tükki. Lõpptähtajaks on igal pool aasta 2018.  NB! Ühe 6000-tonnise seadme maksumuseks Eestis on planeeritud 3 miljardit krooni, see peaks andma ettekujutuse ettevõtmise suurusest. Ühe sellise monstrumi ehitus kestab vähemalt aasta ja see sisaldab hoonete ehitust, seadmete ja torustike montaaži, automaatika ja  elektriseadmete paigaldust jne. Kuid kui kohapeal puudub infrastruktuur?

2.    Tehnoloogilised ja tehnilised riskid.
Tegemist pole lihtsalt ehitamisega, tegemist on kaasaegsete suurkeemiaettevõtete ehitamise, komplekteerimise, käivitamise ja projekteeritud võimsusele viimisega. Samas puudub 6000-tonnise seadme puhul ehituste alguseks katsetusfaas. Võimsuse suurendamine 2 korda ei tähenda lihtsalt 2 korda suuremat reaktorit või jämedamat torustikku. Isegi hiljuti Kohtla-Järve valmis saanud Petroteri-seadme (3000 tonni põlevkivi ööpäevas) omandamine kestab juba teist aastat, kuigi kogemus Narva näol on olemas. Juba projekteerimise ajal tehti hulgaliselt uuendusi  võrreldes töötavate Narva seadmetega, omandamise käigus on lisandunud veel hulgi tehnilisi ja tehnoloogilisi täiustusi, nii põhimõttelisi kui lihtsalt vigade parandusi.  Tänaseks on Petroter paljulubavas olukorras, kuid selleks on VKG OIL-i juhtivspetsialistid olnud rakkes nii ööd kui päevad, nii argi- kui ka puhkepäevadel. Kaua kestab 6000-tonnise seadme omandamine, ei oska keegi ennustada, see võib kesta ka aastaid. Kinnitada täna, et 7 aasta pärast on meil 35-40 sellist töötavat seadet, on vastutustundetu.

3.    Rahaline külg.
Täpseid kalkulatsioone on võimatu teha, kuid ettekujutust kulutuste suurusjärgust peaks olema võimalik leida. Nagu öeldud, on praegu Eestis ehitatava 6000-tonnise seadme maksumuseks hinnatud ca 3 miljardit krooni, seega kui kõik seadmed saaks kätte Eesti hinnaga, oleks kulutused 35 seadme ehitamiseks ca 105 miljardit krooni. Ühelt poolt võib oletada, et osa kulusid jääb ära, kuna mahutipargid, põlevkivi vastuvõtu – ja transpordiseadmed jne. on mingis osas ühised, teisalt võib oletada, et osa kulusid (tööjõud, materjalid jne) on vähemalt Ameerikas tunduvalt kallimad. Eestis 2018. aastaks valmiva kompleksi kuludeks hindas Liive ise 22 miljardit krooni, seega  koos Jordaania ja Ameerikaga kokku ca 127 miljardit eesti krooni e. üle 8 miljardi euro e. peaaegu 1,5 Eesti riigi eelarvet 7 aasta peale. Kuid ärgem unustagem kulutusi Eestis EE põhiülesannete täitmisel (uued põlevkivikatlad jne). Vaevalt, et eelnevad arvud on näidatud suurematena, kui nad tegelikkuses kujuneksid, pigem vastupidi. Võrdluseks olgu öeldud, et ainuüksi  Jordaania projekti üldmaksumuseks on hinnatud 100 miljardit krooni. Jordaania kohta oli eelmise aasta lõpus uudis, et EE-l õnnestus müüa 35 % osalusest Aasia firmadele. Need firmad hakkavad tegelema elektritootmisseadmetega. Kuid mis juhtub, kui EE ei jõua valmis oma tootmisseadmeid või nende käikulaskmine jääb venima ? Kas tulevad trahvid ? On öeldud, et meid, Eesti riigi kodanikke kõik need kulutused ei puuduta, kuid kust tulevad sellised kasumid, kes on need investorid ja mille arvel loodetakse saada laene, et katta selliseid kulutusi ? Kas kavad on ikkagi elektrihinna pidev ja järsem tõus ?

