Artiklid

Eesti Energia vastus Mati Pallasmale

Harri Mikk, EE juhatuse liige, kütuse valdkonna juht vastab Mati Pallasmale Eesti Energia kodulehe blogis:

Nafta hind aina tõuseb ning põlevkivist vedelkütuste tootmine on kuum teema nii Eestis kui ka maailmas. Eesti Energia on viimasel aastal strateegias seatud eesmärkidele palju lähemale liikunud; käimas on esimese Enefit280 õlitehase rajamine Auverre, ettevalmistamisel on täiendavate tootmisseadmete keskkonnamõjude hindamine ning lisandunud on kaks rahvusvahelist arendusprojekti, mille tarvis on ettevõte omandanud mõlemas riigis ka arvestatavad põlevkivivarud.

Nii Eesti Energia nõukogu, üldkoosolek kui ka Eesti riigijuhid on selgelt väljendanud meie projektidele toetust, samas ei ole ettevõtte edu ja kiire areng paraku kõigile meeltmööda. Üheks agressiivse rünnaku näiteks on 30. märtsil ajalehes Postimees avaldatud konkureeriva ettevõtte VKG endise töötaja Mati Pallasmaa arvamuslugu, mille võiks liigitada pigem ulmekirjanduse valda.

Millised on Eesti Energia plaanid vedelkütuste tootmise arendamisel Eestis?
Liigume plaanipärases graafikus ning 2012. aastal on Auveres esimene uus õlitehas valmis. Meie pikem eesmärk on 2016. aastaks lisada laiendatud õlitööstusele (kokku vähemalt 3 Enefit280 tootmisseadet) ka järeltöötlus ning hakata valmistama juba tanklas müümiseks sobilikku diislit, lisaks kerget kütteõli ja toorbensiini. See tähendab aastas ligi 8 miljoni tonni põlevkivi õliks pööramist ning päevas ca 20 000 barreli vedelkütuste tootmist. Selline kogus rahuldaks nii Eesti vedelkütuste vajaduse ning kohalikud autod saaksid sõita kodumaise kütusega; samas jätkuks ka ekspordiks. Eestist ei saa kunagi naftariiki, kuid tänu põlevkiviõlile saame olla sõltumatud teiste riikide vedelkütustest ning olla ka edaspidi arvestatav rahvusvaheline kütuse eksportija.

Uus õlitehas ei ole Eestis veel käima pandud, kas ei peaks ootama selle käivitamiseni ja alles siis hakkama rajama tehaseid piiri taha? Me sisuliselt alles omandasime põlevkivivarud ja ei ehita täna veel ühtegi õlitootmist peale koduse. Nii USA kui ka Jordaania puhul hakkab reaalne õlitehaste rajamine alles peale seda, kui täiemõõduline vedelkütuste tootmine päevase võimsusega 20 000 barrelit päevas on Eestis valminud ja käivitatud. Jordaanias alustame elektriprojektiga. USA-s läheb neli kuni kuus aastat arendus- ja uurimistöödeks, mis annab meile piisava ajavaru, et kodune tööstus valmis saada ja alles seejärel asuda reaalselt sinna õlitehaseid püstitama. Rõhutan, et kõigi meie rahvusvaheliste projektide baasiks on kodune arendus. Seda, mida saab teha Eestis, saab teha ka Ameerikas.

Skeptikud küsivad - milleks Eesti Energiale rahvusvahelised projektid ja maad kuskil võõras riigis?
Põhjus on lihtne - Eesti Energia on põlevkiviettevõte ja suurimad võimalused põlevkivitööstuse arendamiseks pole paraku mitte Eestis, vaid väljapool seda. Me peame oma konkurentsieelist kasutama ja teenima aktsionärile (Eesti riigile) võimalikult head tulu. Konkurentsieelisest rääkides pean silmas tõestatud tehnoloogiat, millel on pikaajalise tööstusliku tootmise praktika.