4.    Asukoht. Töötajad.
Jordaania-infrastruktuurita kõrb, kahtlase kütteväärtusega ja suure väävlisisaldusega põlevkivi. Kui usaldusväärne on Ameerika, kes nafta nimel ja demokraatia egiidi all alustab sõdu. Mõni aeg tagasi „koostöö“ käigus patenteerisid ameeriklased meie fenooltooted ning möödus mitu aastat, enne kui saime jälle Euroopas  fenoolidega rahulikult kaubelda. Kuigi ameeriklased peavad praegu põlevkivi kasutamist ebarentaabliks ning tegelevad ainult mingil määral arendusega, kasutavad nad kindlasti ära iga võimaluse targemaks saamiseks. Kes hakkavad Jordaania ja USA seadmetel tööle, kus ja kes nad välja õpetab , pealegi nii lühikese aja jooksul ?  Neid läheb vaja palju – ca 100 inimest seadmele, kokku seega 3500-4000.

5.    Tippspetsialistid .
Kõiki töötajaid, kes nendel seadmetel tööle hakkavad, võib julgelt nimetada spetsialistideks, sest need seadmed on nagu uued autod automaatikat täis topitud. Kõige suuremaks probleemiks saab vajadus tippspetsialistide järele. Kohtla-Järvel ainult 2 sellise kaliibriga tippspetsialisti (VKG OIL-is), kes on kodus nii teoorias kui praktikas nii tehnilistes kui ka tehnoloogilistes küsimustes, kes on võimelised juhatama ja kooskõlastama seadmete  projekteerimist ja tegema ehitusjärelvalvet, kes on võimelised seadet käivitama ning selle tööd juhtima, analüüsima, vigu leidma ja neid ka kõrvaldama, kes on võimelised õpetama välja ITP ja ka töölisi.. Vaevalt, et Narvaski neid selliseid asjatundjaid rohkem on. Kust võetakse tippspetsialistid nende ligi 40 seadme projekteerimiseks, ehituseks, käivitamiseks ja veel ühekorraga ?

KOKKUVÕTTEKS : Eesti Energia  tegevus laias laastus sarnaneb planeerimatu avantüüriga, põlevkivialaste teadmiste eksport sellisel kujul on aga sulaselge aferism. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, Eesti Energiaga ülesandeks on varustada ettevõtteid ja elanikke elektrienergiaga. Riik, kes peaks endale kuuluvat ettevõtet kontrollima ja suunama, paistab olevat kõige toimuvaga lapsemeelselt päri. Või on tegemist juba tuttava suurustamisega nagu Eesti 5 rikkama riigi hulka, meil on kõik parimas korras, 1000 elektriautot jne. ? Oo püha lihtsameelsus !


Kuidas edasi ? Arvamus :


    1.  Kiiremas korras taaslahutada kaevandused Eesti Energiast s.t. taastada  Eesti Põlevkivi ja teha seda enne, kui kellelgi tekib jälle soov Eesti Energia erastada kas otse või läbi börsi või kui EE oma ettevõtmiste tulemusena pankrotti läheb. Kui lahutust ei toimu, võib eesti põlevkivi minna võõrastesse kätesse;

    2. Eraldada õli tootmine Eesti Energiast ja mitte tütarettevõttena vaid täiesti eraldi seisva riikliku (ja ainult riikliku) ettevõttena. Saagu sellest näiteks Eesti Riiklik Õlitööstus. Praegune EE juhtkond võiks selles ettevõttes oma plaane hakata ellu viima. Kas sellele ettevõttele anda ka õigus know-how levitamiseks (turustamiseks) ? Ei usu, selleks oleks rohkem teadmisi vaja..

    3. Valitsusel (või Riigikogul) tuleks kiiremas korras kaasata Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu, Riigikogu vastav komisjon ja komisjonide välised spetsialistid ning paika panna pikaajaline energeetika-alane julgeoleku ja arenguplaan, mis on EE-le seaduseks Vastasel juhul võib ilmuda uus messias oma juhitamatute ideedega.
 
    4. Riigikogu peaks kiiresti looma organi riigi finantsjulgeoleku arutamiseks. On tõenäoline, et euro kriisiabi osamakse tuleb maksta täies mahus (ca 1,3 miljardit eurot s.t. umbes veerand riigi eelarvest), sest meist kordi kõrgema elatustasemega lõunapoolsete riikide elanikud peksavad ennem oma riigi segi, kui lasevad alandada oma palku, sotsiaalseid garantiisid jne. Kui siia lisada EE kavatsus kulutada oma aferistlikele plaanidele miljardeid eurosid, siis on  Eesti riik peagi pankrotis. Ja kui nii läheb, siis ei päästa enam ka pensionide vähendamine, siis tuleks vähendada ka (hoidku jumal !) riigiisade palku ja riigikogu kuluhüvitisi.
Nii et, mõelgem, härrased Toompeal !