Kes on need inimesed, kes rahvusvahelisi projekte arendavad ja tehaseid hakkavad rajama?
Eelkõige meie enda inimesed, kes juba täna Eesti Energias töötavad, aga ka need, kes siia tulevikus tööle asuvad. Inimeste valikul on meil peamiseks kriteeriumiks nende pädevus, kuid takistuseks ei saa ka tulek teisest riigist. Täna on meil lisaks eestlastele ja venelastele meeskonnas ka ameeriklane, hindu, alžeerlane, jordaanlased, sakslane, singapurlane ja hispaanlane. Neil inimestel on reeglina eelnev kogemus töötamisest rahvusvahelistes ettevõtetes, mis meie tegevuse laienemist silmas pidades on väga oluline. Väga oluline on omada meeskonnas ka akadeemilise taustaga inimesi, kellega väliste ekspertidega sünergias sünnivad parimad lahendused. Nii näiteks on meil omast käest võtta kaks doktorikraadiga meest: Indrek Aarna, kes juhib teadus- ja arendusosakonda ning on Enefit tehnoloogia arenduse eestvedaja, omab doktorikraadi keemias ning Renee Joostil, kes vastutab koduse õlitööstuse arenduse eest, on doktorikraad materjaliteaduses.

Paraku reaalsus on see, et lisaks erialase hariduse omandamisele ameti- või kõrgkoolis, täna koolid veel meile valmis spetsialiste koolitada ei suuda. Kuigi me teeme koostööd nii Eesti kui ka välismaa ülikoolidega, kus noored spetsialistid saavad meie poolt välja pandud stipendiumi toel õppida vedelkütuste tootmisega seotud erialasid, tuleb meil uusi inimesi ka kohapeal ise välja õpetada. Õigete inimeste leidmine on üks suurimaid väljakutseid, mis meil tulevikus ees seisab. Siinkohal kutsun kõiki Eesti Energia töötajaid, kes tunnevad ja tahavad ka ise meie rahvusvahelistes projektides kaasa lüüa, sellest julgelt teada anda.

Meedias on käinud läbi väited, et nii Jordaania kui ka USA põlevkivi kvaliteet ei ole töötlemiseks sobiv. On see nii?
USA puhul on tegemist sulaselge valega. 80ndatel toodeti USA-s sealsest põlevkiviõlist lennukikütust. Meie ei ole siin Eestis veel niikaugele jõudnud. Lihtsalt vahepeal oli nafta hind 20 aastat nii madal, et põlevkivitööstusega polnud enam mõtet tegeleda. Samuti on see väide vale Jordaania kivi osas, mida on reaalselt katsetatud ja sellest õli toodetud kasutades ATP tehnoloogiat, mis on meie tehnoloogiaga suhteliselt sarnane. Loomulikult algab projektide arendus geoloogilistest uuringutest, mis võtavad oma aja, kuid on äärmiselt vajalikud. Sisuliselt tähendab see seda, et puurime alad tihedalt auke täis, võtame proove, analüüsime ja saame väga selge pildi, millise põlevkiviga on tegu. Geoloogilistest uuringutest saadud info põhjal saame teada, kuidas seda põlevkivi on otstarbekas kaevandada, kuidas seda ümber töödelda. Teeme asju põhjalikult ja professionaalselt, mitte üle jala.

Kes hakkab Jordaanias ja USA-s põlevkivi kaevandama?
Kaevandamise puhul eeldame, et võime selle ka kohalikelt kaevandusfirmadelt teenusena sisse osta. Kaalume seda võimalust mõlema, nii USA kui ka Jordaania projekti puhul.

Kes on meie partnerid, kellega koos tehnoloogiat arendame ja erinevaid põlevkivivarusid hindame?
Lisaks oma inimestele kaasame projektidesse teadlasi ja spetsialiste nii TTÜ Geoloogiainstituudist, Tartu Ülikooli geoloogiainstituudist, kui ka mitmetest selles vallas tunnustatud ettevõtetest nii Eestist kui välismaalt. Geoloogiaprofessor Väino Puura nimi peaks olema igale eestlaselt tuttav; Jordaania kivi hindamisse on kaasatud ka Saksa mäeinsener Klaus Reuther, kes on sealset kivi üle 10 aasta uurinud. Lisaks loomulikult meie partner tehnoloogia arenduse vallas – Outotec, kellel on suur kogemus erinevate tööstusseadmete „suuremaks tuunimisel", mida me oma õlitootmise tehnoloogiaga oleme ka teinud. Uus Enefit280 on tänasest Enefit140 poole võimsam, st töötleb tunnis juba 280 tonni põlevkivi.

Välisprojektide hinna üle on meedias palju spekuleeritud ning heidetud ette, et EE hinda ei avalda. Samuti avaldatud kahtlust, kust tuleb raha ambitsioonikate plaanide elluviimiseks?
Raha tuleb avatud turgude äridest. Väited nagu maksaks need kinni kohalik elektritarbija on väärad. Hinda ei saa me avaldada puhtalt seetõttu, et lepingud on konfidentsiaalsed.

Rahvusvahelised põlevkiviprojektide puhul on vaja kahte asja: omada kivi ning tõestatud tehnoloogiat. Viimane tähendab seda, et me teame aega ja maksumust, mis kulub tehnoloogia rakendamiseks ja tööstuse rajamiseks. Alles see teadmine loob kivile väärtuse. Väärtus on seda suurem, mida paremini, suuremas mahus ja pikema aja jooksul on selle tööstuslik kasutamine tõestanud (Eestis on meil 30-aastane kogemus).

Neis riikides, kus täna tööstus puudub, on põlevkivi hind täna madal. Mis ei tähenda, et see olukord ei muutu. 10 aasta perspektiivis tõusevad põlevkiviressursi hinnad oluliselt. Sellele aitavad kaasa ka aina suurem energianõudlus, lihtsalt kättesaadavate naftavarude vähenemine ning sellest tulenevalt toornafta hinnatõus, mis sunnib riike alternatiivseid kütuseid kasutusele võtma.

Selge on see, et neisse projektidesse ei jää meile 100% osalust. Kui oleme projektid teatud etapini valmis arendanud, on need palju väärtuslikumad ning meil on võimalus nende müügist teenida tulu, mis on oluliselt suurem, kui on läinud nende arendamisele.

Esmalt on aga oluline saada põlevkivivaru kätte siis, kui see on odav ja seda on Eesti Energia nii USA-s kui ka Jordaanias juba ka teinud.

Eesti Energia rahastab rahvusvahelisi projekte avatud turu vahenditest. Mida see tähendab?
Avatud turu all peame silmas elektri müüki Eesti, Läti ja Leedu avatud turgudel ning elektribörsidel, põlevkivist toodetud vedelkütuste müügitulud, kasumlikud lepingud energeetikaseadmete ja erinevate toodete ja teenuste müük (Kõu, elektritööd, roheline energia).

Eesti Energia ärikasumist kaks kolmandikku tuli möödunud majandusaastal avatud turgudelt ja teeniti konkurentsi tingimustes. See ei ole tänase Eesti tavatarbijalt saadud raha, mida me rahvusvaheliste projektide arendamisel kasutame. Suletud turult teenitud raha suunab Eesti Energia täies mahus tagasi kodumaise elektritootmise ja jaotusvõrgu arendamisse.

Millel baseerub Eesti Energia veendumus, et alustatud välisprojektid on tulusad?
Meie kodumaine põlevkivitööstus on väga tulus. Kuigi Jordaania ega USA kivi ei ole nii hea õlisisaldusega kui Eesti oma, siis on õlisisaldus siiski piisav, et sellest kivist on kasumlikult õli toota.

Eesti pole ainus riik, kus põlevkivist õli toodetakse. Tööstuslikult toodetakse põlevkivist õli ka Brasiilias; väga kiiresti areneb see tööstus Hiinas. Põlevkivi õlisisaldus, masinate investeeringute maksumus jne on numbrid, mis on meile ligikaudselt teada ja me oleme nendega oma äriplaane tehes arvestanud. Meie plaan on nii USA-s kui ka Jordaanias valmistada projekt teatud faasini omavahenditest ette ning seejärel kaasata strateegilisi investoreid. Jordaania projekt on hea näide, kus strateegiline investor liitus meiega esmalt kavandatust varem ning me oleme tehingu hinnaga väga rahul.

Konkurendid räägivad vajadusest EE Kaevandused kontsernist lahutada. Mis see endaga kaasa tooks?
Põlevkivitööstust ei ole võimalik arendada, kui sellel puudub ressurss. Vaadake, mis toimub Kiviõli Keemiatööstuse ümber või kui agressiivselt üritab VKG saada endale meile seaduse järgi kuuluvat Uus-Kiviõli kaeveluba. Eesti Energia on terviklik ja hästi toimiv äriettevõte ning ressurss kõige alus, milleta pole võimalik tööstust arendada.

* Postimehes VKG endise töötaja Mati Pallasmaa nimel ilmunud arvamuslugu manipuleerib numbritega kasutades läbisegi Enefit140 ja Enefit280 võimsusi arvutustes, mis hindavad kui palju tuleks Joraaniasse ja USA-sse põlevkivitehaseid rajada. Siinkohal selgitus: Enefit280 töötleb ööpäevas 280t x 24h = 6720 tonni kivi. Seega USA 90 000 tonni kivi töötlemiseks on vaja ca 13 Enefit280 mitte 30, nagu artiklis kirjas. Jordaania puhul on kavandatud võimuses saavutamiseks vaja 12 Enefit280 seadet. Tegelikult kaalume nii USA kui ka Jordaania projekti juures Enefit280st suurema ühikvõimsusega seadmete kasutamist, mis vähendaks seadmete arvu veelgi.

Samas kasutab autor tehaste rajamise maksumusest rääkides Enefit280 tehase maksumust (mitte Enefit140 oma). Meie tänase parima teadmise kohaselt maksab ühe Enefit280 rajamine Eestisse ligikaudu 191 miljonit eurot.

__________________________________________________________________

Mati Pallasma vastus:


Vastuseks minu arvamusloole 30. märtsi Postimehes Eesti Energia (EE) tegevusest ilmutas EE kütuste valdkonna juht Harri Mikk oma blogis EE kodulehel rahulolematust arvamusloos väljaöelduga. Tsiteerin : „ Nii Eesti Energia nõukogu, üldkoosolek kui ka Eesti riigijuhid on selgelt väljendanud meie projektidele toetust, samas ei ole ettevõtte edu ja kiire areng paraku kõigile meeltmööda.

Üheks agressiivse rünnaku näiteks on 30. märtsil ajalehes Postimees avaldatud konkureeriva ettevõtte VKG endise töötaja Mati Pallasmaa arvamuslugu, mille võiks liigitada pigem ulmekirjanduse valda.“
Blogis kirjutatu ja meedias peale minu tookordset artiklit  avaldatu/näidatu sunnib veelkord sõna sekka ütlema, kuigi olin endale lubanud, et rohkem tuuleveskitega ei võitle.
  Kõigepealt vastaksin H. Miku blogi lõpus toodud süüdistustele nagu oleks ma oma 30. märtsi artiklis arvudega manipuleerinud. H. Mikk väidab, et EE poolt kavandatava õlihulga tootmiseks vajalike Enefit-280 seadmete koguhulk oleks 13 (USA) + 12 (Jordaania) +3 (Eesti) = 28, mul on selleks hulgaks märgitud 35 – 40. Arvude erinevus on tingitud asjale lähenemisest : Miku tulemusest nähtub, et ta on seda teinud matemaatiliselt (tootmisvõimsus võrdub projektvõimsusega, tööaeg võrdub kalendriajaga), minu arvestuse aluseks on reaalne elu. Kuna projektvõimsust ei pruugita saavutada veel aastate vältel ning ca 2 kuud kulub aastas seisakutele (remondid, puhastused jne), siis saavutamaks väljaöeldud õlihulkasid
(vastavalt 57 000, 38 000 ja 20 000 barrelit ööpäevas) oleks reaalselt vajalik seadmete hulk suurem kui matemaatiline 28 – olenevalt õli saagisest seesama artiklis toodud 35 – 40 (töö- võimsuseks võetud 0,9  projektvõimsusest, mis on tegelikult ka veel üle pakutud). Manipulatsiooni pole.
  Teiseks see, et ma enne pensionile jäämist olin VKG töötaja, ei oma antud küsimuste juures mingit tähtsust, seda enam, et ma ei ela enam Ida-Virumaal. See, kas VKG läheb alla- või ülesmäge, ei muuda minu jaoks midagi s.t. mul puudub selles suhtes igasugune otsene huvitatus (tõsi, allakäigu puhul jääks riik vaesemaks), küll mõjub minu rahakotile pidev elektrihinna tõus ja sellest tingitud hiiliv hinnatõus muudel elualadel. Seega EE kohta arvamust avaldan ma kui tavaline kodanik, kes on põlevkivitööstuses toimuvaga teatud määral kursis. Lisaksin, et tegemist polnud „agressiivse rünnakuga“ vaid analüüsiga, millest selgelt tulenes, et  EE poolt varem välja kuulutatud ehituste tähtajad (kõikjal 2018. aasta) saavutamaks kavandatud võimsusi pole reaalsed arvestades uue seadme arenduse praegust staadiumit (alles ehitusjärk).  Ulmelised olid väljaöeldud kavad, mitte analüüs. Nagu viimaste päevade arengud näitavad, on EE ka ise hakanud oma esialgsetesse kavadesse kriitilisemalt suhtuma. Ehitustähtaegade osas on EE kütuste valdkond teinud kannapöörde ja teatanud, et välismaale hakatakse seadmeid ehitama alles siis, kui Eestis on suuremahuline tootmine täielikult omandatud. Uute tähtaegadega koos välja kuulutatud päevane 20 000 barreli suurune kütusetoodang ning lubadus, et eesti autod sõidavad 2016.a. eesti kütusega on esialgu küll rohkem helesinine unistus, kuid soovin EE-le südamest edu. Tõsi, arvestades seda, et töös pole veel ühtegi Enefit-280 seadet, et tööstusliku autokütuse tehnoloogia praegu puudub, et on teadmata, milline saab olema sellise kütuse hind ja kvaliteet, on väljakuulutatud maht ja tähtaeg rohkem kui julged, kuid see-eest ei viida riske välja. Muide, siinkohal juhiks tähelepanu ühes Miku avaldatud intervjuus ja blogis toodud eksitavale infole – nimelt teatab Mikk (tsiteerin) : „ …hakata valmistama juba tanklas müümiseks sobilikku diislit, lisaks kerget kütteõli ja toorbensiini. See tähendab aastas ligi miljoni tonni põlevkivi õliks pööramist ning päevas ca 20 000 barreli vedelkütuste tootmist.“  See kenasti kõlav lubadus on tegelikult eksitav : 20 000 barrelit päevas on ca 3 300 tonni, korrutades selle 365-ga, leiame, et aastas tahetakse toota ca 1 200 000 tonni vedelkütuseid.  Seega lubab EE toota ligi miljonist tonnist põlevkivist üle miljoni tonni õli ! Kuna õli väljatulek  põlevkivist on ca 12,5 % või veidi enam, siis saamaks päevas keskmiselt 20 000 barrelit toorõli, on vaja „õliks pöörata“ mitte ligi miljon, vaid 8 - 10 miljonit tonni põlevkivi.  Kokkuvõtteks võib öelda, et arendusplaanid hakkavad võtma normaalset ilmet, jääb vaid loota, et Liive poolt esialgu teatatud tähtajad pole seotud selliste lepingutega, mis võivad kaasa tuua trahve ja muid sanktsioone Jordaania valitsuselt, Utah föderaalvalitsuselt, elektriosa arendavalt koostööpartnerilt Jordaanias jne.  
  Jätkuvalt aga tekitab kahtlust projektide rahastamise küsimus. 17. aprillil Aktuaalses  Kaameras näidatud EE poolt renditud kaevandus ja 29 miljoni euro eest ostetud tühermaa pigem suurendas ohutunnet kui rahustas. Mitte kunagi töötanud kaevandus jäeti maha 25 aastat tagasi. Mis ja kas seal üldse midagi säilinud on, jäi arusaamatuks. Maa osteti, kuid kas sellega saadi omale ka maa sees leiduv põlevkivi ? Palju selle vana kaevanduse töökorda panek maksab, palju maksavad ehitatavad seadmed ? Kindlasti on tööjõud seal kordi kallim kui meil, kohalikud ootavad hästitasustatud töökohti. Kaevandusteenust võib ja tuleb muidugi sisse osta, kuid mis see seal maksma läheb. Kindlasti saab tegu olema miljardite eurodega, arvata on, et kümnete miljarditega. Muuseas selgus, et huvi äratamiseks kohalike hulgas on EE väitnud nagu oleks alles ehitus- ja arendusjärgus Enefit-280 töötanud juba 80 aastat. Tegelikult läks jutuksoleva seadme eelkäija Narvas  käima 30 aastat tagasi ning alles nüüd on ta saadud lõplikult töökõlblikuks.  
Niisiis : kust tulevad sellised rahad ?
EE väidab, et arenduseks kasutatakse välisprojektidest saadud tulusid,  „ … elektri müüki Eesti, Läti ja Leedu avatud turgudel ning elektribörsidel, põlevkivist toodetud vedelkütuste müügitulud, kasumlikud lepingud energeetikaseadmete ja erinevate toodete ja teenuste müük (Kõu, elektritööd, roheline energia). Eesti Energia ärikasumist kaks kolmandikku tuli möödunud majandusaastal avatud turgudelt ja teeniti konkurentsi tingimustes. See ei ole tänase Eesti tavatarbijalt saadud raha, mida me rahvusvaheliste projektide arendamisel kasutame. Suletud turult teenitud raha suunab Eesti Energia täies mahus tagasi kodumaise elektritootmise ja jaotusvõrgu arendamisse. “
Andke andeks, kuid enamuse nende tuluallikate puhul pole ju tegemist mitte välisprojektidega, vaid lihtsalt Eestis toodetud kaupade ekspordiga.  Väide, et tegemist pole tavatarbijalt saadud rahaga, pole samuti õige, sest  ekspordist saadud kasumi kulutused on tehtud ju Eestis, reostus, millest armastatakse palju rääkida, jääb Eestisse, kauba tootmiseks on kasutatud meie põlevkivi, pole võimatu, et lähiajal tuleb hakata juurde ostma saastekvoote jne. Kõik need kulutused tuleb Eesti riigil s.t. meil kinni maksta - tagasi saame EE teatel ainult Eestisse jäänud toodangu kasumiosa, kuid kinni peame maksma kogu toodangu kulutused. Oleks loomulik ja õiglane, et vähemalt osa ekspordikasumist tuleks tagasi Eestisse arendamaks seadmeid ning nende töökindlust nii oma tarbeks kui ekspordiks.
Kerge rahateenimise näide on Eestis olemas, kui 10-t miljonit dollarit  loodeti lapsemeelselt  mitmekordistada. EE panused on tunduvalt kõrgemad, siin tahetakse välja viia miljardeid. EE nõukogu esimees arvas, et 29 miljonit eurot maa eest on väike raha. Kui Eesti on tõesti nii rikas, et rahaga midagi teha pole, siis muidugi. Tegelikkus näitab midagi muud – tihti pole võtta mõnda miljonit kroonigi elementaarsetekski vajadusteks, näiteks päästjate palkadeks.
See, et riigijuhid, nõukogu ja üldkoosolek on andnud oma heakskiidu, pole veel näitaja, sest tihti tundub, et need organid (mitte ainult EE puhul) kas ei saa aru asjade olemusest või täidavad leivaandja käsku. Kahjuks on täna eriti tööstuses jäme ots finantsistide ja projektijuhtide käes, kes pole võimelised aru saama, et suurtööstus pole arvuti, mille paned käima või seisma siis, tuju tuleb.

Mõni sõna ajaloost, mis jäi eelmisest kirjutisest ruumipuudusel välja. EE väidab omavat unikaalset, ainult neile kuuluvat tehnoloogiat, mida hakatakse kasutama, müüma jne. Tegelikult on tahke soojuskandjaga põlevkiviümbertöötlemise tehnoloogia, mis on nii Narva Enefiti kui Kohtla-Järve Petroteri aluseks, pärit Venemaalt, selle tõi siia Kržižanovski-nimeline Energeetikainstituut. Esimene katseseade oli aastatel 1951-53 Tallinnas Ilmarises, hiljem rajati poolööstuslik seade YTT-200 ja seejärel tööstuslik seade YTT-500 Kiviõlisse. Kiviõlis lõpetati töö 1981. aastal, sealsed spetsialistid arendasid välja Narvas 1981.a. käivitatud ja praeguseks konditsiooni jõudnud seadme. Praegu reklaamitavat Enefit-280 esimest seadet alles ehitatakse, kas ja kunas see projektvõimsuseni jõuab, ei tea keegi.  Kõigi nende seadmete erinevus põhineb peamiselt aparatuursel erisusel ning  valmiskompleksi erinevus sõltub loomulikult ka eesmärkidest (jääksoojuse kasutamine, elektrienergia tootmine jne). Jääb loota, et projekteerimise käigus välismaal ei liigu EE tarkvara potentsiaalsete kaasinvestorite kätte, kes siis koostöö asemel EE-l ja Eesti riigil naha üle kõrvade tõmbavad ning meie abita kuhugi tehased üles löövad. Kuna ka EE ise tunnistab, et omavahenditest ei jätku, tuleb olla äärmiselt ettevaatlik partnerite valikul. Praeguseni pole igatahes koostööst põlevkivi alal midagi välja tulnud, kuigi seda on proovitud nii Ameerika kui Hiinaga.

Ma ei ole arengu vastu, ma ei ole välisprojektide vastu, ma ei ole ekspordi vastu, kuid olen seisukohal, et arendustegevust tuleb planeerida kompleksselt, analüüsides nii poolt- kui vastuargumente.koos. Ma ei ole kade EE-le ei tema arengu ega edu pärast, kuid olen seisukohal, et EE tegevus peab alluma ühiskonna vajadustele, mitte ühe äriühingu kõrgelennulistele ja läbimõtlematutele kavadele. EE-d kui riigi omandit peab juhtima riik, kes kutsub vajadusel alluvad korrale.

Arvestades kõike eeltoodut olen endiselt seisukohal, et õli tootmine tuleb lahutada Eesti Energiast. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, EE tagagu energia olemasolu ja energiajulgeolek. Praeguse kütuste valdkonna baasil loodagu täiesti eraldi seisev riiklik (ja ainult riiklik) ettevõte. Saagu sellest näiteks Eesti Riiklik Õlitööstus. Selline „lahutus“ muudaks selgemaks ka välisprojektide rahastamise.
Samuti kordan oma 30. märtsil tehtud ettepanekuid riigi energia – ja finantsjulgeolekuplaanide kiireloomulise koostamise ning eraldiseisva ettevõtte Eesti Põlevkivi taasloomise kohta. Mis saab, kui pärast EE uute seadmete ehitust lubatav kaevekogus ületaks põlevkivi koguvajaduse vajaduse ? Eraettevõtlus pannakse seisma ? See oleks ju ebaaus konkurents, mille eest võib Euroopa Liit teha meile järjekordse „suhkrutrahvi“. Lisaks kutsuksin riigikogu üles uurima välisinvesteeringute allikaid ja ning „välisprojektidelt“ teenitud kasumite kasutamise võimalusi Eestis. Pole võimatu, et tegemist on juriidilise konksuga hoidmaks ära kasumi tagasitoomist.